arvasin, et kõik naised otsivad romantikat.” Brant tõmbas mind külili, sirutas käed mu ümber, kuni puudutas peopesadega mu tagumikku, ja tõmbas mind enda vastu – meie vahele jäi vaid kuum õhk.
Vaatasin talle otsa ja lõpuks saabus hetk, mil ta surus oma huuled taas mu suule. Ei. Seda. Seda otsivad kõik naised. Suud, mis vastaks suudlusele näljaselt, ent õrnalt.
Seda. Et mu keha lohistatakse kindlalt voodi serva poole, pilk domineeriv, käed tugevad, et mind uurides tõugatakse mind sügavamale madratsi sisse.
Seda. Kuidas mu käed sukelduvad tema juustesse, küüned suruvad tema õlgadesse, minu keha tõmbub vibusse, kui ta keel oskuslikult mu jalge vahel liigub.
Seda. Kuidas meie kehad põimuvad minu linadesse, tema keharaskus mu randmetel, ürgse ühendumise hetk, kui ta mu jalad laiali surub ja end minu sisse lükkab, kui ta liigub kindlate tõugetega, tema suudlused vaigistavad minu naudinguhüüdeid.
Seda. Kuidas tema keha on kaardunud minu kehasse, käed suruvad mind kõvasti enda vastu, ta tungib veel sügavamale minusse ning kui ta lõpetab, lausub õhku ahmides mu nime, tema hingeõhk väreleb mu suu ääres, kui me rulludes kohad vahetame ja ta teeb viimase tõuke.
Seda. Just seda ma tahtsin, just seda minu uus mina ihaldas. Romantika võis oodata.
4. peatükk
„Mida sa tegid?” kajas kile hääl üle suure kabineti ja põrkas tagasi antiiksetelt kirjutuslaudadelt ja raamitud aukirjadelt.
„Ma olen täiskasvanu, Jillian. Mul on igasugune õigus lahutada meelt nendega, kellega ise tahan.”
„Brant, see naine pole mingi treileriparkla lita. Ta on lugupeetud ühiskonnaliige. Ääretult tark, ehkki tema muretu eluviisi järgi ei oskaks seda arvata.”
„Mina peaksin neid märke pigem tema eelisteks. Sa räägid nii, nagu tahaksid, et ma käiksin mõne harimatu maakaga. Ma lahkusin eile õhtul tema majast ja läksin koju nagu elektrijänes. Töötasin öö läbi ja lahendasin meie andmete taastamisega seotud mured. See naine süütas minus leegi.”
Jillian seisis, pärlid kahisemas, raev ta silmis otsis sihtmärki ja kõrvetas nahka, mida riivas. „Ta otsib abikaasat. Uut perekonnanime, finišit elu võidujooksule, mida need debütandid jooksevad.”
„Väga huvitav, et sa tema kavatsustest nii palju tead.”
„Brant, sa tunned mind. Ma mõtlen ainult sellele, mis on sulle kõige kasulikum. Usu mind, kui ma soovitan sul eile õhtul toimunu sinnapaika jätta. Sul ei ole vaja püsisuhet ja sellest naisest tasuks heaga eemale hoida. Järgmine kord, kui sul on jälle vaja pingeid maandada, lase mul endale tüdruk tellida.”
Mees nõjatus vastu lauda. „Sa saad ju aru, kui naeruväärne see on, et sa mulle hoorasid tellid. Enamik emalikke tegelasi säraksid õnnest, kui näevad, et ma auväärse naisega väljas käin.”
„Sinu ema tahaks seda. Usu mind.”
Brant kortsutas kulmu ja lõi prügitüki sõrmenipsuga paberikorvi poole, enne kui naisele otsa vaatas. „Mõnikord ei saa ma sinust aru.”
Naine naeratas. „Usu mind. Ma võin sinu kohta sama öelda.”
5. peatükk
Jooksin mööda liiva, tennised soolase vee piiril kriuksumas, liiva julgustav surve talla all, kui tundsin, kuidas lihased reageerivad, jalad kerkivad ja lükkavad, tormavad tegudele, kui ma tümpsuval sammul mööda randa edasi jooksen, kodu nähes kiirust lisan, finišijoon silme ees. Jäin seisma ja hingeldasin, toetasin värisevad käed reitele, kuumav tunne rinnus võrdväärne valusate lihastega, kõrge endorfiinitase andmas märku, et kogu pingutus oli vaeva väärt. Sundisin end selja sirgu ajama ja edasi liikuma ning mu lihased ohkasid rahulikku tempot tundes. Sirutasin käed välja, lõdvestasin lihased, tegin õla- ja kaelaringe.
Kaks miili. Vähem kui eile, aga kiirem. Heitsin pilgu käekellal seiskunud stopperile. 15.04. Kustutasin tulemuse, kellaaeg ilmus uuesti ekraanile, ja ma hakkasin mäest üles minema, tagasi veranda poole, kus mind ootasid pink ja dušš. Siis aga peatusin järsku, sest väraval seisis naine, kelle jäik kehahoiak tuletas mulle meelde kõiki koolidirektrisse, kellega olin eales kokku puutunud. Peatusin ja silmitsesin naist ettevaatlikult ning jätkasin siis liikumist.
