paps, ma olen siin. Aga ma ei saa seda puud otsemini hoida. Ja ma loodan, et Brenda ei kuulnud teie kahe karjumist,” ütles Kat.
Skyler suundus elutoa poole, valmis ära hoidma suuremat perekonnatüli, ja peatus hallis nähtavuspiirkonnast väljas.
Kas ta oli eksinud? Kas ta oleks pidanud ütlema oma pojale, et too ei võtaks Brendat pühadeks kaasa? Poeg oli saanud kakskümmend kaks. Ta oleks võinud öelda, et sel juhul ei tule ta koju ja veedab pühad koos Brenda perekonnaga. Ja siis oleks ta olnud ilma oma esmasündinud lapseta. Muidugi juhtub see kunagi niikuinii, see on elu. Kui lapsed vanemaks saavad, on raske kogu perekonda koos hoida.
“Oh, nüüd pean ma siis muretsema – omas kodus –, et ma ei solvaks tüdrukut, kes on tulnud siia minu pojaga magama?” kaebles David.
David ei ole halb mees, mõtles Skyler. Ta ei ole ka halb isa. Aga tal on oma arusaam sellest, mis on sünnis ja mis mitte. Nad olid tegelikult ise lapsed, kui abiellusid. Tema oli kaheksateist ja mees üheksateist. Kuid olles meeletult armunud, ei suutnud kumbki ometi oma vanematele kuidagi öelda, et nad kavatsevad koos elama hakata.
Tänapäeva noored peaks palju targemad olema, mõtiskles ta. Suurem osa tema põlvkonnast näis olevat lahutatud.
“Mis sajandil sa elad, paps?” nõudis Frazier. Ilmselt liikus tema mõte paralleelselt ema omaga. “Selles pole midagi halba, et Brenda minuga ühes toas viibib. Justkui poleks me koolist saati koos maganud. Sa pead minu otsust usaldama. Ja ära hakka rääkima seda juttu, et “ma olen nii lugupeetud, et tüdruk peaks kuldne olema”. Me ei ole just kuninglikud, paps. Me oleme baariomanikud,” lõpetas ta kuivalt.
“Meil on pubi, kena perekonnaäri,” nähvas David ärritatult vastu. “Ja mida see üldse peaks tähendama? See pubi maksab nii sinu kui ka sinu õe kolledži eest.”
“Ma ütlen lihtsalt, et mõned inimesed ei peaks baari omamist moraali tipuks pidama.”
“Moraali?” plahvatas David. “Meid pole kunagi süüdistatud alaealiste jootmises ja meid tuntakse üle riigi parima keldi muusika Ühendriikidesse toojatena.”
“Paps, kõik on hästi,” ütles Kat lepitavalt. “Ja sina… ole parem vait,” ütles ta ja tonksas venda küünarnukiga ribide vahele. “Teie mõlemad – olge kenad.”
Skyler hoidis hinge kinni, kui Frazier ära läks ja trepist üles suundus, arvatavasti veenduma, et tema kallim ei kuulnud oma nime perekonnatülisse haaratuna.
See oli arvatavasti parim. Tundus, et tema abikaasa ja poeg olid alati teineteise kõri kallal, samal ajal kui Kat oli perekonna rahutooja, kes suutis lahendada ka kõige raskema olukorra. Ta oli teel täiskasvanuks saamiseni läbinud teismelise mässuperioodi ja mõnda aega oli temaga läbisaamine lausa põrgu olnud. Aga see oli möödas ja nüüd oli Kat Skyleri jaoks otsekui optimismi, ilu ja armsuse ime. Rahutuvi.
Ta tahtnuks mõelda, et on ise rahutuvi, aga ta ei olnud ja teadis seda.
Ta oli lihtsalt kana. Kana, kes vihkas karmi tooni ja leppimatuid hääli. Vahel oli ta rahu säilitamise nimel isegi valelik kana.
Kuid oli jõuluaeg. Ta pidi Davidile midagi ütlema. Mees ei peaks kasutama sellist tooni – mitte siin, mitte praegu ja mitte Frazieriga.
Frazier lihtsalt… Ta lihtsalt ei ole enam laps. Ta ei käitu alati täiskasvanuna, aga see ei tee temast last. David on liiga kiire kohut mõistma ning teeb seda karmilt, tema ise on aga liiga kiire laskma kõigel minna, et ainult valitseks rahu. Aastate kestel oli olnud sadu olukordi, mil ta oleks pidanud sekkuma, oma sõna maksma panema. Ta polnud seda teinud. Kuidas saab ta siis süüdistada teisi selles, mida ta on alati neil teha lasknud?
Viimaks astus ta halli hämarusest välja ja vaatas jõulupuud. “See on ilus,” ütles ta.
“See on viltu,” ütles David, suu karmilt kokku surutud.
“See on suurepärane,” rõhutas naine leebelt.
