mees
2. RAAMAT
3. osa
SUVI ON OLNUD PIKK ja kestab ikka veel. 26. juunil lõpetasin romaani esimese osa ja sestsaadik, üle kuu aja, on meil Vanja ja Heidi lasteaiast kodus olnud ja argipäev seetõttu märksa tormilisem. Ma ei ole kunagi puhkuse mõttest aru saanud, ei ole selleks kunagi vajadust tundnud, olen alati tahtnud üksnes rohkem töötada. Aga kui peab, siis peab. Esimese nädala pidime tegelikult veetma aiandusühistu suvilas, mis sai mullu sügisel Linda pealekäimisel ostetud ja oli mõeldud nii kirjutamiseks kui ka nädalalõppude veetmiseks, aga kolme päeva järel andsime alla ja läksime linna tagasi. Pole kuigi hea mõte paigutada kolm last ja kaks täiskasvanut pisikesele pinnale, ümberringi võõrad inimesed, kui suurt midagi muud teha ei ole kui aias rohida ja muru niita, eriti kui meeleolu on juba ette valdavalt disharmooniline. Me tülitsesime õues mitu korda, ilmselt naabrite lõbuks, ja tunne, mida need sajad üleloomulikult klanitud aiad ja vanad poolpaljad inimesed minus tekitasid, muutis mu klaustrofoobiast tigedaks. Lapsed haaravad säärase meeleolu õhust ja elavad välja, eriti Vanja, kes reageerib silmapilk hääletooni muutusele ja hääle tõstmisele, ja kui asi kisub viltu, hakkab ta tegema just seda, mis meile tema teada kõige vähem meeldib ja meid rööpast välja viib, kui see liiga kaua kestab. Frustratsioonist juba niigi turris, on lausa võimatu end kaitsta, ja siis lähebki lahti: karjumine, röökimine ja tohuvabohu. Järgmisel nädalal üürisime auto ja sõitsime Göteborgi lähedale Tjörnile, kuhu Linda sõbranna Mikaela, kes on Vanja ristiema, meid oma elukaaslase suvekoju oli kutsunud. Küsisime, kas ta teab, kuidas on olla kolme lapse seltsis, ja kas ta on tõesti kindel, et ta meid sinna tahab, aga ta ütles, et on, ta kavatses üheskoos lastega küpsetada ja viia neid jalutama ja ujuma ja krabisid püüdma, selleks et saaksime natuke rahus olla. Selle õnge me läksimegi. Sõitsimegi Tjörni suvekodu ette, mis asus selle kummaliselt lõunamaise maastiku serval, parkisime, ja seejärel vajusime kõigi oma laste ja kimpsude-kompsudega uksest sisse. Kavatsesime sinna jääda terveks nädalaks, aga juba kolme päeva pärast pakkisime asjad ja võtsime Mikaela ja Eriku ilmseks kergenduseks taas kursi lõunasse.
Inimesed, kel lapsi ei ole, enamasti ei taipa, mida see endast kujutab, olgu nad nii küpsed ja intelligentsed kui tahes, vähemalt minuga oli küll nii, enne kui ma ise lapsed sain. Mikaela ja Erik on karjääriinimesed – nii kaua kui ma Mikaelat olen tundnud, on ta töötanud vaid juhtivatel kohtadel kultuurivallas, Erik aga on direktoriks mingisuguses ülemaailmses sihtasutuses, mille peakorter asub Rootsis. Pärast Tjörni seisis tal ees nõupidamine Panamas ja seejärel pidid nad puhkust jätkama Provence’is, sest selline nende elu on, kohad, millest mina vaid lugenud olen, on neile lahti. Sellesse ellu marssisime meie sisse oma niiskete salvrätikute ja mähkmetega, Johniga, kes käpuli igale poole ronib, Heidi ja Vanjaga, kes kaklevad ja karjuvad, naeravad ja nutavad, ei söö kunagi lauas, ei tee kunagi, nagu me ütleme, vähemalt siis, kui oleme inimeste keskel ja tõepoolest tahame, et nad hästi käituksid, sest nad märkavad seda, nii et mida rohkem on meie jaoks kaalul, seda pidurdamatumaks nad muutuvad, ja kuigi suvekodu oli suur ja avar, ei olnud see piisavalt suur ja avar, et neist oleks saanud mööda vaadata. Erik tegi näo, et ta oma asjade pärast ei pelga, tahtis näida suuremeelne ja lastesõbralik, aga tema kehakeel rääkis talle pidevalt vastu: käed kõvasti külgedele surutud, käis ta kogu aeg ringi ja paigutas asju oma kohale tagasi, pilgus lõpmata suur distants. Ta tundis lähedust asjade ja paiga vastu, millega oli kogu elu tuttav olnud, aga distantsi nende suhtes, kes seda neil päevil asustasid, ja silmitses lapsi pilgul, millega vaadatakse mutte või siile. Ma sain temast aru, ja ta meeldis mulle. Aga samal ajal saabusin ma kogu selle killavooriga, mis muutis tegeliku tutvumise võimatuks. Ta oli õppinud Cambridge’is ja Oxfordis ja töötanud palju aastaid Londoni finantsmaailmas maaklerina, aga ükskord, kui ta Vanjaga mere ääres järsakust üles ronis, laskis ta tüdrukul mitu meetrit omapäi ees turnida, seisis liikumatult ja imetles vaadet, ilma et tal oleks pähegi tulnud, et Vanja on alles neljaaastane ega suuda ise ohtu tajuda, nii et pidin, Heidi süles, mäkke vuhkima ja Vanja üle võtma. Kui me pool tundi hiljem kohvikus maha istusime, mina pärast järsku mäkketõusu jalust kange, ja palusin tal anda Johnile kukliraase, mille ma Eriku kõrvale panin, sest pidin korraga nii Heidit kui ka Vanjat vaos hoidma ja ühtlasi neile süüa tooma, noogutas ta nõusolevalt, kuid ei pannud isegi ajalehte käest, mida ta luges, ei tõstnud pilku ega märganud, kuidas John temast poole meetri kaugusel üha enam meeleheitele läks ja lõpuks karjuma hakkas, näost punane frustratsioonist, et kukliraasud, mida ta nii väga tahtis, olid küll tema vaateväljas, aga mitte käeulatuses. Nägin, et Lindat, kes istus teises lauaotsas, ajas see olukord marru, aga ta neelas viha alla, ei lausunud sõnagi, ootas, kuni me väljusime ja kahekesi jäime, ja ütles siis, et peame koju tagasi sõitma. Kohe. Harjunud tema tujudega, ütlesin, et ta peaks suu ega laseks end vihast pimestada. See ajas ta loomulikult veelgi enam vihale ja nii me jätkasime, kuni istusime järgmisel hommikul autosse ja sõitsime sealt ära.