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Avasin värava ja sisenesin naisega samasse ruumi, mõeldes maja sissesõiduteele pilku heites, kuidas naine siia taha oli saanud. Me olime nagu erinevuste õppetund: minu nahk ookeanipritsmetest ja higist märg, keha katmas vaid sportrinnahoidja ja spandex-püksid. Naisel oli seljas vähemalt kaks kihti, nailonsukad, mida varjas pükskostüüm, mille jakikaelusest piilus kõrge kaelus. Minu higipiisad tema pärlikee vastu. Minu metsikud pruunid lokid, mida peapael ja juuksekumm vaevu taltsutada suutsid, tema ülespandud juuksurisoeng, mis tugeva tuule käes vaevu liikus. Minu rind kerkis endiselt tugevasti, samal ajal kui naine seisis tikksirgelt, kortsus näol jahe ja põlglik ilme. Kortsutasin ta nägu nähes kulmu. Mida põrgut ma talle teinud olin?
„Jillian Sharp.” Ta hakkas juba kätt sirutama, huuled pruntis, mõõtis mind pilguga pealaest jalatallani, kuid mõtles siis ümber ja valis hoopis kerge peanoogutuse, nagu oleks tema Inglismaa kuninganna ja mina peaksin kniksu tegema.
„Layana Fairmont. Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Mõtted kihutasid mu peas ringi, kui ma vastuseta jäänud küsimust kordasin. Jillian Sharp. Branti digitaalse konglomeraadi BSX-i finantsjuht. Tema oli esindusnägu, see, kes juhatas kõiki pressikonverentse, intervjuusid ja juhatuse koosolekuid. Niipalju kui mina teadsin, oli ta väga tark, väga hea ärivaistuga ja väga hõivatud. Mistõttu pidin endalt küsima, miks ta esmaspäeval kell 13.12 – heitsin vargsi pilgu kellale – minu verandal seisis.
„Ma rääkisin täna hommikul Brantiga. Ta mainis teie väikest…” – naine tõmbas ninaga viisil, mida ma tõlgendasin hukkamõistvana, tema kulm tõmbus kipra ja ta heitis mulle tuulekiirusel ärritunud pilgu – „eileõhtust kohtumist.” Arvatavasti ta tahab, et kutsuksin ta sisse. Nii oleks viisakas, arvestades, et päike säras kõrvetavalt ja soolane mereõhk rikkus kahtlemata tema Chaneli kostüümi. Lasksin tal seal edasi seista, tema sõnad mõtetes keerlemas.
„Ja siis?”
„Kas ma tohin sisse tulla?” Naine turtsatas, nagu pahandaks teda niisuguse küsimuse esitamine, ja mina neelasin alla naeratuse, mis tahtis esile tungida ja huulil mänglema hakata.
„Olge lahked.” Naeratasin. „Olete juba nagunii minu aias, võite siis samahästi ka minu majja astuda.” Istusin tagaukse kõrvale rannaliivale. Harutasin oma tennisepaelu just nii aeglaselt, nagu tahtsin, ning tundsin, kuidas naise ärritus kasvas, kui ma võtsin jalast tennised ja seejärel sokid ning pärast seda paljad jalad veega üle lasksin ja ära kuivatasin. Kui naine poleks praegu siin olnud, oleksin end riidest lahti võtnud. Astunud õueduši alla. Hõõrunud higi kehalt maha ja nautinud pool tundi, kuidas kuum vesi mu väsinud lihastele trummeldab ja neid masseerib. Pärase seda oleksin mässinud end käterätikusse ja läinud tuppa.
Aga näe, uuel Layanal olid mingid kombed siiski säilinud. Hõõrusin jalad rätikuga täiesti kuivaks ja avasin ukse.
Kaks pudelit vett, külmkapist haaratud, üks libises üle köögisaare Jilliani ette, kes uuris pudelit enne, kui selle käest pani. Ta ei lausunud sõnagi, kui ma üksisilmi tema poole vahtides enda pudeli peaaegu tilgatumaks kulistasin ja käeseljaga üle huulte tõmbasin.
Vaikus. Olin surmkindlalt otsustanud, et ei tee esimesena suud lahti. Tema oli üllatuskülaline. Väga hõivatud ja tähtis naine, kellel on palju tegemist. Mina oleksin võinud seal seista terve nädala, ilma et see mulle mingisugust mõju oleks avaldanud.
Ta köhatas oma tee ja pärmipannkookide järele lehkava kurgu puhtaks, aga ma teadsin tema tausta. Olin lugenud ajakirjast Glamour paari artiklit, mis tituleerisid teda Silicon Valley üheks mõjuvõimsamaks naiseks. Ta ei olnud sinivereline. Polnud isegi korraliku haridusega. Käis ametikoolis. Töötas neljanda klassi õpetajana kuni 1997. aastani,