on seal, kas nad on terved. Võtsin taas oma kotid kätte ja hakkasin kiiresti mööda juudi kvartali tühje tänavaid minema, suundudes lõunasse jõe poole. Kingataldade ja kohvripõhja krabin kõnniteel olid varahommikuses vaikuses ainsateks häälteks. Nahk läks riiete all niiskeks ja käed valutasid. Nägin oma raskete kandamitega kõledas sügishommikus tõsiselt vaeva.
Peagi jõudsingi Wisła jõe kaldale, mis eraldas meie vana maailma uuest. Peatusin raudteesilla ees ja vaatasin teist kallast. Podgorze oli minu jaoks võõras koht, täis tööstushooneid ja rahvarohke. Vaatasin räpaseid lagunenud maju ja nägin hädavaevu geto müüri serva. Mind läbistas värin. Sa oled kõigest mõne kilomeetri kaugusel, ütlesin endale. See mõte ei lohutanud mind. Geto ei olnud Kazimierz, meie kodu. Samahästi oleksime võinud olla mõnel teisel planeedil.
Mõtlesin korraks, et pööran selja ja lähen minema. Aga kuhu mul minna? Tõmbasin sügavalt hinge ja hakkasin üle silla sammuma. Jalad olid tinarasked. Marssisin vaikselt üle raudteesilla ja nägin jõge kergelt loksumas vastu kallast seal, kust ma olin äsja tulnud. Soolaka vee lõhn kerkis silla pilude vahelt ülespoole. Ära vaata tagasi, mõtlesin. Ent kui ma vastaskaldale jõudsin, hakkas kuldnokk laulma ja ma pöördusin peaaegu vastu tahtmist. Teisel kaldal, kõrgel jõe kohal, seisis Waweli loss. Lossi katus ja tornid olid tõusva päikese valguses kuldsed. Selle suurejoonelisus tundus reetmisena. Olin terve elu selle varjus töötanud, mänginud, jalutanud ja elanud. Olin tundnud end selle läheduses kaitstuna, sest seal olid ju sajandeid elanud Poola valitsejad. Nüüd tundus mulle, nagu oleks mind minema aetud. Ma olin teel vanglasse ja lossi ei paistnud minu saatus huvitavat. Kuningate linn Kraków polnud enam minu jaoks. Ma olin muutunud võõraks kohas, mida olin alati pidanud oma koduks.
3. peatükk
Sillalt maha astudes kõndisin ma mõnisada meetrit piki geto graniitmüüri. Müüri ülemine serv oli laineliseks vormitud ja iga kaar oli umbes pool meetrit lai. Nagu hauakivid, mõtlesin ma õõnsa tundega. Sissepääsuks oleva raudvärava ette jõudes seisatasin ja tõmbasin sügavalt hinge, et siis natsist valvuri juurde astuda. „Nimi?” küsis ta enne, kui ma julgesin suu lahti teha.
„Ma… ma…” kogelesin mina.
Valvur tõstis pilgu oma märkmikult. „Nimi!” haugatas ta.
„Gershmann, Emma,” õnnestus mul öelda.
Valvur vaatas nimekirja. „Pole kirjas.”
„Ei, aga mu vanemad vist on. Chaim ja Reisa Gershmann.”
Ta vaatas uuesti ja keeras lehte. „Jah. Limanowa tänav kakskümmend üks, korter kuus.”
„Ma tahan nendega koos olla.” Mehe näol vilksatas üllatus ja ta avas suu. Mõtlesin, et ta ütleb mulle, et ma ei pääse sisse. Korraks tundsin peaaegu kergendust. Siis, asja üle järele mõelnud, kirjutas valvur minu nime mu vanemate oma kõrvale ja astus eest, et mind sisse lasta. Ma kõhklesin, vaadates enne getosse sisenemist vasakule ja paremale. Värav prantsatas minu selja taga kinni.
Seespool müüri valitses kohutav hais ja ma oleksin äärepealt öökima hakanud. Hingasin suu kaudu ja väga pinnapealselt ning küsisin ühelt mehelt, kus asub Limanowa tänav. Läbi geto minnes üritasin mitte vaadata kõhetuid räbalais möödujaid, kes vahtisid mind, uustulnukat, varjamatu uudishimuga. Ma pöörasin Limanowa tänavasse ja peatusin valvuri öeldud numbriga maja ees. Maja nägi välja, nagu oleks see lammutamisele määratud. Ma avasin välisukse ja läksin trepist üles. Ülemisele korrusele jõudes kõhklesin ja pühkisin higiseid peopesasid seeliku külge. Kuulsin ühe korteri pehkinud puidust ukse tagant oma ema häält. Mulle tungisid pisarad silma. Kuni selle hetkeni polnud ma tahtnud uskuda, et nad on tõepoolest siin. Ma tõmbasin sügavalt hinge ja koputasin. „Nu?”6 kuulsin isa hüüdmas. Tema sammud liginesid ja siis avanes uks. Mind nähes läksid tema silmad suureks. „Emmala!” hüüatas ta, heitis oma tohutud käed ümber minu ja kallistas mind nii kõvasti, et ma kartsin, et me kukume koos pikali.
