oli kõndinud tagasi galerii poole. Teelt oli läbi pikkade akende näha, kuidas pidu jätkub, kuid talle paistis, et hoog hakkab tasapisi raugema. Roddy vahtis välja merele, viiul ikka veel lõdvalt lõua all, nagu oleks see ülemäärane jäse, tema keha loomulik osa. Galeriis tagasi, mõistis Perez, et kunstnikud on pettunud. Mõni töö oli küll ära ostetud, kuid nad olid oodanud avamisele palju rohkem rahvast, elavamat huvi. Fran võttis tal käest ja sosistas, et tahab koju minna. Kuigi innukas mustajuukseline mees oli teda kiitnud, vajas ta rohkem julgustust. Perez oli salamisi isegi rahul, et Fran on pisut kurb. See andis talle võimaluse naist lohutada.
Nüüd tundus Perezile, et enesetapp oleks justkui liiga suur kokkusattumus. Salapärane lõunast tulnud mees oli olnud kahtlemata meeleheitel, kui mitte lausa arust ära. Laip oli leitud kõigest paarsada jardi Herring House’ist eemal ja kusagil seal oligi teda viimati nähtud. Perez polnud arvestanud võimalusega, et võõras endalt elu võtab. Ta tundis end süüdlasena, et oli olnud nii hoolimatu, tundis end vastutavana võõra eest, keda oli vaid põgusalt kohanud. Siis koostas ta mõttes seletust, mille ta annab juhtunust Franile. Kas naine peab teda võõra enesetapu eest vastutavaks? Perez hellitas ikka veel lootust, et kui ta Biddista muuli äärse kuuri juurde jõuab, osutub enesetapja vastu ootusi siiski kellekski teiseks.
Ta keeras põhja ja lääne poole viivale teele, mis läks läbi Whitenessi. Seal sirutusid maismaaribad nagu kokku põimitud sõrmed merele ja rannajoont oli raske aimata. Lõhanglahed ja merekäärud tekitasid illusiooni saarekestest. Madalaid orge kattis lillevaip: tulikad, käokannid, orhideelised, mille nime ta ema oleks teadnud. Selles valguses, sel suvekuul ostsid turistid hetke ajel endale siia vanu talumaju suvekoduks.
Tee kitsenes, muutus ühesuunaliseks, kus möödasõitu võimaldasid vaid vähesed kohad, keeras siis järsult ümber mäekülje ja Perez nägi enda ees Biddistat nagu lahti volditud maakaarti. Kalmistu, edasi merele lähemal Herring House, siis muuliäärne kuur ja veidi eemal kolm ühekorruselist ridaelamut. Kõige suuremas tegutsesid postkontor ja kauplus. Edasi siugles tee mööda kiriklast, kus elas Bella Sinclair, ja jõudis lõpuks Kenny Thomsoni taluni. Kunagi oli siin palju rohkem elanikke. Mitmel Kenny maalapil oli veel näha märke kokkukukkunud majadest. Kenny oli sedamööda maad kokku ostnud, kuidas inimesed siitkandist ära kolisid – kes jäi liiga vanaks, et talu edasi pidada, ja kes leidis, et Lerwickis teenib riigitööga palju paremini. Nüüd tehtaks kõik need majad kenasti korda ja müüdaks hingehinnaga maha, aga siis, kui Kenny oma valdusi laiendama hakkas, ei tahtnud keegi neid mahajäetud maju osta ja Kenny sai maa endale uskumatult odavalt. Kui rahvaarv hakkas aastate eest kokku kuivama, oli ka kirik ära lammutatud ja selle kivid igale poole üle saare ehitusmaterjaliks laiali tassitud. Ja nüüdseks polnud Biddistast järel enam muud, kui ainult käputäis inimesi, kes elasid siin äralõigatult mäe ja mere vahel.
Sandy oli parkinud oma auto tee veerde. Ta istus sadama kivirinnatisel ja suitsetas sigaretti. Perez, kes mõnda aega Aberdeenis töötades oli kuu aja jooksul puutunud kokku suurema hulga raskete kuritegudega kui Sandy terve oma politseinikukarjääri jooksul, püüdis ära arvata, mida teeb noormees koniga, kui on suitsu lõpuni tõmmanud. Kas viskab sinnasamasse maha, niimoodi võimalikku kuriteopaika valejälgi jättes? Kuid Perezi lähenemas nähes tõusis Sandy püsti, näpistas suitsu surnuks ja heitis merre. Otsustades sellega veidi teistsuguse reostuse kasuks.
„Kus sa olid?” nõudis Sandy. „Ma ei saanud sind kodunt telefoniga kätte.”
Perez ei teinud tema küsimusest välja ja Sandy ei käinud ka rohkem peale. Ta oli harjunud, et temast välja ei tehta.
„Ma lubasin Kennyl koju minna,” jätkas ta. „Polnud mõtet teda siin kinni hoida, me ju teame, kust me ta leiame. Ta oli üpris vapustatud. Mind ennast see nii väga ei häirigi. Jätab justkui ebatõelise mulje, eks ole. Ma mõtlen seda asja ta näo ees.”
„Millest sa räägid?”
