Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard

kuna kõik muu tema juures, tema heavy metal’i kostüüm, pidi olema sünge, karm ja maskuliinne.

      Tuuleiil paiskas õhku väikese kuhja kontoväljavõtteid, mis olid mehe jalgade ees maas.

      Pistsin käe taskusse ja võtsin välja võtmekimbu.

      „Mis see on?” küsis Vanja ja näitas kahe mahlajäätiseautomaadi poole, mis seisid meie välisukse kõrval pisikese Tai takeaway ees.

      „Mahlajäätis,” ütlesin ma. „Aga sa juba tead seda.”

      „Ma tahan!”

      Vaatasin talle otsa.

      „Ei, seda sa küll ei saa. Aga kas sul on siis kõht tühi või?”

      „Jah.”

      „Võime osta kanavardaid, kui tahad. Kas tahad?”

      „Jah.”

      „Okei,” ütlesin ma ja panin ta maha, avasin restorani ukse, mis oli pigem küll auk seinas ja täitis meie seitse korrust kõrgemal asuva veranda iga päev nuudlite ja rasvas praetud kana aroomidega. Nad müüsid neljakümne viie krooni eest kaks rooga ühes karbis, nii et see ei olnud kaugeltki esimene kord, kus ma seal klaasleti ees seisin ja luidrale, ilmetule ja kohutavalt töökale Aasia neiule tellimuse esitasin. Tema suu oli alati paokil, hammaste kohal paistsid igemed, tema pilk oli alati neutraalne, nagu ei teeks see millelgi vahet. Köögis töötas kaks niisama noort meest, keda olin silmanud vaid vilksamisi, ja nende vahel liikus viiekümnendates aastates mees, ka tema ilmetu näoga, aga tibake sõbralikum, vähemalt neil kordadel, kui me maja all pikkades labürintlikes koridorides kohtusime, tema midagi lattu viimas või sealt toomas, mina prügi välja viimas, pesu pesemas, ratast sisse või välja veeretamas.