Kahe maailma vahel. Rita Mets

tundus teda ümbritsev maailm elavate surnute maailmana, või siis hoopiski mingi robotite maailmana. Kas inimesed siis ei saa aru, et nad võivad ju joosta, aga kõiki ootab ees sama lõpp? Kas nad teavad, kuhu ja miks nad tormavad? Ühtäkki tundis ta põlastust selle maailma, selle organiseeritud elu vastu. Kõik on ette ära planeeritud – lasteaed, kool, töö, abielu, lapsed, vanaduspõlv, surm –, ilma et inimene ise saaks millelegi kaasa rääkida. Inimesed ei tundunud Vanessale kuigi õnnelikud ja olid tema meelest nagu elavad laibad. Kas siis sellisel elul saab üldse mingi mõte olla? Võib-olla oleks hoopis mõttekam surmale eelnevad eluetapid vahele jätta?

      Lõpuks jõudis Vanessa ühe paneelmaja juurde, astus trepikotta ja seejärel sisenes korterisse. Uksest sisse astunud, tundis ta, et vähemalt see korter kaitseb teda nõmeda maailma eest. Ta viskas koolikoti esikusse ja läks oma tuppa, kus ta muusika valjult mängima pani. Seejärel viskus ta voodile ja mõtles, kui hea oleks, kui saakski igavesti nii jääda: tema, voodi ja muusika. Kõige parem oli muidugi see, et mitte kedagi polnud kodus: vanemad olid tööl ja vend koolis. Selliseid päevi ei olnud kuigi palju.