„Kas ma siis ei öelnud? Aga vaata ise.”
Perez läks kuuri juurde, jäi uksele seisma ja vaatas. Laip rippus jämedast köiest tehtud silmuses, mille ots oli kinnitatud sarika külge viilkatuse kõige kõrgema koha juures. Nägu oli tagaseina poole, kuid Perez tundis riided ära. Mustad püksid, must linane pintsak. Alles siis, kui ta oli veidi lähemale läinud, nägi ta irvitavat maski. Teda ajas järsku iiveldama, kuid ta sundis ennast veel kord kuuris ringi vaatama. Ta talletas nähtu mällu, märkas ümber lükatud ämbrit. Pealtnäha polnud kahtlust, et tegemist on enesetapuga.
Sandy oli ilmunud ta selja taha. „Arst tuleb kohe, kui saab,” ütles ta. „Aga tal võib aega minna. Oli saanud kiireloomulise väljakutse. Ma lubasin, et pole midagi. Meie mehel ei ole kuhugi kiiret.” Sandy olekus oli ikka veel iga hinna eest meeldida tahtmist, tentsiku teenistusvalmidust, mis tekitas Perezis soovi talle alatasa kinnitada, et ta on toiminud õigesti, isegi kui noormees oli midagi valesti teinud.
„Tubli. Kelle sa meile said?”
„Tolle uue mehe, kes kolis alles hiljuti Whitenessi.” Sandy pidas pausi. „Mis sa arvad, mida see mask peaks tähendama?”
„Ma ei tea.” Perezi meelest oli see nii võigas, et ta pidi poodule kiiresti selja keerama. Kõige hirmsam oli maski läikiv pind ja maniakaalne irve. Pärast kuuri hämarust tegi vee pealt vastu peegelduv päikesesära silmadele haiget.
„Ta on kindla peale turist,” teatas Sandy veendunult. „No igatahes mitte keegi Biddista omadest. Nagu Kenny teadis ütelda. Talle oli see selge isegi nägu nägemata. Ja nii väikses kohas nagu see siin – küll tema juba teab. Ma ei püüdnud taskuid läbi otsides isikut kindlaks teha. Sa ju keelasid mul midagi puutuda.”
„Tubli,” kordas Perez, mõtted mujal. Ta meenutas eelmisel õhtul kohatud meest, kuidas too oli seisnud, taskud pahupidi pööratud. Nad ei leia ta riietest midagi, mis aitaks isikut kindlaks teha. Perez käis mõttes läbi järgmisi samme, mida ta peab selle mõistatuse lahendamiseks astuma. Tuleb helistada läbi saare hotellid ja võõrastemajad. Võtta ühendust NorthLinki ja British Airwaysiga. Võib juhtuda, et ohvri nimi ei selgu enne, kui keegi on kusagil avastanud, et mees pole oma reisilt tagasi lõunasse jõudnud. Nüüd suvekuudel oli saartel rohkem turiste kui kohalikke. Inspektoris tärkas vägisi huvi. Mis võis olla põhjustanud mälukaotuse ja viia mehe lõpuks nii meeleheitele, et ta endalt ise elu võttis?
„Mida sina sellest maskist arvad?” Mõnikord ta esitas Sandyle küsimusi vastusele suuri lootusi panemata, rohkem selleks, et noormees õpiks juurdlema, lootuses, et ükskord saab see talle harjumuseks.
„Ma ei tea. Võib-olla on nagu mingit sorti manifest?”
Huvitav, milline? Et kogu ta elu oli olnud üks suur nali? Eelmisel õhtul tal küll erilist naerutuju polnud.
„Olen kindel, et ma kohtasin seda meest eile õhtul,” teatas Perez. „Ta oli Herring House’i peol üks näituse külastajatest.” Äkitselt torkas talle pähe uus mõte. „Huvitav, kust ta selle maski sai? Seal polnud tal seda kindlasti kaasas.”
Seekord Sandy ei vastanud. Ma poleks tohtinud toda võõrast üksi jätta, heitis Perez endale ette. Üksi jäämine hirmutas teda.
„Kas sa jääksid siia arsti ootama? Mina lähen vestlema Kenny Thomsoniga. Ehk on tal vähemalt mingi oletus selle kohta, kes see surnud mees on või kus ta peatus. Kui siin Biddistas keegi tuba välja üürib, on see Kennyle teada.”
Sandy kehitas õlgu. „Väga imelik, kui mõni turist siia kostile tuleks. Mida ta siin teeks terve päeva?”
„Lase ometi pilgul ringi käia, mees. See rahu. Pole vaja mitte midagi teha. Selleks nad ju siia tulevadki.”
Sandy pilk libises merele. „Hulga tõenäolisem, et ta tuli spetsiaalselt Lerwickist siia ja valis välja kõige üksildasema koha, kus pea silmusesse pista.”
Kuid Perez arvas, et võõras polnud tulnud siia ainult enesetappu sooritama. Tema galeriisse ilmumisel pidi olema mingi põhjus.
Kuues peatükk
Perez rühkis mööda jalgrada nõlvast üles Kenny Thomsoni maja poole. Teda vaevas väsimus ja mõtted kippusid laiali