maailma lõppu.
Varsti mõtlesin ma oma kummalisele ümberpaigutumisele välja ka seletuse: rändloomaaeda külastavad inimesed tulid sinna vähemalt osaliselt selleks, et lootsid näha gorillat nimega Koljat; kuidas see lootus neil tekkis, ei osanud ma aimatagi, ent see paistis neil kindlasti olevat. Kui rändloomaaia omanik sai teada, et ma pole Koljat, ei saanud ta mind enam Koljatina näidata ning tal ei olnudki muud valikut kui mind minema saata. Ma ei teadnud, kas mul peaks sellest kahju olema või mitte; mu uus kodu oli palju meeldivam, kui miski oli olnud pärast Aafrikast lahkumist, aga kui ma ei näe enam külastajaid, hakkab igavus varsti veel rohkem piinama kui loomaaias, kus ma olin vähemalt teiste gorillade seltskonnas. Ma juurdlesin selle kallal ikka veel, kui umbes keskhommiku paiku pilgu tõstsin ja nägin, et ma pole enam üksi. Puurivarbade taga seisis mees, kellest oli vastu valgust näha vaid tume siluett. Ma lähenesin ettevaatlikult ja tundsin ta oma üllatuseks ära.
Nagu korrates meie eelmist kohtumist, vaatasime mitu minutit teineteisele silma, mina oma puuris istudes, tema oma jalutuskepile toetudes. Panin tähele, et kuivalt ja korralikult riides olles ei paistnud ta vanana, nagu ma algul olin arvanud. Ta nägu oli pikk, tõmmu ja kondine, silmades põles kummaline jõud ning ta suu näis väljendavat mingit kibestunud lustakust. Lõpuks ta noogutas täpselt nagu eelmine kord ja ütles:
„Jah, mul oli õigus. Sa ei ole Koljat. Sa oled Ishmael.”
Jällegi, nagu oleks kõik oluline öeldud, pöördus ta ringi ja kõndis minema.
Ja jällegi olin ma rabatud, ent seekord sügavast kergendustundest, sest mind oli just unustusest lunastatud. Veelgi enam – viga, mille tõttu ma olin aastaid tahtmatult elanud petturi elu, oli lõpuks parandatud. Mind oli isikuna tervikuks tehtud – mitte jälle, vaid esimest korda elus.
Mind vaevas uudishimu oma päästja kohta. Kuna ma ei suutnud veel teha isegi kõige algelisemaid järeldusi – post hoc, ergo propter hoc –, siis ei osanud ma teda seostada oma kolimisega rändloomaaiast sellesse meeldivasse belvedere’sse. Minu jaoks oli ta üleloomulik olend. Mütoloogiale vastuvõtliku mõistuse jaoks hakkas ta muutuma millekski, mida tuntakse jumalasarnase olendina. Kaks korda oli ta lühikeseks ajaks mu ellu ilmunud ja kaks korda oli ta üheainsa lausega mind muutnud. Ma üritasin leida nende ilmumiste põhjusi, kuid leidsin ainult küsimusi. Kas see mees oli tulnud rändloomaaeda otsima mind või Koljatit? Kas ta oli tulnud, kuna lootis, et ma olen Koljat, või kahtlustas, et ma ei ole Koljat? Kuidas ta mind mu uues elukohas nii ruttu üles leidis? Mul ei olnud mingit aimu inimeste informeerituse ulatusest; kui oli üldiselt teada, et mind võis leida rändloomaaiast (nagu see tundus olevat), siis kas oli ka üldiselt teada, et ma olen nüüd siin? Vaatamata neile vastuseta küsimustele jäi ümberlükkamatuks faktiks, et see imepärane olend oli mind kaks korda üles otsinud, et minu poole pöörduda enneolematul moel – minu kui isiku poole. Ma olin kindel, et pärast minu identiteedi paikapanemist kaob ta mu elust lõplikult; mida muud tal olekski veel teha?
Kindlasti oled hakanud kahtlustama, et kõik see ühe hingetõmbega esitatu on psüühilisest seisundist tulenev täielik jama. Tõde (mille ma hiljem teada sain) polnud vähem uskumatu.
Minu heategija oli kohalikus linnas tegutsev rikas juudi kaupmees Walter Sokolow. Päeval, kui ta mind rändloomaaiast leidis, jalutas ta vihmas mingi enesetapjaliku süngusega, millesse oli vajunud paar kuud tagasi, kui sai teada, et ta perekond oli langenud natside holokausti ohvriks. Sihitu rändamine tõi ta linna ääres asuva lõbustuspargini ja ta astus sisse ilma midagi mõtlemata. Vihma tõttu oli enamik putkasid ja lõbustusi suletud ning see andis kohale teatava hüljatuse meeleolu, mis sobis hästi kokku tema kurvameelsusega. Lõpuks jõudis ta rändloomaaiani, mille peamisi atraktsioone reklaamisid kahvatutes toonides plakatid. Üks neist, teistest veelgi kahvatum, kujutas gorilla Koljatit vehkimas purustatud kehaga Aafrika pärismaalase nagu relvaga. Võibolla tundus Walter Sokolowile, et Koljati-nimeline gorilla on tabav Taaveti sugu hävitava natsihiiglase sümbol ja selle nägemine trellide taga mõjuks talle rahustavalt.
