Ilus mõrd. Christina Lauren

vaja. Uusi püksikuid aga sageli,“ lisas ta vaikselt ja paljutähenduslikult.

      „Ja kuidas veel.“

      See täiuslik meeldetuletus viis mu sammukese talle lähemale, ja ma asusin taas hellalt tema nööpe ründama. Libistanud Chloel särgi üle õlgade ja mööda käsivarsi alla, vahtisin teda enese ees seismas, seljas vaid punane pitsist rinnahoidja ja sellega sobivad püksikud. Need olid napid.

      „Ütle mulle, mida sa tahad,“ ütlesin, tundes kerget meeleheidet, kui ta juukseid õla taha lükkasin, et saaksin suudelda tema kaela, lõuga, kõrva. „Minu riista? Suud? Käsi? Hoidku jumal, ma teen täna kõike, aga kust alustada? Ma pole sind mitu kuud näinud ja tunnen, nagu hakkaksin mõistust kaotama.“

      Sirutasin ta käe järele, utsitasin teda lähemale pugema. „Tibuke, puuduta mind.“

      Chloe liikus kätega mööda kaela ülespoole ja võttis mu näo pihkude vahele. Tundsin teda värisemas. „Bennett.“

      Alles siis, kui ta mu nime sedasi lausus – nagu oleks arg ja vahest pisut ärevgi –, meenus mulle, et tal olevat mulle muudki öelda, kui et „Ma armastan sind“. Midagi, mis ei meeldiks mulle.

      „Mis on?“

      Ta silmad olid suured, ekslemas, vabandavad. „Kaitsesin just kraadi ja …“

      „Oh pekki. Ma olen täielik jobu. Peaksin sind õhtusöögile viima või …“

      „… ja ma lubasin Juliale ja Sarale, et lähme välja …“

      „… võib-olla võiksime õhtusöögile minna pärast seda, kui olen sind lõpuni viinud …“ vatrasin edasi.

      „… et esitluse järel paar jooki teha …“

      „Tahan vaid korra kuulda, kuidas lõpuni jõuad, ja me võime minna. Anna mulle ainult …“ vakatasin, lastes tema sõnadel lõplikult kohale jõuda. „Oota, mida? Sa lähed Julia ja Saraga välja? Täna?“

      Chloe noogutas, silmad kissis. „Ma ei teadnud, et sa tuled. Sa ei kujuta ettegi, kui väga ma tahaksin neile helistada ja ära öelda. Ainult et ma ei saa. Mitte pärast neid viimaseid kuid, mil nad mu vastu nii head on olnud … Kui meie sinuga olime …“