külas, tegin õhuakna lahti ja siis nad ronisid sisse, sest kirik oli valve all kaheksast kaheksani ja mina olin seal sees, ust ei saanud avada.“
Koos sõbraga käis Igor Peterburis, sest soovis minna õigeusu preestriks õppima. Ta tahtis metropoliit Aleksiuselt soovitust saada, aga nad ei saanud kuidagi kokku, nii et ta läks lõpuks hoopis peapiiskop Kuno Pajula juurde, olles eelnevalt vaadanud, millal on astroloogiliselt hea seis. Igor meenutab, et augusti keskel oli talle soodne planeetide seis: Päike Lõvis, Kuu Lõvis ja hea aspekt Jupiteriga. Ta saigi kohe Pajula jutule, kes ütles, et tulgu 9. septembril eksameid tegema ja pärast seda algab õppetöö. Dekaan oli toona Kalle Kasemaa, kes praegu on Tartu Ülikoolis õppejõud.
„Nigulistes sain õhtuti õppida, aga üks tore mees, majandusala juhataja, paks Vähk, nagu enamik Vähke on, tegi ettepaneku, et ma tuleksin peapiiskopi konsistooriumisse tööle ekspediitoriks. Läksingi, käisin mööda trükikodasid laululehti toomas ristimisteks, laulatusteks, matusteks, jõuludeks ja saatsin neid laiali Eestimaa kirikutesse. Muudkui käisin postkontori vahet. Kirikuveini ja armulaualeiva eest hoolitsesin ka. Viimased 30 aastat olen viinud kirikusse vana-aastaõhtul veini ja käinud armulaual. Naine ütleb, et mul on ikka hea elu, saan kõik aasta patud andeks. Nii ongi! Kui käid armulaual ära, tunned, et hing on pestud. Hing vajab puhastumist nagu kehagi. Mina käin nii hiies kui ka Toomkirikus, mõlemad on jumalast antud.
Õppisin seal töötamise kõrvalt ka. Mõni oli Usuteaduse instituudis juba 25 aastat õppinud ja mulle öeldi ka, et nüüd sa võid õppida siin eluaeg. Mina õppisin kolm aastat, aga teisele kursusele ei jõudnudki, Toomkirikus töötasin kaks aastat. Mõned olid minu suhtes ka vaenulikud ja kui Jaan Kiivit tuli peapiiskopiks, tehti mulle eksmatt. Aga sellest koolist jäi mulle väga hea mulje. Eksameid sai vajadusel teha ka pastorite juures kodus. Huvitav, et ma näen neid aegu aeg-ajalt unes. Näen, et sooritan eksameid ja närveerin.
Kuna sel ajal oli kirikuõpetajatest puudus, saadeti mind tööle juba enne esimese kursuse lõpetamist. Mind saadeti Pärnusse, seal oli üks teine noor õpetaja, kellel oli kalduvus juua. Korra ta oli matustel nii purjus, et vana õpetaja Võlli toodi kohale ja löödi see noor minema. Samuti oli seal üks väga ilus noormees, mulle meeldis, selline šikk noor mees, Lõvi märgist ilmselt. Ta käis riides nagu poeet ja määrati kuskile maakirikusse. Seal ta tegi kohe esimene õhtu ilusa šampusepeo tüdrukutega ja löödi ka pärast seda minema. Pärast läks Stockholmi elama. Kui Küllikesega Rootsi sõitsime, kohtusime temaga. Tal oli ilus sportauto ja tundus, et elus on hästi läinud.”
1986. aastal pidi Igor Pagari tänaval aru andma.
“Mul olid ARSi kunstikombinaadis astroloogiakursused portselanimaalijatele, aga keegi koputas. Käisin kaks korda Pagari tänaval. Esimest korda minnes ostsin sepiku kaasa, et mine tea, millal välja ja süüa saab. Minuga rääkis üks blond mees, mitte väga palju minust vanem, kõige rohkem ehk kuus-seitse aastat. Ütlesin, et mind see asi huvitab, ja küsisin, millal tal sünnipäev on. Tal oli veebruari algul. Ütlesin, et ta on Veevalaja ja sobib inimestega töötama. Ta uuris, kes mind kutsub ja kus ma olen loenguid pidamas käinud. Vastasin, et tavaliselt parteisekretärid kutsuvad, mõned kutsujad tõesti olidki parteisekretärid. Küsisin, kas astroloogiaga tegelemine on keelatud, ja ta vastas, et tegelege, aga ainult oma kodus, pole vaja käia lobisemas. Aasta oli 1986, see oli perestroika algus.“
Üks pahandus oli Igoril veel, 1987. aastal. Keegi komsomolitegelane oli kutsunud ta Jõhvi täitevkomiteesse esinema, aga tal oli Usuteaduse instituudi märk rinnas ja sellest tuli pahandus. Et usklik ja räägib siin mingisugust jama. Sel ajal käis Igor ka ühingus Teadus konsultatsioone andmas.
“Sinna kutsusid mind ühed noored kenad naised. Blond oli Jäära märgis draakoniaastal sündinud, Jupiter Päikese peal nagu ka Marju Lauristinil – sobib teadusmaailma. Teine oli draakoniaasta Ambur, kes sobib ka ülikoolidesse. Nad tegid ettepaneku, et võiksin ka nende ühingusse astuda.