Ta tuli sisse, lähenes minu vagunile ning taipas mulle silma vaadates kohe, et ma ei sarnanenud millegi poolest tolle verejanulise koletisega plakatil ega olnud ka seotud tema sugu hävitavate vilistitega. Ta leidis, et talle ei paku mingit rahuldust mind trellide taga näha. Otse vastupidi, süütundest ja trotsist tegi ta donkihhotliku žesti ning otsustas mind puurist päästa ja leida minu näol sünge aseaine oma perekonnale, keda tal Euroopa-puurist päästa ei õnnestunud. Rändloomaaiapidaja oli minu müümisega nõus; ta nõustus rõõmuga sellegagi, et härra Sokolow palkas ka talitaja, kes oli minu eest hoolitsenud mu saabumisest saadik. Omanik oli realist; Ameerika paratamatu sõttaastumisega pidid sellised rändnäitused nagu tema oma selle aja oma talvekorteris konutama või lihtsalt välja surema.
Lasknud mul mõne päeva oma uue elukohaga harjuda, naasis härra Sokolow minuga lähemalt tutvuma. Ta tahtis, et talitaja näitaks talle, kuidas minu eest hoolitseda, alates toidu valmistamisest kuni puuri puhastamiseni. Ta küsis, kas talitaja peab mind ohtlikuks. Too ütles, et ma olen nagu suur masin – ohtlik mitte iseloomu poolest, vaid lihtsalt oma suuruse ja jõu tõttu.
Umbes tunni pärast saatis härra Sokolow talitaja ära ja me vaatasime teineteist vaikuses, nagu olime teinud juba kaks korda varem. Lõpuks – vastumeelselt, nagu ületades mingit hirmuäratavat sisemist barjääri – hakkas ta minuga rääkima, mitte naljatlevalt nagu rändloomaaia külastajad, vaid nii, nagu räägitakse tuule või vastu kallast löövate lainetega, pomisedes midagi, mis tuleb välja öelda, ent mida ei tohi keegi kuulda. Valades välja oma südamevalu ja enesesüüdistust, unustas ta lõpuks ettevaatuse. Tunni aja pärast toetus ta vastu minu puuri, käsi ümber puurivarva. Ta vaatas mõtteisse vajununa maha ja ma kasutasin seda võimalust ära oma kaastunde avaldamiseks – sirutasin käe välja ja silitasin hellalt ta sõrmenukke. Kohkununa hüppas ta tagasi, kuid taipas mu silmi nähes, et see žest oli täiesti prii igasugusest kurjusest.
Sellest kogemusest jahmunud, hakkas ta kahtlustama, et mul on tõepoolest olemas intellekt, ning mõnest proovikorrast piisas, et teda selles lõplikult veenda. Olles tõestanud, et mõistan ta sõnu, arvas ta otsekohe (hiljem on teistelgi primaatidega töötades sedasama ette tulnud), et ka mina suudaksin lausuda sõnu. Lühidalt, ta otsustas õpetada mind rääkima. Ma jätan vahele valusad ja alandavad kuud, mis sellele järgnesid. Kumbki meist ei saanud aru, et need raskused on ületamatud, sest mul ei ole olemas vajalikke kõneelundeid. Seda taipamata töötasime edasi, lootes, et see oskus ilmub mul järsku iseenesest, kui me vaid jätkame. Lõpuks jõudis kätte päev, kui ma ei suutnud enam jätkata, ja olles kibestunud, et ma ei suuda seda talle öelda, mõtlesin ma seda kogu oma vaimujõuga. Ta oli rabatud nagu minagi, kui ma nägin, et ta oli kuulnud mu mõttelist karjet.
Ma ei koorma sind kõikide edusammudega, mis leidsid aset pärast meie omavahelise suhtlusviisi leidmist, kuna ma loodan, et need on kergesti aimatavad. Järgmise kümne aasta jooksul õpetas ta mulle kõike, mida teadis maailmast ja universumist ja inimkonna ajaloost, ning kui ta enam ei teadnud vastuseid mu küsimustele, siis me õppisime koos külg külje kõrval. Ja lõpuks, kui minu õpingute sisu eemaldus tema huvideringist, oli ta rõõmuga minu assistent, otsides raamatuid ja informatsiooni kohtadest, kust mina seda loomulikult ei saanud.
Minu hariduse küsimusest hõivatuna lakkas mu heategija peagi ennast kahetsusega piinamast ja sai ajapikku oma nukrusest üle. Kuuekümnendate alguseks oli minust saanud midagi pideva külalise sarnast, kes ei vajanud oma võõrustaja erilist tähelepanu. Nii hakkaski härra Sokolow taas liikuma seltskonnas, selle ettearvatavaks tulemuseks oli kohtumine neljakümneaastase naisega, kes ei näinud ühtki põhjust, miks härra Sokolowist ei võiks saada korralik abikaasa. Tegelikult ei olnud tal mitte midagi abielu vastu, ent enne seda tegi ta suure vea: ta otsustas, et meievaheline eriline side peab jääma naise eest varjatuks. Tolle aja kohta polnud see erakordne otsus ning mina polnud nendes asjades piisavalt kogenud taipamaks, missugune viga see on.
Ma kolisin tagasi vaatetorni niipea, kui see oli kohendatud vastavaks tsiviliseeritud kommetele, mis ma olin omandanud. Ent proua Sokolow üritas algusest peale minust lahti saada, sest tema jaoks olin ma imelik ja ohtlik lemmikloom. Õnneks oli minu heategija harjunud talitama oma suva järgi ja tegi selgeks, et mitte mingi palumine või käskimine ei muuda olukorda, mis