Shylock on mu nimi. Howard Jacobson

küsis ta D’Antonilt: „Mis sa arvad, kas see on sellepärast, et meil on kõike liiga palju?”

      „Meil?”

      „Meil. Sinul ja minul. Meiesugustel inimestel. Eesõigustatutel.”

      „Aga kas me oleme eesõigustatud?” küsis D’Anton. „Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu.”

      „See on nii ilus,” ütles Plurabelle. „Ja täiesti tõsi. See ajab mind nutma. Paulo Coelho ajab mind sageli nutma.”

      „Seda ütles Paulo Coelhost suurem mees,” teatas D’Anton Plurabelle’i üllatuseks. Plurabelle ei teadnudki, et on Paulo Coelhost suuremaid mehi.

      „Nelson Mandela?”

      „Püha Paulus.”

      „Niisiis, kas me valmistaksime endile vähem torkavat valu, kui kogu oma vara vaestele jagaksime?”

      D’Anton ei teadnud, kuid ütles, et küsib mõnikord endalt, kas kurbuse probleem, vähemalt tema jaoks, pole mitte raha, vaid modernsus. „Kas sa ei tunne kunagi, et oled liiga modernne?” küsis ta Plurabelle’ilt.

      Plurabelle’ile meeldis see mõte. „Liiga modernne – jah, sul on õigus,” ütles ta. „Liiga modernne. Ma olen tihti seda tundnud, jah, olen, ehkki ma tänini ei teadnud, et ma seda tunnen. Liiga modernne – jah, muidugi.” Siis turgatas talle pähe üks mõte. „Kuid see ei selgita,” ütles ta, „miks aborigeenid ja indiaanlased Discovery kanalil alati kurvad paistavad. Neid ei saa küll liiga modernseks nimetada.”

      „Ei, aga see on teistmoodi kurbus, eks ole. Nende kurbuse põhjus on see, et nad on alistatud. Seda on nendega tehtud. Nad on kurvad, sest nad on ohvrid.”