lühikesest lausest, oli aktsent sedavõrd tuntav, et Lindseyl polnud raskusi häält tuvastada ilma kõneleja poole vaatamata. Tema kõrval seisis uurija Jace Nolan, tumedate silmade pilk pööratud kolmele inimesele saalis. Kui Lindsey ei vastanud, pööras mees pead ja vaatas tema poole.
Lindsey nägi, et Nolani ripsmed olid väga pikad. Tema põskedel oli märgata tumedat habemetüügast, mida teisipäeval ei olnud. Mehe lipsusõlm oli lõdvaks lastud, kuid helesinine triiksärk nägi värske välja. Samuti tumedad juuksed, mida niiskus kippus lokki kiskuma.
“Mida teie siin teete?” küsis Lindsey.
“Vaatan ergutustseremooniat. Ma arvasin, et see on lubatud.”
Kooliüritustel käis nii lapsevanemaid kui ka linnaelanikke. Randolph-Lowenis ei kasutatud kunagi hirmuõhkkonda tekitavaid turvameetmeid, nagu seda tehti teistes koolides. Ka täna viibis saalis palju võõraid.
“See on lubatud. Ma lihtsalt ei arvanud, et see võiks teid huvitada.”
“Mind huvitab kõik, mis meie ümber toimub. See kuulub mu töö juurde.”
Nolani pilk suundus lavale ja ta hakkas kuulama meeskonnakapteni kogelevat kõnet. Lindsey vaatas samuti sinnapoole, kuid ta ei saanud aru ühestki sõnast, mida jalgpallur rääkis. Ta mõtles sellele, miks Nolan nii ruttu tagasi tuli ja samuti sellele, miks uurija taas just teda välja valis.
“Kas te olete praegu tööl?” küsis Lindsey, pilk mikrofoni hoidval poisil.
“Maakond maksab mulle täistööpäevade eest.”
“Aga miks siin? Miks täna?”
“Tulekahjud pandi toime nädalalõppudel. Ma üritan saada sotti, mida õpilased väljaspool kooli teevad.”
“Ja tulite sellepärast kooli?”
Nolan vaatas taas Lindsey poole, range suu üks nurk seekord pisut muigvel.
“Rumal mõte, eks? Järsku te valgustate mind?”
“Valgustan milles?” Niipea, kui sõnad olid suust libisenud, teadis Lindsey, mida Nolan tahtis. Ent sellest hoolimata polnud ta järgmiseks küsimuseks ette valmistatud.
“Selles, mida lapsed reedeõhtuti teevad.”
Lindsey suunas pilgu saali, kus Ray Garrett ulatas mikrofoni teisele kaptenile – juunioride omale. Lindsey ohkas – lootes, et märkamatult – ja vaatas Nolani poole.
Uurija pilk püsis ta näol. Ootavalt.
“Nad lähevad jalgpalli mängima,” ütles Lindsey.
Nolan naeris. “Jah, sellest sain ma aru. Ja pärast seda?”
“Oleneb õpilasest. Lähevad välja sööma. Või peole.” Lindseyl polnud tahtmist rääkida uurijaga mitmesugustest ettevõtmistest, millega selles vanuses õpilased aega veedavad.
“Paariviisi? Või kambaga?”
“Nii ja naa.”
“Teie õpilased samuti?”
“Minu omad on samasugused nagu teised. Nad käivad kohtamas. Käivad väljas. Sõidavad ringi. Jäävad hiljapeale…”
“Põletavad kirikuid.”
Lindsey surus suu tugevasti kinni, et vältida vihahoogu. Kui ta suutis vastata, kiitis ta ennast, kui rahulikult tema hääl kõlas. “Minu arusaamist mööda mitte. Ja seni pole ma kuulnud ühtegi tõendust, mis väidaks vastupidist.”
“Meil pole kombeks asitõenditest rääkida.”
“Aga teil on need olemas?”
Lindsey oleks tahtnud kuulda eitavat vastust. Teisipäeval oli ta kindel, et Nolan blufib. Õngitseb infot. Vahepeal oli see veendumus mingil arusaamatul põhjusel vähenenud.
“Mis peale tuntud hurmuri Ray Garretti, kes pidas äsja selle sütitava kõne, oleks pidanud mind teie arvates siia tooma?”
