eriagent Matt Baxter peatus, et hinge tõmmata ja pöördus vaatama, kus on ta kaks kaaslast, Austria politseinikud Stefan Birsner ja Ernst Verlag. Mõlemad olid üliheas vormis, aga sellel kõrgusel oli järsk tõus Hintertuxi liustikule isegi kõige kogenumatele mägironijatele paras väljakutse.
Lift oli nad toonud Gefrorene Wandi tippu ja ülejäänud maa onnini pidid nad läbima suuskadel, lootes et viimaks jõuab lõpule aastapikkune tagaajamine. Stefan tõstis käe ja Matt noogutas vastu, enne kui edasi minema hakkas. Neil oli vedanud esmalt sellega, et olid leidnud kellegi, kes lifti käima pani ja teiseks sellega, et varahommikul olid kõik rajad inimtühjad. Pealtnägijad oli küll viimane asi, mida nad oleksid tahtnud juhul, kui plaan läbi kukub.
Matt vaatas ülespoole. Onn ei olnud enam kaugel. See paistis lumes nii kurb ja mahajäetud, mis tegi Mattile muret. Viimane raport, mille ta oli Viini kontorist saanud väitis, et Basim Rashad, üks maailma tagaotsitumaid terroriste, on onni üheks nädalaks üürinud.
Selle informatsiooni põhjal oli Matt abipalvega Austria politsei poole pöördunud ja marsruudi kaardistanud. Politsei oli talle helikopterit pakkunud, aga ta ei võtnud pakkumist vastu. Kopterimürin teeks Rashadi ettevaatlikuks ja kes teab, mida see maniakk nurka surutuna ette võtaks. Matt ei kavatsenud Viini tagasi pöörduda järjekordse ürituse nimel elu andnud märtri tuhaga. Tema ülesanne oli iraanlane elusalt kätte saada, et mees saatusliku pommi eest Ühendriikide Indoneesia saatkonnas kohtu ette astuks.
Matt peatus uuesti ja uuris onni lootes, et Rashad on veel voodis ega vaata aknast mäge. Aga miks ta peakski seda tegema? Senini oli ta plaan igati korda läinud. Pärast kassi-hiire-mängu FBIga kogu viimase aasta jooksul oli Rashad kusagil Bangkoki ja Yangoni vahel kui õhku haihtunud. Saanud teate, et terrorist võib olla salaja Austriasse pääsenud – täpsemalt Mayrhofeni puhkekodusse Zilleri orus – oli Matt otsekohe lähedalasuvas luksushotellis Innertalerhof toa kinni pannud ja seal Viini kontori edasisi teateid oodanud.
See oli olnud nädal tagasi. Praeguseks pidi Rashad end arvatavasti juba võitmatuna tundma.
Matt võttis seljakotist binokli ja suunas selle onnile. See oli pime ja elutu, korstnast ei tõusnud suitsu.
Kas armastas Rashad miinuskraade või oli ta kellegi vihje põhjal siit juba kadunud?
Matt kuulis tasast vilet ja pöördus vaatama. Stefan osutas onni külguksele, mille kõrval tara najal seisis paar suuski.
Kergendustundega viipas Matt teistele, et nad tagantpoolt läheneksid, ta ise võtab eesukse.
Ta polnud veel sammugi astunud, kui põrgu lahti läks.
Eesuks prahvatas lahti, täisvarustuses mees suuskadel hüppas välja ja sööstis allamäge.
„Kurat!”
Matt viipas teistele, et nad järgneksid ja kihutas põgenikule järele.
„Tux”, nagu kohalikud mäge kutsusid, oli suusatajate unistus. Tänu liustiku kõrgusele ja madalale temperatuurile sai seal aastaläbi suusatada ja juba oktoobris võis värskele lumele kindel olla. Matt oli liustiku paljudel radadel mitu korda suusatanud ja see oli alati väga meeldiv olnud, aga sedapuhku mõtles ta ainult kahele asjale: see värdjas elusalt kinni püüda ja ise ellu jääda.
Kui nõlv järsemaks muutus ja peaaegu vertikaalse seina moodustas, adus Matt, et Rashad on suuskadel sama osav kui maastikuauto või kahemootorilise lennuki roolis olles. Tema kättesaamine pole kerge.
Matt taipas, kuhu iraanlane suundub – parklasse üksteist kilomeetrit allpool. Alati kõigeks valmis, oli Rashad ilmselt auto põgenemiseks parklasse jätnud, kui seda vaja peaks minema.
„Kahju küll, Rashad,” pomises Matt, „aga seekord ei lähe see nõks sul läbi.”
Allamäge kihutav Rashad heitis pilgu üle õla tagasi, irvitas ja tõstis vasaku suusakepi tervituseks.
