Kord õide puhkeb iga aed. Eesti Raamat

peale jäi kumbki riiupool nördinult vagusi. Kas teadis Meelis, mitu last oli ta ema Siberis külma ja viletsuse tõttu kaotanud, hiljem kaotada lasknud või mitu last oli isal tegelikult? Parim kaitse oli ju rünnak. Meelis ei tahtnud tegelikult küll kedagi rünnata. Tema tahtis rõõmuseemneid külvata, ilutaimi istutada, metsateadust edendada, maailma paremaks paigaks teha. Lillelaps olla.

      Kuna „süüdlaseks” oli kaksikutest rase Hellemai, kandus vimm üle temale. See kergemeelne plika, endal pole ei nägu ega tegu, ei varandust ega haridust, ei maja ega suvilat! Keeras poisi ümber sõrme. Näo ja teo kohta olid Hellemai tulevane ämm ja äi küll eriarvamusel. Nimelt pidas äi tüdrukut väga ilusaks, mis ämma vihapodinale aiva hagu juurde lisas. „Kuramus küll – nüüd nõiub veel minu korraliku mehe kah ära! Va sabakeerutaja niuke! Omal käib litsi hais kaugele üle pea!”

      Loomulikult polnud see tõsi. Jäi üle vaid loota, et suhted aegamööda leevenevad. Pidi ikka püsti saatan olema, kui lihase poja kaksiklapsed südame kalgiks jätsid.

      Hellemai leebeloomuline ema oli hoopis teistsugune, tütre ettevõtmiste puhul ikka mõtte ja teoga toetav. Paraku räsis tema keha tüütu krooniline haigus. Ema ei tahtnud noori oma tervisehädaga kurvastada, katsus ikka ise hakkama saada, ja sai ka.

      Pärast Hellemai isa ebaõiglaselt varajast surma pidas ema pikka aega lesepõlve, viimaks abiellus mehega, kel varasemast kooselust oli kolm last. Too abikaasa oli muidu ehk päris tore ja ema jaoks sobilik mees, aga Hellemai ei saanudki temaga lähemalt tuttavaks. Oma elu nõudis kogu jõu. Pärast ema surma ei olnud Hellemail jaksu pärandi pärast jageleda. Sai korteri eest kaaspärijana mingi rahasumma ja aamen. See summake kulus seemnerahaks tema praeguse tillukese maja ostul ära, asi seegi. Hellemail polnud aega isegi nagu kord ja kohus leinata. Kaksikud tahtsid kasvatamist, elu vajas elamist.

      Hellemai ei mäletanud, et ta tal nooremana oleks uneprobleeme olnud. Ta võis uinuda piltlikult öeldes kas või pea peal seistes. Ka ei pidanud öösiti vetsu vahet jooksma.

      Jah, noorena… Oli ta nüüd siis vana?

      Nelikümmend viis aastat. Järjekordne sünnipäev, see vanuse lisaja, mida millegipärast pidulikult tähistada tavatsetakse, värskelt seljataga.

      Millega võrrelda hingetõmmete korduste arvu, inimelu pikkust? Miljonite aastate igikestvas reas on inimese eluiga vaid tolmukübe, kui sedagi. Vahel võib aga ka üksainumas päev igavikust pikem tunduda. Hellemai teadis seda.

      Kuidagimoodi tuli niisiis need paar normaalse ärkamiseaja eelset tundi sisustada. Unerohtu ta praegu vältis. Unetablett vastu hommikut ei olnud üldse hea mõte. Paar korda oli Hellemai seda proovinud, kui keha taas alt vedas ja tema ööune katki tegi. Järgnev päev venis seepeale lõdvas uimaseisundis, toomata õieti ei virgust ega väsimust. Ilgelt vastik oli olla! Seda olekut ei soovinud Hellemai enam kogeda. Vähemalt mitte teadlikult. Ebateadlikult tahtis ta liigagi sageli unustusse vajuda, aga nii, et oleks samal ajal ise ärkvel, suudaks elu hoomata, sealjuures ise elupadrikus abituna rabelemata.

      Kui Tähtede pere kaksikud nelja-aastasena lasteaias käima hakkasid, küsis kasvataja lastelt, nii nagu ikka kombeks, kelleks nad tahavad saada.

      „Mina tahan igastahes nähtamatuks saada!” teatas Heleli.

      Küllap oodati teistsugust vastust. Kui kasvataja üritas Helelit õigele teele juhtivate küsimustega suunata, vastas laps: „Noh, kui sina mul nähtamatuks saada ei luba, siis hakkan rikkaks ja tugevaks! Nagu Pipi! Tema ei käinud ülttse tööl! Ta hoopis tegi igat tööd oma kodus! Pipi ei tahtnud kellegiks saada, sest ta juba oli keegi. Pipi on nii äge tüdruk. Ta annab pättidele tappa, aga vaestele annab kommi. No ja loomaaia tiktoriks hakkan kah! Lasen kõik loomad vangist lahti!”

      Ka see ei sobinud. Unistada võis arsti, õpetaja, autojuhi, lenduri, müüja elukutsest, ehkki tüdrukud unistasid üksteise võidu hoopis modelliks ja kuulsaks näitlejaks saamisest. Seda, et tegelik elu istutab unistajad hoopis teistsugustesse rollidesse – taksojuhist teadlaseni, kokast kriminaalini, pastorist poliitikuni, leiutajast laiutajani – lapsed veel ei adunud. Igatahes soovis lasteaiaõpetaja Heleli arengu adekvaatsuse teemal lapsevanem Hellemai Tähega pikemalt vestelda.