Avar sinine taevalaotus ning aher ja tuuline, kuid kaunis maastik ühes laste rõõmu ja teadmisega, et istume autos ja mitte rongis või lennukis, nagu me viimastel aastatel reisinud olime, tõstis tuju, kuid ei läinud kaua, kuni me jälle krillima hakkasime, sest kõigil oli kõht tühi ja selgus, et restoran, mille me leidsime ja mille ees peatusime, kuulub jahtklubile, aga, ütles mulle ettekandja, kui me läheme üle silla, siis jõuame linna ja seal, vahest viiesaja meetri kaugusel, asub teine restoran, nii et kakskümmend minutit hiljem olime kõrgel ja kitsal, aga tiheda liiklusega sillal, vedades järel kaht lapsevankrit, kõhud tühjad ja silmapiiril vaid tööstusrajoon. Linda oli tulivihane, pilk nagu kõuepilv, alati satume sellise supi sisse, sisistas ta, teistega seda ei juhtu, me ei saa mitte millegagi hakkama, tahtsime kogu perega sööma minna, see oleks võinud olla õdus hetk, aga selle asemel töllerdame mingil kuradi sillal tuule ja heitgaaside käes, ümberringi kihutavad autod. Kas ma olen kunagi näinud, et mõni kolmelapseline pere niiviisi ringi töllerdaks?
Tee, mida mööda me edasi rühkisime, lõppes metallväravaga, kus oli turvafirma logo. Selleks et linna pääseda, mis nägi tagatipuks välja väsinud ja trööstitu, tulnuks meil veel oma viisteist minutit ringiga tööstusrajooni kaudu vantsida. Ma tahtsin Linda sinnapaika jätta, sest alati ta virises, alati tahtis midagi muud ega liigutanud ise selleks lillegi, ainult virises ja vingus, tal puudus reaalsustaju ja kui tegelikkus tema ettekujutusele ei vastanud, siis süüdistas ta selles mind, nii väikestes kui suurtes asjades. Mis siis ikka, oleksime ehk lahku läinud, aga logistika oleks meid jälle kokku viinud, meil oli üks auto ja kaks vankrit, nii et ei jäänud muud üle kui teha nägu, et midagi ei ole öeldud, lükata need määrdunud ja logisevad vankrid üle silla tagasi ilusa jahtklubi ette, visata autosse ja sõita lähimasse McDonald’sisse, mis asus Göteborgi kesklinna lähedal bensiinijaamas, kus mina sõin oma vorsti õues pingil, Vanja ja Linda sõid enda omi autos ning John ja Heidi magasid õiglase und. Kavatsetud sõidu Lisebergi jätsime ära, see teinuks kõik veel halvemaks, sest tuju oli nullis, aga selle asemel peatusime paar tundi hiljem hetke ajel ühes odavas hädapäraselt kokkuklopsitud „seikluspargis”, kus kõik oli madalaima kvaliteediga, ja viisime lapsed kõigepealt väikesesse „tsirkusesse”, mis koosnes koerast ja jõulisest mehise välimusega, tõenäoliselt Ida-Euroopast pärit naisterahvast, kes viskas bikiinide väel rõngaid õhku ja keerutas neid puusade ümber – kunstid, mis olid kõigil mu algkooli klassiõdedel käpas –, ja minuvanusest blondist mehest, kel oli turban peas, idamaa kingad jalas ja üle haaremipükste värvli rippusid rasvavoldid, ja kes võttis suhu bensiini ja purskas madala lae poole neli korda tuld. John ja Heidi vahtisid nii hoolega, et silmad ähvardasid peast välja karata. Vanja mõtles ainult loosiputka peale, millest me mööda olime tulnud, ja kus sai võita kaisuloomi, sikutas mind kogu aeg käest ja küsis, millal etendus lõpeb. Aegajalt vaatasin Linda poole. Ta istus, Heidi süles, ja tal olid pisarad silmas. Kui me väljusime ja hakkasime edasi lõbustuspargi väikese parkla poole minema, lükates kumbki oma vankrit, mööda suurest basseinist, kus oli pikk liurada, mille ülaosas troonis hiiglasuur, ehk kolmekümnemeetrine troll, küsisin talt, miks.
„Ma ei tea,” ütles ta. „Aga tsirkus on mind alati liigutanud.”
„Miks?”
„Noh, aga see on ju nii kurb, nii väike ja odav. Ja samas ka nii ilus.”
„Ilus ka?”
„Jah. Kas sa ei näinud Heidit ja Johni? Nad olid täiesti hüpnotiseeritud.”
„Aga Vanja mitte,” ütlesin ma ja naeratasin. Linda naeratas samuti.
„Mida?”