ainult, mu armsad, ustavad sõbrad! Õige pea tuleb ka teie aeg. Ma ei lähe vihasena ära, ma lähen lihtsalt ära.”
“Kuule, ega sa minu peale vihane ei ole?” küsis Bethany.
“Ma pole vihane,” lausus Genevieve.
Ta läks alla sadamakai äärde, limpsides õlut ja vaadates päikeseloojangut. See oli kaunis ja rahulik, ent tema hinges mässasid tunded. Miks ta paanikasse sattus? Ta oli kahel korral osa võtnud päästetöödest, kus oli vaja laevast laipu üles tuua – esimene kord oli see Lõuna-Gladesis allakukkunud lennuk ja teine kord põhjaläinud laev Key Westis.
Aga surnud polnud talle siis otsa vaadanud.
Ükskord oli ta kodus lillepeenart kaevates leidnud mingid kondid – aga siin oli see palju vähem ehmatav, kui kusagil mujal oleks olnud, sest Key West oli ju Kontide saar.
Aga need kondid ei kadunud ära.
Ta tundis kedagi enda kõrval, võttis kaitsehoiaku ja tõmbus eemale, sest arvas, et mõni ta sõpradest soovib ta piinamist jätkata.
“On sul abi vaja?”
Ta pöördus maheda mehehääle peale. See oli Jay Gonzalez, ikka veel vormis, müts madalal silmade kohal, tumedad päikeseprillid pilku varjamas.
Gen naeratas. Talle meeldis Jay väga. Nüüd ligi neljakümnene, oli mees olnud noor, kui Genevieve teda kohtas. Ta oli kord kinni pidanud auto Geni ja ta sõpradega, kus muidugi oli ka mitu õllepurki. Aga ta ei viinud neid jaoskonda. Selle asemel viis ta nad kõik ükshaaval koju.
Tema oli üks politseinikest, kelle paat oli kai ääres. Ta ei käinud sellega eriti kusagil. Ta oli sellega merel olnud siis, kui ta naine üle parda kukkus ja surma sai. Aga ta hoidis paadi siiski alles. Võib-olla ta isegi aeg-ajalt viibis selles paadis, sest talle tundus, et seal oleks ta nagu oma naise lähedal.
Aga praegu ei olnud ta seal paadi pärast. Ta oli seal tema, Geni pärast.
“Mul pole midagi viga, kui nii saab öelda see, keda ta sõbrad hulluks peavad.” Ta kõhkles. “Tänan sind, et sa mind ära kuulasid.”
Mees noogutas, nõjatudes naise kõrvale väikese puust käsipuu peale. “Ma tean, et sa ei ole hull,” ütles ta.
“Ole sa õnnistatud.”
Mees heitis pilgu üle vee. “Ma soovin, et ma saaksin sind aidata. Mul pole mitte mingeid andmeid, mis võiksid sinu juttu kinnitada. Aga keegi, kellest veel pole teatatud, võib ometi kadunud olla. Ma saatsin pärast sinuga rääkimist mõned mehed asja uurima. Nad muidugi ei leidnud midagi.” Ta kõhkles. “Nii veider kui see ka näib, arvestades seda alkoholikogust, mis siin ära juuakse, on Key Westi tapmiste protsent väga madal. Mul tuleb tegelda rohkem silmini purjus lastega ja autoavariidega kui millegi muuga.”
“Jay, ma tõesti nägin seda naist seal all.” Naine kõhkles hetke, lootes, et Jay ei võta ta märkusi kui oma professionaalsete oskuste halvustamist. “See pole nii, et siin ei tapeta kedagi. Mõni aasta tagasi läks üks mees peast segi ja laskis oma naise maha. Siis oli siin veel see tulevane supermodell, kes läks kaduma, kui ma keskkoolis käisin. Keegi ei uskunud, et ta veel kusagilt elusana välja ilmub. Oh! Ja alles möödunud aastal, kusagil Key keskosas… kadus veel üks naine ära.”
“Ma ei öelnud, et siin kunagi kedagi ei tapeta, aga võrreldes Miamiga on meie numbrid väikesed – ühekohalised. Ja, Gen…”
“Ma tean. Hetkel ei ole meie radaril ühtki kadumaläinud blondiini.”
“Kunagi hiljem võib välja tulla, et on,” ütles mees õrnalt. “Aga loodame, et see oli kellegi vemp või midagi niisugust.”
“Ma tõesti loodan seda.”
Mees noogutas. “Kuskil istub võib-olla kamp korporante, kes on naeru kätte suremas. Võib-olla me ei saagi teada. Aga ma usun küll, et sa midagi nägid. Kuna tegemist on sinuga, siis ma tean, et see on nii.”
Naine naeratas tänutäheks. “Tohin ma sulle õlle välja teha?”
