Palgasõdur. Teine osa: Kassi-hiire mäng. Kalle Klandorf

selle kohta öelda? Ei oska. Kes siis oskab?” Mehed põrnitsevad maha. Oja huuled liiguvad. Ta vist loendab laske. “Kolmanda kohta andmed puuduvad, aga me teeme tema leidmiseks kõik, mis võimalik.” Ma usun, et teevad. “Ega siis midagi. Läheme laiali. Töö ootab meid kõiki. Õhtul kell kuus kohtume, siis vaatame, mida meil huvitavat on kogunenud.”

      Noormehed väljuvad kabinetist ja mina hakkan oma vanu märkmeid sorima. Mõtlen, kellega küll kohtuda bandiitidest, kes võib midagi selle tapmise kohta teada. Leian oma märkmikust aastatetaguse sissekande selle kohta, et keegi Kaido Kull oli seotudsuurehõbedavargusegaühestkorterist.TänaonKull suure eestlaste kuritegeliku grupeeringu liider. Omal ajal jäi ta mulle paar teenet võlgu, nii et võin teda tülitada. Valin numbri, teadmata, kas see veel kehtib. Telefoni võtab vastu Kaido. “Tere, Kaido, Mändmaa olen. Mul oleks vaja sinuga kokku saada eilse tapmise asjus. Kus kohtume?” Kohtumispaigaks määrab Kull Pirital Olümpia Purjespordikeskuse kohviku. Ega ta eriti minuga kohtuda tahtnud, telefonikõne ajal püüdis minult iga lause vahele küsida, ega ma teda kinni ei taha võtta. Rahustasin mehe maha. Jõuan kohvikusse kell 12 ja märkan, et Kaido istub saali kõige tagumises nurgas üksinda ja sööb friikartuleid viineritega. Kohviku ukse kõrvale on aga ennast sisse seadnud kaks kiilakat ja ilma kaelata olevust. Muigan vaikselt omaette, võtan baarist kohvi ja istun Kaido lauda. “Head isu siis, kuidas laste praad ka maitseb?” ütlen tavalisest kõvema häälega. “Oli asja ka või?” küsib Kaido tõredalt. “Asja on ikka. Kas sa oled oma elu pärast kartma hakanud, et üksi ei julge enam lõunal käia?” noogutan peaga kahe ümarpea poole. “Mis see sinu mendi asi on,” teatab ta valjuhäälselt. Kaks nahkpead pööravad oma jämedate kettidega kaelu ja põrnitsevad mind. Baaris pole peale meie ja baaridaami kedagi. Need tema sõnad ongi neile määratud. Pilgutan paljaspeadele silma ja soovitan Kaidol hoo maha tõmmata. Sellega on tervitustseremoonia lõppenud ja võib asuda tõsise jutu kallale.

      Kaido Kull pole üldse loll mees. Matsutab vaikselt oma viinerit ja kuulab mind. Vahetevahel jääb viiner mõtlikult kahvli otsa, aga siis sööb ta vaikides edasi. Lõpuks lükkab ta taldriku kõrvale ja vaatab mulle kaastundlikult otsa. “Kas sa tõesti arvad, et leiate tapja üles. Selle jutu peale arvan mina, et tulistaja oli proff. Pealegi arvan ma, et see ei olnud kohalik. Minul on sellega kõige vähem pistmist. Sa tead, et ma enam millegagi ei tegele, tegelen spordiga. Olen jahilaskmise liidu esimees. Aitan laskureid ja sponsoreerin neid oma äridest. Noh, aga kui kuulen midagi, eks siis paistab. Sinu number on mul olemas. Ma püüan selgitada, miks ta maha lasti. Need võisid küll mingid vankad olla.” Kaido tõuseb lauast ja sätib ennast minekule. Kaks härga hakkavad ka uniselt liikuma. Kaido pöörab ümber ja tuleb minu laua juurde tagasi. “Muide, see võis olla vabalt ka Varese Ix. Ta on siin Hispaaniast. Ja alati, kui ta Tallinnas käib, juhtub siin midagi.”

      Õhtul kell kuus istun kabinetis. Minu ees laual on patakas dokumente, neist pealmisega püüan parajasti tegeleda. Mõelda, kas lisada see käesoleva juurdluse toimikusse või mitte.

      Õiend välisjälgimise ülesande juurde Igor Varese kohta.

      Igor Vares kuulub püsivasse kuritegelikku grupeeringusse, kes tegeleb väljapressimiste, narko- ja tulirelvakaubandusega. Samuti võib sooritada tellimusmõrvasid. Teda kahtlustatakse mitme tellimusmõrva sooritamises Eesti territooriumil. 1992. aastast kuulub Kaitseliidu kiirreageerimise gruppi. On Kaitseliidu poolt valmistatud ette nii laskmiseks snaiperrelvast kui ka automaatrelvast. Omab Kaitseliidu poolt välja antud relvaluba automaattulirelva kandmiseks. Omab autot BMV numbrimärgiga 111ATT.

      Joon kohvi, mille sekretär on just valmistanud. Palusin teha suure kannu, sest õhtul pole kedagi, kes keeta viitsiks. Laual on veel paar tassi poiste jaoks, kes minuga Tanel Koidu alias Mänguri mõrva lahendavad. Ukse vahelt pistab pea sisse Oja ja küsib luba sisenemiseks. Noogutan vaikides. Tamm ja Oja võtavad ettevaatlikult laua taga istet. Lükkan nendele kohvitassid lähemale ja palun kohvi valada. “Kes teist alustab?” vaatan poistele otsa. “Lubate mul, härra aseprefekt?” Tamm püüab püsti tõusta. Teen tõrjuva käeliigutuse ja Elmar istub tagasi toolile. “Kõigepealt alustaksin informatsioonist, mis Mänguri kohta viimasel ajal on laekunud.” Tamm vaatab mulle otsa. Noogutan vaikides pead. “Tanel Koit Harri poeg on sündinud 1969. aastal. 1988. aastal mõistis Rapla kohus talle ENSV Kriminaalkoodeksi & 115 lg 1 järgi nelja-aastase vanglakaristuse. Vabanes tingimisi 1991. aastal. Viimane operatiivinfo on siis selline, et augustis 1995 said ühes Tallinna lähistel olevas suvilas kokku Kolja Tarakanov, Tšurbanov, Mišunov, Saša Kazanski ja Mängur, kes arutasid Gorbatšovi brigaadi, Koppelmani, Stepanovi ja teiste likvideerimist. Otsustati, et kõik, kes tutvustavad ennast Krasnodari omadena, tuleb likvideerida. Need, kes Krasnodari omadest soovivad teistes brigaadides jätkata, võivad seda teha. Need punktid, kust Krasnodari omad katuseraha korjavad, tuleb üle võtta ja teenitud raha anda ühiskassa vajadusteks.” Tamm tõmbab hinge.