sellest, kuidas ta oma matusetseremoonial välja näeb. Ja ma veendusin, et need riided, matusevankrid, puusärgid ja muud aksessuaarid, mida kultuurne kadunuke matustel vajab, on selgelt üle minu võimaluste. Seega otsustasin puhtmaterialistlikel kaalutlustel mitte surra.
Teiseks tahtsin kohtuda ühe diplomaadiga, lootuses, et see viib järgmise diplomaatilise kohtumiseni. Leppisime Dave’iga trehvamise Cafe Centrali. Olin pisut hiljaks jäämas, parkisin oma rendi-Škoda nurga taha, kuhu tegelikult poleks tohtinud autot jätta, ja tormasin kohvikusse. Austria juudi kirjanik Hans Weigel on öelnud, et kohv on Viini elanikele justkui osa nende hingest. Nagu šotlastele viski, baierlastele õlu, Reini jõe oru elanikele vein, eestlastele puskar.
Minu hing tahab pidevalt midagi magusat. Tellisin Kaiserschmarren’i, praetud jahukänkrad, mida nad hellitavalt pannkookideks nimetavad, maitseks lisatud natuke rosinaid, ohtralt suhkrut ja ploomimoosi. Väidetavalt Franz Josephi auks leiutatud roog, mida ta sõi olenevalt tujust kas põhiroaks või magustoiduks.
Rääkisime Austria aktuaalsetel poliitilistel teemadel, sellest, kuidas aastakümneid hoiti kramplikult kinni neutraliteedipoliitikast ja milliste tulemusteni see on nüüd viinud.
Ütlesin, et kuigi siin on tohutult palju Türgi, endise Jugoslaavia ja üldse Ida-Euroopa päritolu elanikke, ei ole ma siiski kuulnud, et Austrias viimasel ajal sisserändajatega probleeme oleks.
„Ma kohtusin hiljuti Türgi saadikuga, kes oli enne olnud oma maa esindaja Kreekas,“ tasandas Dave häält, ehkki poleks olnud vaja sosistada, sest selles melus ja matsutamises ei kuulnud me dialoogi keegi. „Too ekstsellents ütles mulle raki-napsi pakkudes, et Austrias on kümneid kordi rohkem Türgi-vaenulikkust kui Kreekas. Kujutad ette – rohkem kui Kreekas! Seal on Küpros ja kogu muu omavaheline vaen, aga ikka on siin halvem.“
„Aga väliselt paistab ju kõik üsna ordnung ja akuraat olevat,“ püüdsin Austria lippu kõrgel hoida.
„Austerlased on olnud tohutult head PR-tegelased. See, kuidas nad on teinud Beethovenist austerlase ja Hitlerist sakslase, väärib kõrgeimat tunnustust. Ma arvan, et avalikke suhteid ei leiutanud mitte härrad Hill ja Knowlton, vaid ikka mõni Austria juut, kes USAsse põgenes,“ naeris Dave.
Seepeale rääkisime natuke mu kõige olulisemast plaanist – tahtsin nimelt kokku saada Austria värske presidendi Alexander Van der Belleniga, kes võiks vabalt Eesti Viini saatkonnast endale Eesti vabariigi passi taotleda. Dave, kes kandis tagasihoidlikku, aga ilmselgelt staatust rõhutavat Swarovski lipsunõela, lubas selle asja korda ajada.
Kui olime oma kohvitamise lõpetanud, astusime koos välja. Ümber nurga oma auto poole kiigates nägin rõõmuga, et mingit parkimistrahvi polnud ma saanud. Aga hullem saabus hetke pärast.
Dave paistis sõnu otsivat. „Mm, tead, kui see kohtumine presidendiga peaks õnnestuma, ära sõida sinna selle Škodaga. Esiteks ei armasta austerlased Škodasid, korralikud kodanikud sõidavad ikka Mercedestega. Teiseks ei armasta austerlased tšehhe, aga sel Tšehhi autol on lisaks veel ka Tšehhi numbrimärk,“ osutas Dave asjaolule, mida ma polnud lennujaamast autot rentides tähelegi pannud.
Dave’i korraldatud kohtumisele Van der Belleniga Hofburgi lossi sõitsin ma musta Mercedes-Benziga.
Olin kenasti ette valmistunud. Teadsin, et Van der Bellen kuulub nende kahekümne protsendi austerlaste hulka, kel on vähemalt üks vanem immigrandi taustaga.
Olin arhiivis läbi lugenud Alexanderi isa, vana Alexander Van der Belleni 1932. aastal kirjutatud eestikeelse palvekirja Eesti vabariigi kohtu- ja siseministrile, kus ta teatab, et on alates 1919. aastast Eestis elanud, eesti keele omandanud, Tartu ülikoolis õppinud ja soovib saada Eesti kodanikuks. Väga ilusa käekirjaga kirjutatud kiri.