Mees raputas pead. “Mul on veel tööaeg. Ma tahtsin lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras.” Ta tegi grimassi. “Mile Marker number kuues on mingi segadus. Ole siis tubli! Ja helista mulle, kui midagi selgub. Ma ei arva, et sa hull oled.”
Ta silitas korraks hellalt sõrmenukkidega naise lõuga, seejärel hakkas minema liiva- ja kruusaseguse parkimisplatsi suunas.
Naine tänas jumalat selle kohtumise eest. Vähemalt keegi, kes teda uskus. Jay on huvitav mees, mõtles ta lõbusalt. Ta oli täiuslik abišerif. Pikk, tõmmu, vaikne. Temast õhkus kompetentsust ja kindlustunnet. Gen oli ta vastu alati sümpaatiat tundnud. Ta naine oli surnud viis aastat tagasi, kui nad olid olnud puhkust veetmas. Pärast seda hoidis ta peamiselt omaette.
Aga ta oli hea poiss. Ja oli väga lohutav teada, et ta oli teda tõsiselt võtnud.
Rahutuks tegi muidugi see, et keegi polnud midagi leidnud.
Tõstes taas pilgu horisondile, rüüpas ta tubli sõõmu õlut, mida oli juba nii kaua käes hoidnud, et see oli soojaks läinud. Ta tundis taas kedagi enda kõrval ning arvas, et Jay tuli tagasi.
“Tere, ilus laps. Pikk päev, mis?”
See oli Jack Payne, üks ta lemmikumaid inimesi maailmas, ehkki ta selle projekti ajal oli teises paadis. Krõbe nagu krabi, päikesest põlenud ja parkunud mees. Ta kandis kaelas keti otsas üht kunagi leitud münti, Hispaania kuldraha, ja kõrvas kuldset kontidega pealuud. Ta töötas palju väljaspool kohalikku piirkonda, ent nad olid teinud mitmeid ekspeditsioone koos. Jack oli väga hea sukelduja, kellega oli mõnus koos töötada.
Naine punastas, nähes ta näol kerget naeratust.
“Ma tean, ma tean, Jack. Naera pealegi mu üle. Aga “ilusa lapse” eest aitäh. Minu kasvu juures ei kuule ma seda sõna eriti tihti,” sõnas ta väsinult.
“Kuule, ma usun, et sa midagi nägid. Ja võib-olla pole “ilus laps” sinu kohta õige väljend. Kuidas oleks: hei, sina, vapustav kaunitar? Ja mis puutub tollesse asja, siis ei saa me praegu midagi teha, eks?”
Naine noogutas.
Mees pani talle isalikult käe õlale. “Võib-olla kuuleme varsti mõnest kadunud isikust.”
“Ma loodan, et ei kuule. Mulle meeldiks rohkem, kui see oleks olnud mu ettekujutus,” ütles Genevieve.
“Muidugi… see paik on üksjagu veider. Võib-olla kuuleme, et mõni vembumees viskas mingi mannekeeni vette.”
“Ja-ah, noh, ma pean sellest üle saama,” pomises naine.
“Küll sa saad. Kõik läheb hästi.”
“Tõesti?” Naine pöördus teda vaatama, toetudes reelingule. “Ma võiksin vanduda, et sa istusid seal oma tähtsust täis sõbraga, püüdes mitte nõustuda minu projektilt mahavõtmisega.”
“Mina? Ma ei lubaks seda mingil juhul. Mina sukelduksin sinuga koos iga kell, Genny.”
Naine riskis heita kiire pilgu mehele, kes endiselt Jacki lauas istus. Thor. Kes kurat kannab nime Thor? Ja-ah, mehel on reputatsioon. Ja mingis muus paigas mingil muul ajal istuks see nimi talle väga hästi. Ta pikkus, kehaehitus ja karmid näojooned sobiksid tõesti iidsele piksejumalale. Aga see siin oli Key West, nad elasid tõelises maailmas. Ja seal all ei hoolinud keegi sellest, mitu korda sinust ajalehtedes juttu on olnud. Miskipärast tundis ta mehe suhtes ebasümpaatiat, võib-olla sellepärast, et ta oli olnud nii valmis talle appi ruttama. Pretensioonikas. Ülbe. Need omadussõnad sobisid talle hästi. Põhjuseks ei olnud see, et ta töötas teises grupis. Talle lihtsalt ei meeldinud see mees.
“Tule, ma tutvustan sind. Ta pole tegelikult üldse paha poiss.”
”Tõsi ka või?”
“Kuule,” ütles Jack kergelt. “Su oma sõbrad on ka su kallal terve õhtu aasinud, eks?”
Genevieve kehitas õlgu. Jah, sellest loost ülesaamine võtab üksjagu aega. Ei – nad ei lase tal sellest