“Mina ütlen sedasama, mamps,” ütles Kat. Tema oli samuti kahekümne kahene, teisena sündinud laps ja Frazieri kaksikõde. Ta tuli Skyleri juurde ja pani käe ema õlgade ümber. “Ma toon jõulupuutuled ja panen üles.”
“Mina panen tuled üles,” ütles David. “Sa võid need sealt tuua.”
Skyler vaatas tütre poole. Kat võis vahel samuti ärrituda, aga temal oli isaga vähem hõõrumisi kui Frazieril. Võib-olla seisnes Davidi ja Frazieri probleem testosteroonis, nii nagu lõvikarjas. Ruumi oli vaid ühele alfa-isasele.
Kuid on jõuluaeg. Kas nad ei võiks kõik omavahel hästi läbi saada? Vähemalt jõululaupäeval ja esimesel pühal? Teised inimesed mõtlevad oma õnnestumistele, kas ei peaks nemad sama tegema? Neil on kolm ilusat, tervet last: Jamie, noorim, on kuusteist, ja peale selle kaksikud. Ükski neist pole kunagi tõelises hädas olnud – ainult see üks Jamie vemp, ja kas sellest ei peaks kõigile küllalt olema?
“Emme,” ütles Kat, “mina kaunistan. Ja igaüks, kes soovib, võib kaasa lüüa.”
David mässas juba tuledega, kuid katkestas korraks, et Skyleri poole vaadata. Tal oli ikka veel noore mehe jõuline välimus. Tema juuksed olid tihedad ja tumedad, ainult mõne salguga, mida naine omas mõttes väärikalt halliks pidas. Naine oli lastele edasi andnud rikkalikud punased juuksed, aga Kati nii lummavalt smaragdkuldsed silmad olid saadud isalt.
Kuhu on küll aastad kadunud, mõtles naine oma meest vaadates. Too oli ikka veel hea välimusega ja huvitav, kuid vahel oli kerge seda unustada. Ja vahel võis tekkida kahtlus, kas abielu pole rohkem harjumus kui südame sund.
Skyler krimpsutas nägu. Ta armastas oma perekonda. Meeletult.
Liiga meeletult?
David vandus omaette, siis plahvatas: “Inimesi suudetakse Kuule saata, aga ei suudeta leiutada jõulupuutulesid, mis ei läheks sasipuntraks ega sunniks sind iga neetud pirni kontrollima.”
“Paps, tehakse küll tulesid, mille kogu kee ei lähe rivist välja, kui üks pirn läbi on. Meie tuled on lihtsalt vanad,” seletas Kat kannatlikult.
Skyler vaatas oma tütart, kogedes tundesööstu, mis ähvardas pisaraiks muutuda. Ta armastas oma lapsi võrdselt, kuid sel hetkel tundus Kat talle eriti kallis. Ta oli muidugi lummav oma pikkade pruunikaspunaste juustega. Pikk ja sale – kuigi oli samuti nagu paljud noored naised veendunud, et peab kümme naela alla võtma. Need silmad, otsekui kullatäppidega smaragdid. Ja tal oli imetlusväärne pea õlgadel.
“Nojah… kui me oleks Bostonisse jäänud ja jõuludeks valmistunud…” pomises David.
See pole aus, mõtles naine. Just mees oli see, kes oli aastaid tagasi selle koha leidnud ja esimesena sellesse armunud. Kunagi varem olid nad sageli siin käinud. Lastele oli meeldinud linnast lahkuda ja kahe tunniga maale sõita. Nad ei lahkunud kunagi osariigist, kuid läksid mere äärest mägedesse. Ja see meeldis kõigile.
Naine mõistis, miks ta oli nii väga siia tulla tahtnud. See oli moodus oma perekonda enese ümber hoida ja viis kindlustada, et kui tema poeg ja tolle isa jõulukalkuni juures tülitsema hakkavad, ei saa Frazier lihtsalt püsti tõusta ja sõbra juurde sõita. Kas on vale nii meeleheitlikult klammerduda oma laste külge ja oma unistustesse perekonnast?
“Mamps, kas vajad köögis mingit abi?” küsis Kat. Kindlasti läheb aega, kuni tuled on paigale pandud ja ta saab ehtimisega alustada.
Skyler raputas pead. “Tegelikult on mul kõik korras. Kõik on enam-vähem valmis. Meil on täna õhtul traditsiooniline iiri toit – hoidistatud veiseliha, peekon, kapsas ja kartul, kõik ühes potis. Me võime varsti sööma hakata. Homme on meil kalkun.”
“Tahad, ma katan laua, kuni isa tuledega jändab?” küsis Kat.
Skyler naeratas laialt. “Vaata, kas saad tal aidata tuledega jännata, ja mina katan laua. Me võime süüa köögis, seal on soe ja hubane.”
Kat naeratas emale.
Paremat tütart poleks osanud tahtagi, mõtles Skyler tagasi kööki suundudes. Nad jagasid omavahel