„Sa väike sitapea.” Vastuseks pani Matt viimase välja, kummardus ette ning põlved konksus ja kepid kaenla all, sööstis alla kui deemon. Tema taga hüüatas üks austerlastest hoiatavalt. Matt ei pööranud sellele tähelepanu. Ta möödus põgenejast metsiku kiirusega ja kihutas veel edasi, enne kui järsult peatus.
Rashad püüdis paremale pöörata, aga Ernst oli juba seal positsiooni sisse võtnud ja Stefan kattis vasakult. Lõksus Basimil ei jäänud muud üle kui otse Matti poole söösta.
Mida kuradit see tola nüüd kavatseb?
Matt valmistus kokkupõrkeks, aga päris viimasel hetkel Rashad peatus, nii et lumepilv kõrgele paiskus.
Matt oli sekundiga mehe kallal.
„Olete väga julge mees, agent Baxter,” ütles Rashad tugeva Lähis-Ida aktsendiga. „Seda ma meeste juures imetlen.”
„Jäta, Basim,” ütles Matt araabia kombe kohaselt eesnime kasutades. „Nüüd on lugu sinu jaoks lõppenud.”
„Ei pruugi olla. Laske mind minna ja ma tasun selle eest hästi.”
„Arvad, et ma tahan su verist raha, Basim?”
„Raha on raha. Mõelge vaid, mida kõike selle eest võib saada. Ehk lausa erruminekugi? Kas see poleks meeldiv? Või eelistaksite surra palgamõrvari kuuli läbi? Sest just see teid ootab, mu sõber. Minu vangistamisega kirjutate alla oma surmaotsusele.”
Ähvardus Matti ei kohutanud. Ta oli hullemaidki kuulnud. „Sina, Basim, oled see, keda ootab surmaotsus.”
Kaks noort, pikka ja blondi austerlast tulid lähemale. Stefani käes kõlksusid käerauad, kui ta iraanlase poole astus.
Kui Rashad raudu pandi, helistas Matt Viini Sacheri hotelli oma ülemale. „Saime ta kätte,” ütles ta Rashadi mõrvaripilgu all. „Kas kopter tuleb? Mul on nüüd lumest kogu eluks villand.”
„Kopter peaks iga minut saabuma,” vastas Roger Fairfax. „Ja, muideks, see oli tubli tükk tööd, Matt. Kui linna jõuad, teen sulle õlle välja.”
Kauge helikopteri mürin muutus iga hetkega valjemaks. „Siin nad ongi,” ütles Matt. „Varsti näeme, Roger.”
Helikopter oli juba pea kohal. Kui juht kaablit alla laskma hakkas, millega Basim üles vinnataks, helises Matti mobiil. „Halloo?” Matt kattis teise kõrva käega, et kopterimürinat summutada. „Lucy? Kas see oled sina?”
„Jah, mis mürin see on?”
„Mida?”
„Pole tähtis,” karjus õde vastu. „Sa pead otsekohe koju tulema, Matt.”
Matti sisemus kiskus krampi. „Miks? Mis lahti on?”
„Isa arreteeriti mõrvakahtlustusega.”
Neli
Kell armatuurlaual näitas 8.45 õhtul, kui Grace New Hope’i eeslinna jõudis. Väljasõit Bostonist oli olnud lihtsalt õudne. Pärast kahte vale pööret, lõhkenud kummi ja kolmemiilist ummikut kiirteel I-95, oli ta viimaks näinud viita, mis 29. teele juhatas. Viisteist minutit hiljem oligi ta sillal, mis ühendas Lambertville’i ja New Jerseyt New Hope’iga Pennsylvanias.
Grace teadis sellest väikesest omapärasest linnast väga vähe, peale selle, et see asub Pennsylvania ühe kaunima ja ajaloolisema osa südames, Bucksi maakonnas. See oli rahulik ja vaikne linn, kuigi kiirpilk kohalike ajalehtede arhiivi oli kinnitanud Sarah’ räägitut. Kakskümmend aastat tagasi oli Felicia Newman, üheksateist aastat vana, kadunud, ja olgugi et oletati mõrva, polnud laipa kunagi leitud. Viis päeva hiljem arreteeriti vaimse puudega mees, samuti New Hope’i elanik. Sellest saadik oli linnas registreeritud väga vähe kuritegevust, kuni nüüd Steveni mõrvani.
Grace vähendas kiirust ja vaatas märkmetele. „Parempööre viib su Steveni maja juurde,” oli Sarah öelnud. „Galeriisse jõudmiseks pead otse Bridge Streetile sõitma.”
Pärast rohkem kui üheksatunnist sõitu tundus mõte soojas voodis kerratõmbumisest palju meelitavam kui tutvumiskäik galeriisse. Aga ometi ei suutnud Grace ka sellest