Häving. Lõunaringkonna triloogia I. Jeff VanderMeer

all on,” ütles maamõõtja lõpuks ja meil oli hea meel temaga nõustuda. Trepišahti algus keerdus järsult allapoole ja astmed olid kitsad, nii et maamõõtja pidi laskumist alustama selg ees. Puhastasime keppidega avause ämblikuvõrkudest ja ta laskus paari astme võrra. Kõigutas end seal, püss seljas, ja vaatas üles meie poole. Ta oli juuksed kukla taha kokku tõmmanud, nii paistsid ta näojooned pingsate ja murelikena. Kas see oli hetk, mil me oleksime pidanud ta peatama? Mõtlema välja mingi muu plaani? Kui jah, siis polnud kellelgi meist selleks pealehakkamist. Maamõõtja muigas veidralt, peaaegu üleolevalt, ja hakkas laskuma, kuni me nägime all ainult tema pimedusest raamitud nägu ning siis enam sedagi mitte. Temast jäänud tühjus mõjus mulle šokeerivalt, just nagu oleks juhtunud vastupidine: nagu oleks nägu järsku pimedusest välja ujunud. Hingasin järsult sisse, tõmmates sellega endale psühholoogi uuriva pilgu. Antropoloog oli süvenenud trepi põrnitsemisse ega märganud midagi.

      „Kas kõik on korras?” hõikas psühholoog maamõõtjale. Alles sekundi eest olid asjad olnud hästi. Miks peaks nüüd midagi teisiti olema?

      Nagu minuga nõustudes maamõõtja ainult mühatas vastu. Veel mõne hetke jooksul kuulsime, kuidas ta nende lühikeste astmetega heitles. Järgnes vaikus ja siis teistsugune liikumine, teistsuguse rütmiga, mis ühe õudse hetke vältel tundus pärinevat teisest allikast.

      Ent siis hõikas maamõõtja meile: „Selle tasemeni on kõik korras!” Selle tasemeni. Miski minus reageeris elevusega tõsiasjale, et mu kujutlus tornist polnud veel valeks osutunud.

      See oli signaal mulle ja antropoloogile alustada laskumist, psühholoog jäi valvesse. „Aeg minna,” ütles psühholoog nii pealiskaudselt, nagu oleksime koolis ja tunnid just lõppesid.

      Mind haaras mingi ebamäärane tunne ja hetkeks hõljusid mu nägemisväljas mustad täpid. Järgnesin antropoloogile läbi võrguräbalate ja selles säilinud putukakestade nii innukalt, et oleksin peaaegu ta alla tõuganud. Viimane pilt üles jäänud maailmast: psühholoog kergelt kulmu kortsutades alla minu poole vaatamas, puud tema taga, taevasina oli aga treppi ümbritsevate tumedate seinte taustal peaaegu silmipimestav.

      All sirutusid varjud seintele. Temperatuur langes, hääled muutusid tuhmiks, pehmed astmed neelasid meie sammud.

      Umbes kuus meetrit allpool maapinda avanes trepišaht madalamale tasapinnale. Lagi võis olla kahe ja poole meetri kõrgusel, mis tähendas, et meie peade kohal oli kolme ja poole meetri paksune kivikiht. Ruumi valgustas maamõõtja püssi küljes olev lamp, kuid ta oli seljaga meie poole ning uuris tuhmvalgeid, igasuguste kaunistusteta seinu. Mõned praod osutasid kas ehitise eale või mingile ootamatule pingeallikale. Tasandi ümbermõõt paistis samasugusena kui maapinnal oleval osal, mis jällegi toetas mõtet terviklikust maasse maetud konstruktsioonist.

      „See läheb edasi,” ütles maamõõtja ning osutas püssiga kaugema seina poole, täpselt selle avause vastasküljele, mille kaudu me olime sellele tasandile jõudnud. Seal oli võlvkaar ja pimedus, mis vihjas laskuvatele astmetele. Kui see oli torn, siis oli see siin mitte põrand, vaid maandumisplats või osa kahuritornist. Ta hakkas võlvkaare poole minema, mina aga olin veel haaratud oma taskulambiga seinte valgustamisest ja nende uurimisest. Seinte tühjus lummas mind. Püüdsin ette kujutada, kes võis olla selle ehitaja, kuid ei suutnud.

      Mõtlesin jälle majaka siluetile, nii nagu me seda baaslaagrisse saabumise päeva pärastlõunal olime näinud. Olime eeldanud, et kõnealune konstruktsioon on majakas, sest kaardi järgi pidi sellel kohal olema majakas, ning kuna kõik olid kohe ära tundnud, milline majakas peaks välja nägema. Õigupoolest olid maamõõtja ja antropoloog mõlemad majakat nähes väljendanud teatud kergendust. Selle olemasolu nii kaardil kui ka reaalsuses andis neile kindlustunde, ankurdas nad kohale. Teadmine, mis asi on majakas, hajutas kartusi.