Karusnahkadesse mässitud Roald Amundsen umbes 1912. aastal.
ALL: Kapten Scott enne poolusele teele asumist 1911. aasta oktoobris ekspeditsiooni telgis päevikusse märkmeid tegemas.
Poolusele jõudmist sai üritada siis, kui Antarktikas oli suvi, sest muul ajal olid sealsed tingimused liiga karmid. Veidi parema ilmaga ja pideva päevavalgusega aeg kestis üksnes novembrist märtsini. Kavas oli ühel suvel kohale jõuda, laager sisse seada, talv üle elada ja järgmisel suvel sobiva ilma saabudes pooluse poole teele asuda.
4. jaanuaril 1911 jõudis Terra Nova lõpuks Rossi saarele. Scott pani oma meestega baaslaagri üles samal neemel, kus ta oli üheksa aastat varem Discovery ekspeditsiooniga elanud. Pooluse suunas teele asumiseni oli neil vähemalt üheksa kuud aega. Vahepeal oli Scottil kavas aktiivselt teadustööga tegelda. Ta saatis ühe meeskonna itta Edward VII maad ja Victoria maad uurima. Kui mehed lääne poole tagasi tulid, nägid nad oma hämmastuseks, et Amundseni ekspeditsioon oli oma laagri üles pannud Vaalalahes, ühes abajas Rossi šelfiliustiku idaosas. Norrakad olid saabunud 14. jaanuaril. Amundsen oli inglaste vastu sõbralik, pakkus neile sealsamas laagrikohta ja abi koerte eest hoolitsemisel. Need pakkumised lükati aga tagasi ja mehed naasid baaslaagrisse. Scott kirjutas sellest kohtumisest oma päevikusse: „Mul on mõtteis vaid üks asi. Meie jaoks on õigem ja ka targem jätkata täpselt nii, nagu midagi ei oleks juhtunud. Minna edasi ning teha hirmu ja paanikata kõik, et oma maale kuulsust tuua.”
Vaevaline teekond poolusele oli 1450 kilomeetrit pikk ja jagunes üldjoontes kolmeks etapiks: kõigepealt tuli ületada Prantsusmaa-suurune Rossi šelfiliustik, siis mööda jääliustikku ülespoole rühkida, et Polaarplatoole tõusta, ning seejärel poolusele jõudmiseks see platoo ka läbida. Pärast poolusele saabumist tuli kogu teekond vastupidises järjekorras uuesti läbi teha.
Kummalgi ekspeditsioonil oli plaanide elluviimiseks oma strateegia. Amundsen kavatses lasta armastatud koertel meeskonna ja varud poolusele toimetada. Scott plaanis suured koormad üle jääväljade viia ponide, koerte ja mootorkelkude abil. (Ponisid oli seni kõige kaugemale jõudnud retkel kasutanud ka Shackleton.) Sel moel pidid mehed saama jõudu kokku hoida platoole tõusuni, kus neil tuli juba endil kelkude ette asuda, et poolusele jõuda.
Et kõiki vajalikke varusid ei olnud võimalik kaasa vedada, tuli mõlemal kavandatud marsruudile toidumoonaladusid rajada. Seda tuli teha enne talve algust, et ekspeditsioonid saaksid kevade saabudes kohe tegudele asuda.
27. jaanuaril hakkas Scott kiiruga varusid kohale toimetama, aga ta ponid ei tulnud selle ülesandega toime ja paljud neist surid. Meeste tööd aeglustas ka tugev tuisk. Nende viivituste tõttu otsustas Scott rajada peamise varustuspunkti, Ühe Tonni depoo, esialgu planeeritust 56 kilomeetri võrra põhja poole. Tagasiteel läks see otsus meestele kalliks maksma.
Norra meeskond liikus suuskadel ja koerakelkudega ning neil õnnestus oma varud suuremate vahejuhtumiteta poolusele viival marsruudil 80., 81. ja 82. laiuskraadile toimetada.
Siis saabus talv ja mõlemad ekspeditsioonid jäid baaslaagrisse kevadet ootama.
ÜLAL: Amundseni ekspeditsioon varustuse kuhjade, kaubakastide ja koertega.
ALL: Scotti pettunud mehed lõunapoolusel 18. jaanuaril 1912. Ülemises reas vasakult paremale: Oates, Scott, Evans. Alumises reas Wilson, Bowers. Meeste nägudel on selgelt näha külmakahjustusi.
8. septembril 1911 asus Amundsen oma meestega pooluse suunas teele, ent juba mõne päeva pärast sundis uskumatult halb ilm neid tagasi pöörduma. Kohe hakkasid nad järgmist katset ette valmistama ning 19. oktoobril võttis rühm mehi 52 koera veetud neljal kelgul suuna baaslaagrist otse lõunasse. Neil kulus ligi neli nädalat, et ületada jääväli ja jõuda Polaarplatoo jalamile. Seal avastasid nad uue liustiku, mis oli lühem ja järsem kui hiigelsuur Beardmore’i liustik, mida mööda liikus Scott. Kuna toit oli otsas, tuli meestel mitu koera maha lasta. Nad ronisid neli päeva jäist treppi mööda üles ja jõudsid 21. novembril platoole.
