kuklas, ja ma ei mõtle seda komplimendina.”
„Tean,” ütles Leebesurm kurvalt.
„Kuidas sa praegu üldse näed?”
Leebesurm kiikas üle õla tema poole. Fassaadi suu haigutas vasaku silmakoopa kohal.
„See on nii vale,” pomises Valküüria.
Nad jätkasid kõndimist.
„On ainult üks põhjus, miks Selana üldse keldrisse läheb,” ütles Leebesurm. „Noh, see on muidugi koht, kus ta hoiab oma autot. Okei, leidub kaks põhjust, miks ta sinna üldse läheb peale selle, et see on turvaline ja kuiv ja sobib hästi panipaigaks. Tegelikkuses leidub kolm põhjust, ainult kolm põhjust, miks ta üldse sinna läheb – ja peamiseks põhjuseks on privaatsus. Eraldatus. Miks Selana vajab privaatsust ja eraldatust?”
„Ei tea.”
„Ta vajab privaatsust ja eraldatust, kui tabab kellegi enda juures varguselt.”
Nad jõudsid esimesele korrusele.
„Kuidas me sinna saame?” küsis Valküüria. „Kas selleks on nähtamatu lift? Salaluuk? Oh, äkki üks nendest tuletõrjetorudest, mida mööda saab end alla libistada?”
Leebesurm astus koristustarvete kapi juurde ja avas ukse. Seal polnud ei harju ega põrandat. Seal oli vaid…
„Trepp,” sõnas Valküüria pettunult.
„Mitte lihtlabane trepp,” ütles Leebesurm talle teed näidates. „Võlutrepp.”
„Päriselt?”
„Oh jaa.”
Valküüria kobistas pimedas järele. „Mis moodi võlutrepp?”
„Lihtsalt.”
„Mis moel?”
„Võluval moel.”
Valküüria põrnitses pahaselt sõbra kukalt. „Ei ole üldse võlutrepp, eks?”
„Mitte eriti.”
Kelder oli külm. Üks sume lambipirn võitles vapralt pimedusega. Nad kõndisid mööda kitsast koridori traatvõrgust seinte vahel ja möödusid kastide ning karpide tornidest. Roostes torud suundusid risti üle lae ja võbelev valgus jättis neist mulje kui boamadudest, kes olid valmis alla sööstma ning neid kahekesi kinni napsama ja elu välja pigistama. Õigemini, temast pigistama. Leebesurmas polnud mingit elu, mida välja pigistada.
Nad kuulsid eestpoolt hääli. Viimaks sai traatvõrgust labürint läbi ja nad astusid avarasse ruumi, mida valgustasid vaid töötava mootoriga auto laternad. Üks mees lamas põlvili ja katsus kõigest väest silmi varjata. Seda, kas ta varjas neid pimestava valguse või tema kohal seisva naise pimestava ilu eest, oli raske öelda.
Selana Port seisis pooleldi varjudes. Tema ronkmustad juuksed olid seotud lihtsasse hobusesabasse. Valgus tabas teda tagantpoolt ja andis riietele sära ning nahale kuma. Ta hoidis oma puusa vastas raamatut. Leebesurm ja Valküüria jäid paigale ning vaatasid vaikides.
„Palun vabandust!” nuuksus mees. „Issand jumal, preili Port, mul on nii kahju! Ma ei mõelnud seda!”
„Sa ei mõelnud seda raamatut oma pintsaku alla peita ja lahkuda mulle ütlemata?” selgitas Selana olukorda. „See on väga väärtuslik väljaanne ja selle puudumine minu kogust tekitab põletava kaotuse.”
„Palun. Palun, mul on pere. Nad on näljas,” halises mees.
„Ja sa kavatsesid neid raamatuga toita?”
„Ei… Ei, aga…”
„Sa plaanisid seda niisiis müüa. Kellele küll?”
„Ma ei… Ma ei saa…”
„Kui ütled mulle, kes sellest huvitub, lasen sul minna.” Selana käeviipe peale avanes seinatükk betoonist kaldtee ülemises osas – ilmselgelt tema auto väljapääsu jaoks – ja päevavalgus uputas hämaruse enda alla. „Sind ei lubata siia iial tagasi ja sa pead mind nähes üle tee minema ning pagema, kuid midagi rohkemat ma ette ei võta. Sinu suhtes. Need teod, mida ma aga huvitatud isiku suhtes toime panen, saavad olema üpris karmid – isegi minu standardite järgi. Ma ei küsi iial kaks korda – mu kannatus on üsna üürike. Sa ütled mulle kohe.”