Kohe vestluse alguses tekkis meil härra presidendiga väike dissonants, sest tema tahtis rääkida Euroopa arengutest, Austria Vabadusparteist, kes tegi koostööleppe Ühtse Venemaaga, äärmusparempoolsete tõusu- ja languskõveratest, mina aga tema ja enda sugulastest. Olin nimelt üht internetis olevat genealoogiasaiti uurides jõudnud üsna lähedale tõdemusele, et mina ja Van der Bellen võime olla sugulased. Üks väike lüli oli veel puudu, selle pärast nüüd siin olingi.
Haarasin jutujärje pisut ebadiplomaatiliselt enda kätte.
„Härra Bundespräsident, minu üks esiema oli 1830. aastal sündinud Eva Waht, kes sai lapse kellegi mõisniku või tähtsa saksaga. Selle tõenduseks on mu tädil alles kallis kaelaehe, mille saks olla pärast lapse sündi tüdrukule kinkinud. Sellele lapsele pandi nimeks Mari ja temast sai minu vanaisa emaema. Eva ja Mari elasid ja töötasid Kavastu mõisas Tartumaal. Kavastu mõis kuulus maailmarändur Alexander Middendorffi suguvõsale. Üsna tõenäoline, et Alexander see lapsetegija oligi ja minugi nii-öelda maailmaränduri geenid on temalt päritud.“
President kergitas kulme, otsmikule tulid rõõmsad kurrud, ta sõbralik lühikese halli habemega nägu muutus veel sõbralikumaks. „Huvitav, väga huvitav.“
„No just, ja veel huvitavamaks läheb,“ olin rõõmus, et nii tähtis tegelane mu juttu tõsiselt suhtub.
„Teie isa Alexander Van der Bellen seenior sündis 1898. aastal Pihkvas ja suri 1966. aastal Austrias. 1941. aasta kevadel sõitis ta järelümberasujana Hitleri kutsel Saksamaale.“
Belleni otsmikukurrud kadusid. Kartes ilmselt, et hakkan nagu poliitilised oponendid ta perekonda natsidega koostöös süüdistama.
Tegin kiire pöörde. „See osa on selge ja teada, aga huvitav on praegu just varasem periood, aastast 1763, kui teie perekond tuli Venemaale ja elas Peterburis ja Pihkvas. Teatavasti elas Peterburis ka Middendorffi isa.“
Mõistsin, miks presidendihärra mulle nii mõistmatult otsa vahtis. Aga kohe kavatsesin teda valgustada.
„Sündmused, millele tahan teie tähelepanu juhtida, olevat toimunud kõikjal Euroopas tuntud Oldenburgide perekonna väljapaistva liikme Peter von Oldenburgi palees Dvortsovaja naberežnajal, majas number 2, kus praegu asub riiklik kultuuriinstituut. Just selles majas kohtusid teie ja maadeuurija Middendorffi esivanemad ja tegid meid omavahel sugulasteks.“
Olin jõudnud oma jutu kulminatsioonini. Veel mõned detailid ja me võinuksime anda DNA-analüüsid.
Nägin, et Van der Bellen kohmitseb midagi lauaplaadi all. Hetk hiljem läks vastuvõtutoa uks lahti ja sisse astus presidendi adjutant, kes vaatas meid, noogutas ja teatas: „Vabandage mind, härra president, aga teile on kabinetis väga kiireloomuline telefonikõne.“
„Ei ole probleemi, ma ootan,“ kinnitasin varmalt.
„Asoo, siis on meil juba päevakavas järgmine kohtumine,“ vangutas president oma halli pead. „Aga jätke palun oma kontaktid minu pressireferendile proua Thiemerile, ta vastab kindlasti kõigile teie küsimustele.“
Ja läinud ta oligi.
Adjutant võttis mul õrnalt küünarnukist, juhatas laiast trepist alla garderoobi, andis seal üle valvemeeskonna töötajatele, kes veendusid, et ma majast lahkun.
Olin masendunud – mu uue reaalsuse loomise katse oli haledalt läbi kukkunud. Peale selle kaotasime napilt unikaalse võimaluse panna maailmakaardile veel üks punane nööpnõel haruldaste ja vähe uuritud Eesti-seostega.
Kõige hullem on see, et tunnen, kuidas ma muutun iga aastaga üha enam enesega rahuloleva austerlase sarnaseks. Näojoonedki oleks nagu järjest rohkem tolle pehme ja nunnu Gottlieb Biedermaieri moodi, kes – küll fiktiivse tegelasena – omaaegset heakodanlikku elustiili esindas. Aga ma tahaksin olla nagu Austria drag queen Conchita Wurst – mässav habemega naine!
Ainult mõnel üksikul korral, omade vahel, julgen ma jalga tõmmata Tirooli nahkpüksid, juua viis-kuus ürdinapsi ja lasta loom endast välja möllama.
Viimasel õhtul Viinis oli mul valida, kas vaadata Wagneri „Tristanit ja Isoldet“ või Kalmani „Tsirkuseprintsessi“. Haritlane oleks valinud Wagneri. Oleksin isegi Viinis võib-olla