Üksildane täht. Paullina Simons

minu ja Blake’iga on teine lugu. Ta on nii armas, aga …” Hannah tegi pausi, näris sõrmeküüsi, vahtis autoaknast mööduvaid mände. „Peale füüsilise on meil vähe ühist. Ära saa minust valesti aru. Füüsiline võib Blake’iga päris kaugele areneda, usu mind, koguni lõpuni välja. Kui see oleks ainus oluline asi, siis oleks meil koos ülilahe. Aga mis meil peale selle veel on? Kõigest, mida mina armastan, ei hooli tema põrmugi, ja kõigele, mis temale meeldib, ei saa mina üldse pihta.”

      „Blake on sinust nii sisse võetud. Talle meeldib kõik, mis sullegi.”

      „Mis saab minule rämpsuvedamise, ehitamise, vanainimeste aitamise, saagide parandamise või kalalkäimise juures meeldida? Ja mida hoolib tema Pariisist, muuseumidest, klassikalisest kirjandusest ja kenadest riietest?”

      „On teisigi asju …”

      „Jah, me oleme üht-teist koos teinud.” Hannah ohkas dramaatiliselt. „Sa arvad, et see poiss läheb kunagi oma isa juurest kaugemale elama? Ta aitab isakest isegi paati, taevane arm. Ta tahab rajada prügiäri. Noh, näed nüüd, mida hakkaksin mina sellisega peale?”

      „Ta tahab ka raamatut kirjutada,” ütles Chloe.

      Hannah rehmas tõrjuvalt. „Tema ja miljon teist samuti. Mina, ma tahan maailmas reisida. Tahan õppida kolme keelt, tahan elada suures linnas. Me mõlemad sinuga tahame seda. Ma ei saa lõpetada Blake’iga mingil muul moel, kui täpselt samamoodi.”

      „Aga selles asi ongi,” ütles Chloe, pilk maanteel. „See suhe ei lõpe ju. Kui sa temaga lõpetaksid, oleks teine asi. Aga sa ju ei tee seda.”

      Hannah pöördus Chloe poole, põlglikult tauniv krimpsutus näol. „Kuidas ma seda siis teen? Ja mis siis saab? Mis see meile teeb?” Ta tegi õhus käega suure kaare, kujutades sellega mitte ainult ennast ja Blake’i, vaid ka Chloe’t ja Masonit. „Me oleme iga jumala päev neljakesi koos. Meil on üks elu. Kui ma temast lahku lähen, mis siis meist neljast saab? Kas sa ikka mõtled ka enne, kui räägid? Noh, ma pean silmas seda, et kas sina saaksid Masonist lahku minna?”

      „Ma ei tahagi.”

      „Aga kui tahaksid?”

      Nad ei rääkinud tükk aega. Tee oli kitsas, männid kõrged, sõit pikk, mida siin ikka rääkida? Välja arvatud see, et milline silmakirjateener ja petis Chloe on. Ta otsustas, et räägib Hannah’le San Diegost koduteel, kuid ta süda vajus juba üksnes sellest mõttest saapasäärde.

*

      Chloe alahindas vahetut ja ehedat südamevalu, mida pensionieale lähenev mees võib ilmutada jõeäärsel jalgteel Oronos, Maine’i ülikoolilinnakus, kui tema kaheksateistkümneaastane armuke talle ütles, et nad peavad oma suhte ära lõpetama.

      Chloe jäi autoga võimalikult kaugele. Ta ei suutnud uskuda, et Hannah teeb seda alleel, kus tudengid ja teaduskonna inimesed soojal maiõhtul jalutasid. Aga mehe reaktsioon oli nii äärmuslik, et arvatavasti sellepärast oligi Hannah valinud tema maharaputamiseks avaliku platsi. Ta oli lootnud, et mees suudab end vaos hoida. Alguses kõndisid nad käsikäes, vaadates veevoolu ja taamal kõrguvaid mägesid. Mees naeratas Hannah’le, pigistas tema käsivart. Lumiste Apalatšide taustal moodustasid nad küllaltki värvika paari.

      Hannah hakkas rääkima. Mees peatus. Ta võttis oma käe ära. Hannah tegi elegantsel moel väikese žesti ja mees seisis, nagu oleks puuga pähe saanud. Siis hakkas ta nutma. Hannah paitas ja kallistas teda, rääkis ja rääkis, see lohutav timukas. Miski ei aidanud, sest hall mees vajus aina enam kühmu.