Mees vajus longu. „Eliza Skorn.”
Kui Selana näol lasuski mingi reaktsioon, peitsid seda varjud. „Või nii,” nentis ta. „Võid lahkuda.”
„Ma… võin?”
Selana ohkas ja mees ajas end kiirelt püsti, pühkis silmi ning ruttas kaldtee poole.
„Oota,” ütles Selana. Ta silmitses meest pika hetke jooksul. „Kui lähed Eliza Skorni juurde raamatuta, tapab ta ilmselt nii sinu kui ka su hädise, näljase pere.” Ta ulatas raamatu. „Võta.”
„Päriselt?”
„Mul on kusagil veel kolm sellist. Võta, enne kui ma meelt muudan.”
Mees sibas tagasi ja haaras käigu pealt raamatu. „Aitäh,” nuttis ta. „Aitäh teie helduse ja teie, teie ilu eest. Ma… ma armastan teid, preili Port. Ma pole iial armastanud kedagi nii palju kui…”
„Sul on kiduv, näljas pere, kelle juurde tagasi minna, sa väike räpane mehike. Mine nende juurde.”
Mees rebis naiselt pilgu ja jooksis töinates kaldteed mööda üles ning sealt kõrvaltänavale. Sein tema taga sulgus ja Selana pööras end, lubades valgusel oma täiuslikke kehajooni kasta.
„Heategu, puhtalt sinu jaoks, Valküüria. Sulle ei meeldi, kui inimestega inetult ümber käin.”
Valküüria astus varjudest välja ja naeratas. „Lahkus sobib sulle.”
„Tõesti? Arvan, et olen sellele üsna allergiline. Mida ma teie heaks teha saan? Tulite ehk küsima minu arvamust asjadest, mida arutati sellel ülisalajasel kohtumisel, kuhu mind ei kutsutud?”
„Sind seal küll polnud,” ütles Leebesurm, „aga olen kindel, et sulle kättesaadavate ressurssidega naine on kuulnud detailseid kirjeldusi kõigest seal räägitust.”
„Rumalus. See koosolek oli rangelt konfidentsiaalne. Muuseas, soovin õnne.”
Leebesurm mühatas. „Pole millegi eest soovida.”
„Ära ole nii tagasihoidlik – ma pole aastaid nii kõvasti naernud. Erskinil on vahest korraliku Vanema alged ja Corrival Deuss on Peamaagiks leidlik valik. Aga sina? Luuker, mu kullake… see on leidlik hullumeelsus.”
„Jah, noh, eks näeme, kuidas see areneb. Kardan, et oleme siin märksa kosmeetilisemates küsimustes.” Leebesurm astus hämarusest välja ja Selana nägi ta loppis ilmet.
„Oi, heldus!”
„Kui teen niimoodi, läheb paremaks.” Leebesurm kukkus endale lakse jagama ja pead nii ägedalt raputama, et nägu pinguldus veidi.
„Nojah,” tõdes Selana, „vähemalt säilitad oma väärikuse. Tule. Jäta fassaad aktiivseks.”
Naine puudutas autot ja selle laternad kustusid. Nad läksid koos Selana järel treppi mööda üles.
„Mida sa oled kuulnud Tesseraktist?” küsis Leebesurm ronimise ajal. Ta alahuul rippus üle lõua nagu surnud nälkjas.
„Vene mõrtsukast? Miks pagana pärast peaks sa tahtma…” Selana vaatas alla nende poole ja tema kahvatusinised silmad ahenesid. „Ta on siinmail?”
„Sa ei teadnudki?” küsis Leebesurm, kes kõlas siiralt šokeerituna.
Selana laitmatult näolt väreles korraks üle ärritus, kuid haihtus kohe. Ta pöördus ümber ja jätkas kolmandale korrusele ronimist.
„Tesseraktist tean üht-teist. Sündis ja kasvas Venemaal, kusagil kolm-nelisada aastat tagasi. Ta on Adept. Keegi ei tea, kes teda õpetas, ja keegi ei tea, kui palju ta on tapnud. Kannab maski – taas kord ei tea keegi, miks. Elab mingit sorti veokis.