kuidas Tactusele tehakse ettepanek vedada kihla, kui kaua ma ilma Augustuse kaitseta vastu pean. Üks piigimees pakub kolm päeva. Tactus vaidleb sellele arvule ägedalt vastu, mis näitab, kui suure ustavuse temalt instituudis tegelikult pälvisin.
„Kümme päeva,” kuulutab ta. „Vähemalt kümme päeva.”
Tema käivitaski päästekapsli ilma minuta. Olen alati teadnud, et tema sõprus sõltub teatud tingimustest. Ometi närib see haav end aina sügavamale, vormides minus sõnul väljendamatut üksindust. Üksindust, mida olen kuldsete seas alati tundnud, aga mida mul tänu enesepettusele õnnestus unustada. Ma ei kuulu nende hulka. Nii ma siis istungi vaikides ja vahin aknast välja, kui me möödume kokkukogunenud laevastikust ja ootame, et Luna juba nähtavale ilmuks.
Mu leping lõpeb tippkohtumise viimasel õhtul. Tippkohtumiseks tulevad kõik valitsevad perekonnad Lunale, et tegeleda pakiliste ja tühiste asjadega. See annab mulle kolm päeva, mille jooksul saan enda reitingut parandada, teisi veenda, et arheKuberner ei hinda mu väärtust ja et ma olen värbamiseks küps. Aga väärtusest olenemata olen ma riknenud kaup. Olin kellegi oma ja siis too keegi viskas mu ära. Kes tahaks endale kasutatud asja?
Säärane on mu saatus. Kuigi mul on kuldse nägu ja oskused, lähen ma kaubaks. See tekitab tahtmise rebida endalt see kuradiraisa märgistus küljest. Kui minust saab ori, siis võiksin vähemalt orja moodi välja näha.
Olukorra teeb veelgi keerulisemaks see, et minu peale peetakse jahti. Loomulikult mitte ametlikult. See on ebaseaduslik, sest ma pole riigivaenlane. Mu vaenlane on aga hoopis hullem. Kõikidest valitsustest julmem. Mu vaenlane on naine, kes saatis Karnuse ja Cagney akadeemiasse.
Räägitakse, et sellest ajast saadik, kui ma Julianuselt ülemineku ajal elu röövisin, on tema ema, Julia au Bellona, istunud igal ööl Olympus Monsi küljel oma pere peasaalis pika laua taga ja kergitanud roosade meesteenrite toodud hõbekandikul poolringikujulist kaant. Kandik on iga kord endiselt tühi. Ja igal ööl ohkab ta kurvalt, põrnitsedes laua ääres istuvat suurt peret ainult selleks, et korrata ühtesid ja samu kättemaksuhimulisi sõnu: „On selge, et keegi mind ei armasta. Kui keegi mind armastaks, siis oleks siin kandikul süda, mis mu kättemaksuiha rahuldaks. Kui keegi mind armastaks, siis mu pere austaks oma venda. Aga mind ei armastata. Teda ei ole. Nemad ei armasta. Millega küll olen ära teeninud oma pere viha?” Siis vaatab suur Bellonade pere, kuidas nende matriarh ajab end toolilt püsti, ta on närbumas näljast, elab vihast ja kättemaksust, ja nad ei ütle sõnagi, kuni see naine või pigem viirastus saalist lahkub.
Seni on arheKuberneri pikad käpad, raha ja nimi hoidnud ära selle, et mu süda tema taldrikule jõuaks. Poliitika – just see, mida ma vihkan – on hoidnud mul hinge sees. Aga kolme päeva pärast on sellest protektsioonist alles vaid mälestus ja mind kaitsevad ainuüksi õpetajatelt saadud õppetunnid.
„Läheb duelliks,” ütleb üks piigimees. Siis valjemalt. „Ei saa sellest kaua keelduda, kui tahab au säilitada. Siis küll mitte, kui Cassius seda ise pakub.”
„Vanal Lõikajal on paar kaarti tagataskus,” ütleb Tactus. „Teid polnud seal, aga ega ta tapnud Apollot ainult oma naeratusega.”
„Kasutasite habemenuga, Darrow, oli nii?” küsib teine piigimees pilkavalt. „Pole teid vehklemissaalis viimasel ajal märganud.”
„Teda ei ole seal kunagi nähtud,” ütleb kolmas. „Too lillutaja hoiab eemale kõigest, mida ta hästi ei oska.”
Roque niheleb mu kõrval vihaselt. Panen käe talle käsivarrele ja keeran end pikkamööda, et heita pilk solvangu öelnud piigimehele. Tema taga istub Victra, kes hajameelselt pealt vaatab.
„Ma ei vehkle,” ütlen ma.
„Ei vehkle? Või ei oska vehelda?” küsib keegi naerdes.
„Jätke ta rahule. Habemenoatreenerid on kallid,” märgib Tactus kavala naeratusega.
„Kas me olemegi siis nii kaugele jõudnud, Tactus?” küsin ma.