Seda Lindsey kartiski. Nolani enesekindlust. Selle oleks võinud ka panna ülbuse arvele. Edust tingitud kõrge enesehinnangu arvele, kuid see võis olla tingitud ka ekslikust usust, et mõni on kohalikest inimestest parem.
Nagu Jace Nolan ise.
“Teisipäeval tuli see kõik liiga äkki, kuid ma… ma olen teie sõnadele mõelnud.”
Lindsey tunnetas, et Nolani tähelepanu oli suurenenud. See mõjus peaaegu füüsiliselt.
“Ja milleni te jõudsite?”
“Täiesti aus olles,” vastas Lindsey iga sõna rõhutades, “siis selleni, et ükski minu õpilane ei saaks sellise teoga hakkama.”
“Alles te ütlesite, et nad on sellised nagu kõik teised. Ma olen uurinud põhjalikult noorsoo kuritegevust selles piirkonnas. Olenemata idüllilisest keskkonnast, panevad siinsed lapsed toime samasuguseid kuritegusid kui igal pool mujal.”
“Selle kümne aasta jooksul, mil mina siin olen olnud, pole ükski minu õpilane selliste asjadega seotud olnud.”
“Kust teie seda teate?”
“Mida?”
“Kuriteoprotokollid on salastatud. Lapsevanemad pole kohustatud teatama kooli korrarikkumistest või süüdistustest, mis nende lastele on esitatud.”
“Te olete unustanud, kus me elame, uurija Nolan. Siin teavad kõik üksteisest kõike.”
“Ainult et keegi ei tea, kes need kirikud põlema pani. Kas te usute seda?”
“Kas teie usute?”
“Oma kogemuste põhjal, ei. Lapsed on jutukad. Kui vaikimiseks ei ole just eriti mõjuvat põhjust.
“Nagu hirm karistuse ees. Või vangla ees.”
“Ma pidasin silmas rääkimist omataolistega.”
“Selle ärevuse juures, mis siin valitseb, oleks kirikute põletamine väga rumal tegu.”
“Täpselt,” ütles Nolan saali poole vaadates.
Kisakoor oli võtnud ruuporid, et hüüda viimaseid ergutusi. Pärast seda mängis bänd veel kord võitluslaulu.
Mõned õpetajad ja lapsevanemad tulid juba ukse poole. Lapsevanemad suunduvad parklasse ja personal seisab ukse kõrval, et teha sama, mida Lindsey juba teeb – hoiab üritusel silma peal.
See, et Lindsey ajab juttu süütamisjuhtumeid uuriva politseiametnikuga, ei saanud jääda märkamatuks. Kahtlemata tekitab see kõneainet ja võib-olla isegi küsimusi, mida Lindsey põrmugi ei soovinud.
“Kui see on nõndanimetatud asitõend, mille põhjal te minu lapsi kahtlustate…”
“Tähendab, midagi ikkagi on?”
Paar inimest jõudis ukseni, kus Nolan ja Lindsey seisid, ja pressisid ennast vabandades mööda. Nolan vastas lahkuvate lapsevanemate uudishimulikele pilkudele noogutusega ja jätkas: “Teil ja Carlisle’il näib olevat õigus.”
“Kuidas, palun?” Kas Shannoni endine kavaler oli tõepoolest Nolanile midagi öelnud?
“Te ütlesite, et siin teavad kõik, mida teised teevad. Ma oletan, et nad ka tunnevad kõiki. Nüüd üritavad nad mõistatada, kes ma olen ja miks ma siin olen.”
“Meid on hoiatatud võõraste inimeste eest koolis.”
“Kuid keegi ei takistanud mind majja pääsemast. Ei teisipäeval. Ei täna. Nähtavasti ei võta kooli juhtkond hoiatusi tõsiselt.”
“Uudishimu, mida te äratasite, on piisav turvameede.”
“Võõraste vastu. Kuid statistika näitab, et see pole üheski koolis tegelik oht.”
Nolanil oli õigus. Selle maakonna koolide strateegia oli peaaegu alati suunatud õpilastele.
See ei tähendanud, et õpilased kujutaksid endast ohtu, mõtles Lindsey. See, et süütamised leidsid aset siin ümbruses, ei tähenda veel,