Scotti mootorkelgud, kõik pilgeni kraami täis, asusid teele 24. oktoobril, ent ütlesid juba 80 kilomeetri järel üles. Kelgujuhtidel endil tuli vedada masinad kohtumispaika – 240 kurnava kilomeetri kaugusele. Scotti pearühm lahkus baaslaagrist 1911. aasta 1. novembril. Amundsen oli selleks ajaks juba 12 päeva teel olnud. Scotti mehed jõudsid Beardmore’i liustiku juurde 4. detsembril. Nüüdseks olid nad Amundsenist juba rohkem kui kaks nädalat maas.
Viis päeva hoidis lumetuisk neid telkides kinni, järgmised üheksa päeva kulusid aga selleks, et Beardmore’i liustikust üles marssides läbida 200 lõputut kilomeetrit. 20. detsembril astus Scotti meeskond elutule Polaarplatoole. Selleks ajaks olid nad osa kaotatud ajast tasa teinud. Nüüd asusid viis viimaseks etapiks valitud meest – Scott, Wilson, Oates, Bowers ja Evans – jalgsi pooluse poole teele.
Scott rühkis oma meestega mööda lõputut valget tühjust edasi. Jõulud veedeti jääl. 30. detsembril muutusid nende südamed veidi rõõmsamaks, sest neil oli õnnestunud jõuda Shackletoni 1908.–1909. aasta retke ajakavasse. Siiski piinasid kõiki äärmine väsimus, külmakahjustused ja nälg. 9. jaanuaril ületasid nad joone, milleni Shackleton oli jõudnud (88° 23’ lõunalaiust). Vaevadest hoolimata tundsid mehed, et ihaldatud sihtmärk oli käeulatuses. Nad kõmpisid edasi.
1912. aasta 17. jaanuaril tõstis Scott pilgu jalge ees laiuvalt lõputult lumeväljalt ja nägi väikese telgi kohal lehvimas musta lippu. Amundsen oli juhtinud oma viiest mehest ja 16 koerast koosnenud meeskonna otsejoones poolusele. Platool oli kõik kulgenud sujuvalt ning 14. detsembril 1911 olid nad jätnud maailma kõige lõunapoolsemasse punkti esimesed inimjäljed. Nad olid püsti pannud telgi ja kirjutanud kirja, milles rääkisid oma saavutusest.
Scott oli ihaldatud eesmärgi saavutamisega 34 päeva hiljaks jäänud. „Kõik unistused on luhtunud,” kirjutas ahastuses maadeavastaja oma päevikusse. „Suur jumal! See on üks hirmus paik.” Rusutud meestel polnud teha muud, kui jalge alla võtta 1300-kilomeetrine tagasitee. See oli meeletult raske katsumus. Kurnatud mehed olid külmavõetud ja neid vaevas lumepimedus. Esimesena suri Edgar Evans. 17. veebruaril kukkus ta liustikult alla ja hukkus.
Me teadsime, et Oates astus otse surmale vastu… Ta käitus nagu vapper mees ja tõeline inglise džentelmen.
Ülejäänud neli rühkisid edasi. Lawrence Oatesil oli külm varbad täiesti ära võtnud ja ta mõistis, et hakkab kaaslastele koormavaks muutuma. 16. märtsil kirjeldas Scott oma päevikus, kuidas Oates oli püsti tõusnud ja öelnud: „Ma lähen natuke välja, ilmselt läheb mul aega.” Ta oli telgist välja läinud ja rohkem teda ei nähtud.
19. märtsil asusid kolm ellujäänut viimast korda laagrisse. Raevukas tuisk ei lasknud neid telgist välja, külma oli –44 °C ja see otsustas nende saatuse. 10 päeva hiljem surid nad nälja ja külma kätte. Ühe Tonni depoost jäi puudu 18 kilomeetrit. Asunuks ladu seal, kuhu algselt kavandatud, oleksid nad pääsenud. Viimasena suri Scott.
Iga päev oleme valmis asuma teele depoo poole, mis pole kaugemal kui 11 miili, aga telgi ukse taga on ikka üksnes keerlev tuisk. Ma ei usu, et meil oleks põhjust olude paranemist loota. Meil tuleb see lihtsalt lõpuni välja kannatada, ent me jääme üha nõrgemaks ning loomulikult ei saa lõpp enam kaugel olla. Kahjuks arvan, et ma ei jaksa enam rohkem kirjutada. R. Scott. Viimane sissekanne. Jumal kaitsku meie rahvast.
Amundseni mehed jõudsid tagasi baaslaagrisse 25. jaanuaril 1912, kuus nädalat pärast poolusele jõudmist. Märtsi alguseks olid nad Austraalias. Teated nende edust jõudsid telegraafi teel igasse maailma nurka.
Scotti ülistati kui traagilist kangelast, kes seisis surmaga vapralt silmitsi. Temast loodud legend on inspireerinud terveid brittide sugupõlvi.