Ta teeb nägusid. „Oh, olge nüüd. Lihtsalt tögame. Nii tõsine, koleraisk. Vanasti sai teiega ikka nalja ka.”
Roque ütleb midagi, mis paneb Tactuse kulmu kortsutama ja ära pöörama, aga ma ei kuule seda. Olen vajunud mälestustesse, aega, mil tundus, et see kuldne mäng on nii lihtne. Mis on muutunud? Mustang.
„Te olete rohkem väärt,” sosistas ta mulle, kui temast lahkusin, et akadeemiasse minna. Tal olid silmis pisarad, aga hääl ei vääratanud. „Te ei pea olema tapja. Te ei pea sõda taga ajama.”
„Mis mul muud üle jääb?” küsisin ma.
„Mina. Mina jään teile üle. Jääge minu pärast siia. Jääge selle pärast, mis võiks olla. Instituudis hakkasid teid toetama poisid ja tüdrukud, kes pole kunagi kellelegi ustavad olnud. Kui te lähete akadeemiasse, siis jätate selle maha ja teist saab minu isa väepealik. Teie pole säärane. Säärast meest pole ma…” Ta ei pööranud ära, aga tema ilme muutus, kui ta jättis lause lõpetamata, suu kriipsuks pigistatud.
Armastanud? Kas seda me olimegi pärast instituuti aasta otsa teinud?
Kui jah, siis jäi see sõna talle kurku kinni, sest ta teadis, nagu teadsin minagi, et ma ei olnud end üleni talle andnud. Ma ei jaganud temaga endast kõike. Hoidsin oma saladused ahnelt endale. Ja kuidas saigi temasugune tüdruk, kelle eneseväärikus oli nii kõrge, end paljastada ja viskuda kaela mehele, kes andis talle vastu nõnda vähe? Nii sulgeski ta oma kuldsed silmad, surus habemenoa mulle pihku ja käskis mul minna.
Ma ei heida seda talle ette. Ta valis poliitika, valitsemise – rahu, mida tema arvates on tema rahval vaja. Ma valisin lõiketera, sest minu rahval on seda vaja. Teadmine, et talle polnud minust midagi rohkem vaja, täidab mind kummalise tühjusega, sest Eole minust ei piisanud. Roquel oli õigus. Ma tõukasin Mustangi eemale.
Aga ma ei tõuganud eemale Sevrot. Palusin, et ta määrataks minuga samasse kohta, aga siis määrati ta ootamatult mujale – Pluutole – nagu ulgujate seast paljud, kellele anti niivõrd väikse tähtsusega ülesanne nagu kaugete ehitusprojektide kaitsmine suvaliste piraatide rünnakute vastu. Nüüd tekib mul kahtlus, et Pliniuse käsi oli siin mängus.
Mu tee pole kunagi tühjem tundunud kui praegu.
„Teid ei jäeta maha,” ütleb Roque minu poole kummardudes. „Teised pered tahavad teid endale. Ärge laske Tactusel end häirida. Bellonad ei astu teie vastu sammugi.”
„Loomulikult ei astu,” valetan ma. Ta tunnetab ikka veel mu hirmu.
„Darrow, südakindluses pole vägivald lubatud. Eriti just veritasu. Isegi duellid on seadusega keelatud, kui just suverään ise selleks luba ei anna. Lihtsalt püsige südakindluse piires, kuni saate endale uue koja, ja kõik läheb hästi. Oodake oma võimalust, tehke seda, mida vaja, ja küll arheKuberner tunneb end aasta pärast narrilt, kui olete kellegi teise eestkoste all kõrgele tõusnud. Üles viib mitu teed. Vend, pidage seda alati meeles.”
Ta pigistab mind õlast.
„Teate küll, et paluksin emal ja isal teie eest pakkumine teha… aga nad ei astu Augustusele vastu.”
„Ma tean.” Nad võiksid lepingu eest miljoneid välja anda, panemata säärast summat tähelegi, aga Roque ema pole kakskümmend aastat senaatori kohta täitnud heategevuslikel eesmärkidel. Ta on senatis panustanud Augustusele. Mida Augustus soovib, seda ta toetab.
„Küll ma hakkama saan. Teil on õigus,” ütlen ma, kui akna taga ilmub välja Luna, mille peale nõuandjad jäävad tasa ja mul hakkab jube. Maa linnkuu. Satelliidid ja seadeldised tiirlevad selle ümber nagu terasest ingli halo, mis on päikese taustal merevaigukarva kera ümber tekkinud. „Küll ma hakkama saan.”
6
IKAROS
Maandume südakindluse lähedal. Kleepuv, saastunud tuul painutab maandumisplatsi juures kõrgeid puid. Kaeluse serv läheb higist kiiresti märjaks. See kole koht ei meeldi mulle sugugi. Kuigi maandusime südakindluse piires – see on lähimatest linnadest kaugel, ümberringi on metsad