Ma töötasin siis kaubandus-tööstuskojas presidendi nõunikuna ja mul oli õigus käia Toompeal sööklas söömas, ajakirjanikud vahtisid ja imestasid, kui ma rääkisin seal Laari ja Kelamiga juttu. Üleminekuaeg oli vaene, aga seal oli kõik olemas.“
Ühingus Teadus rääkis Igor muidugi astroloogiast, aga ühingu liikmeks teda ei võetud. Öeldi, et teadusega pole siin midagi tegemist, aga kuna nõudlust oli, siis teda kasutati. Igoril algas huvitav periood, ühing saatis teda loenguid pidama mööda Eestimaa asutusi, iga kord anti ka väike komandeeringuraha. Samuti oli ühingu poolt koht võõrastemajas. Ta käis esinemas kultuurimajades, tehastes, vabrikutes, kolhoosides, sovhoosides ja mujal.
Tasapisi tegutsesid juba ka Pauksonid. Igori sõnul oli Skorpioni tähtkujus Eduard rohkem teadusmaailmaga seotud, hariduselt füüsik, ehkki ametilt miilitsas major, kainestusmaja ülem sel ajal. Ta koostas Eesti astroloogiliste majade tabeli, mis on siiani Igori igapäevane töövahend.
“Ma olen väga õnnelik, et selline inimene astroloogia juurde sattus, sellest on palju abi!”
Astroloogiale pühendumine ja õitsenguaastad
1990. aastast pühendus Igor täielikult astroloogiale.
“Rõõmu ja heaolutunnet hakkasin ma tundma siis, kui 1990. aastast hakkasin tegutsema elukutselise astroloogina. Samal ajal tuli mu ellu ka mu praegune naine Küllike, see mõjutas muidugi ka,” ütleb Igor. “Enne seda … nõukogude ajal pidid kõik tööl käima, kõigil pidi olema mingi töökoht ja teenistus, siis mul oli raske, sest sattusin töökohtadele, mis ei sobinud.”
Igor ütleb, et on kolm kohta, kus talle on meeldinud töötada: teater, kirik ja Maaleht. Viimases on ta praeguseks olnud juba üle 25 aasta.
“Teater, kirik ja ajakirjandus on kõik erinevad, aga natuke sarnased ka – kõik on loomingulised, seotud kultuurmaailmaga. Kirik on neist kõige konservatiivsem, aga seal käib ka õppimine ja arutlemine, kirik on sügavam, seal on filosoofiat ja metafüüsikat. Teatris satud teise maailma, seal on mitmekesisust. Näitlejad on Veenuse mõjudega inimesed – lahedad, rõõmsameelsed, armastusväärsed. Teatri eelis on, et seal on rohkem ilu, rõõmu ja pidu. Ajakirjandus aitab olla kursis maailma asjadega. Ma ise lihtsalt lehitsen enamasti, põhjalikumalt loen sügavamaid asju, analüüse. See on meeldivalt mitmekesine maailm, ehkki ma ei ole siiski päris ajakirjaniku tüüpi. Aga ma olen Maalehele väga tänulik ja Maaleht ongi kõige parem leht!”
Igor rõhutab pideva õppimise ja arengu olulisust. Ka siis, kui inimesele on antud talent, enda arendamine aitab sellel paremini avalduda. Ta on veendunud, et see on suur õnn, kui inimesel on mingi anne. Siis ta käib rõõmsalt oma elutee läbi ja see võimaldab rõõmsamalt elada. Inimene väljendab seda, mis talle on antud, ja ta tunneb rõõmu.
Igori päevakava on juba aastaid üsna sarnane. Ta tõuseb hommikul viie-kuue paiku ja läheb Sulfaga parki jalutama. Pärast seda joob kodus kohvi ja sööb ühe võileiva. Seejärel hakkab tegema horoskoopi, kirjutab või loeb pooleliolevat raamatut. Kui hakkab väsima, paneb mängima new age muusika, kristallkausside või Tiibeti gongide muusika ja mediteerib. Akna peal on tal värvilisest klaasist mandalad ja vitraažid. Kui päike hakkab neile peale paistma, soosib see ka meditatiivse seisundi tekkimist. Ta kuulab hingeseisundi parandamiseks oma häält ja vahel värvib mandalaid.
Hommikul kümne ajal läheb ta välja. Tööl ei käi Igor iga päev, aga astub siiski üsna sageli Maalehe toimetusest läbi, et võtta saabunud post. Neljapäeviti käib ta alati toimetuses ja võtab värske Maalehe. Siis sõidab ta rattaga linna ja esimene tuttav, kes vastu tuleb, saab Igorilt värske lehe. Lisaks viib ta lehe Olde Hansasse, Gloriasse ja Maiasmokka, vahel ka ajaloomuuseumi kauplusse. Headele sõpradele postitab ka, samuti neile, kes on kutsunud teda esinema.
Pärastlõunal kella kahest neljani teeb Igor kodus lõunauinaku või pikutab niisama, suvel eelistab ta teha seda rannas ja sõidab selleks rattaga näiteks Piritale. Kella viie paiku joovad nad Küllikesega kohvi ja siis hakkab uus töötegemise aeg – Igor koostab kas sünnikaarte või loeb. Vahel käib kliente või külalisi, hiljem õhtul vaatab koos Küllikesega “Aktuaalset kaamerat” ja filme.
“Ma käin aeg-ajalt Balti jaama turul, seal on Venemaalt toodud