Tema taga seisis minu ema, põll sõrmede vahel, silmad tumedad. „Mida sa siin teed?” päris ta. Kui isa mu viimaks lahti lasi, tõmbas ema mind korterisse.
Ma vaatasin ringi ja vabisesin sisemiselt – kas nad tõesti elavad siin? Väikese, rõske, hallituselõhnalise ühetoalise üheainsa pragunenud aknaga toa kõrval tundus meie tagasihoidlik Kazimierzi korter nagu loss. Nägin, et ema oli püüdnud muuta seda kohta elamiskõlblikuks, riputades helekollased kardinad uduse pragulise akna ette ja jagades toa kangatükiga kaheks, magamistoaks ja elutoaks, kus oli vaevu ruumi kolmele toolile ja väiksele lauale, aga siin oli sellegipoolest õudne.
„Ma läksin teie juurde, aga teid polnud.” Kuulsin oma hääles süüdistavat tooni: miks te ei öelnud, et olete läinud või jätnud vähemalt teadet?
„Nad andsid meile kolmkümmend minutit aega,” ütles isa ning tõmbas mu emale ja mulle tooli välja. „Meil polnud aega sulle sõna saata. Kus Jakob on?”
„Tööl,” vastasin ma lihtsalt. Nad noogutasid korraga, olemata üllatunud. Nad olid Jakobi poliitilise tegevusega väga hästi kursis. Peale selle, et ta polnud ortodoks, oli see ainuke asi, mis neile tema juures ei meeldinud.
„Sa ei tohiks siin olla,” nurises isa edasi-tagasi tammudes. „Meie oleme vanemad inimesed. Meid ei tülita arvatavasti keegi. Aga noored…” Ta ei pidanud lauset lõpetama. Noored deporteeriti Krakówist minema. Need, kes said deporteerimiskäsu getos, olid lõksus, sest neil polnud võimalik põgeneda.
„Mul polnud kuhugi mujale minna,” vastasin.
„Noh,” ütles ema minu kätt võttes, „vähemalt oleme me koos. Ma aitan sul end sisse seada.”
Järgmisel hommikul käisin ma juudi administratiivhoones, et end nõukojas registreerida. See oli rühm geto elanikke, kelle natsid olid selle siseasju juhtima määranud. Mind määrati tööle geto orbudekodusse. Minu vanemad olid juba oma tööülesanded kätte saanud ja õnnekombel olid need üsna head kohad – isa geto ühisköögis, kus ta võis taas küpsetada, ja ema laatsaretis meditsiiniõe abina. Meil kõigil oli õnnestunud pääseda kardetud töödest, kui juute sunniti tegema rasket füüsilist tööd väljaspool geto müüri jõhkrate natsi valvurite pilgu all.
Ma alustasin tööd samal pärastlõunal. Orbudekodu oli väike, kahekordne hoone Josefinska tänaval, kuhu nõukoda oli need lapsed elama määranud. Sees oli pime ja ülerahvastatud, aga tilluke murulapp lastetoa taga andis lastele, kellest enamik olid mudilased, koha mängimiseks. Orbudekodus oli umbes kolmkümmend last, kes kõik olid kaotanud vanemad, kui algas sõda. Mulle meeldis neid vaadata. Ehkki nad olid napi geto toidu tõttu kahetsusväärselt kõhnad, olid nad siiski lapsed, kes ei lasknud end häirida sõjast, kohutavatest elutingimustest ega ka sellest, et neil polnud enam vanemaid, kes neid selles hoolimatus maailmas armastaksid.
Ent vaatamata teatavale naudingule, mida töö mulle pakkus, mõtlesin ma pidevalt Jakobile. Lastest ümbritsetuna meenus mulle tihti perekond, mille loomisega me oleksime nüüdseks algust teinud, kui sõda poleks tulnud. Õhtuti mõtlesin meie koosveedetud ajale, kurameerimisele, pulmale ja mesinädalatele. Me olime koos veetnud nii vähe öid, et mäletasin kõiki. Vaatasin meie korteri madalat lage ja mõtlesin süüdlaslikult, trotslikult seksile, vaiksetele ja ootamatutele naudingutele, mida Jakob oli jõudnud mulle õpetada. Kus ta on, muretsesin ma igal õhtul, ja kellega. Vastupanuliikumises on kindlasti ka naisi, ometi polnud Jakob mind endaga kaasa kutsunud. Mõtlesin piinlikkust tundes mitte sellele, kas ta on viga saanud või kas tal on soe, vaid sellele, kas ta on truu või on mõni vapram, pealetükkivam naine tema südame röövinud
Ma igatsesin mitte ainult Jakobi, vaid ka teiste seltskonda. Minu vanemad töötasid kaksteist tundi päevas ja peaaegu kogu aeg seistes, nii et õhtuti polnud neil jaksu teha muud, kui süüa oma toiduportsjon ära ja vajuda voodisse. Geto oli minu vanematelt siinveedetud lühikese ajaga nõudnud tohutut lõivu: nad olid nagu üleöö vanaks jäänud. Minu isa, kes oli kunagi tugev ja terve, liikus nüüd suure pingutusega. Mu ema liikus samuti aeglasemalt ja tema silmaalused olid tumedad. Tema paksud kastanpruunid juuksed olid nüüd katkenud ja hallisegused. Teadsin, et ta magab halvasti.