mis rippusid nagu koredate kollaste karvadega kaetud rasvakotid. Ta meenutas Tyrionile surnud meriveist, mille meri oli kord Casterly Kalju alustesse koobastesse uhtunud.
Paks mees vaatas alla ja naeratas. „Purjus kääbus,” ütles ta Westerose ühiskeeles.
„Roiskuv meriveis.” Tyrioni suu oli verd täis. Ta sülitas selle paksu mehe jalge ette. Nad viibisid pikas hämaras aamvõlvlaega keldris, mille kiviseinu katsid salpeetrilaigud. Ümberringi olid veini- ja õllevaadid – enam kui küllaga joogipoolist, et üks janune kääbus saaks öö muretult mööda saata. Või kogu elu.
„Sa oled jultunud. Mulle meeldib selline kääbus.” Kui paks mees naerma hakkas, võppus ta ihu nii ägedalt, et Tyrion hakkas kartma, et mees võib kukkuda ja ta puruks litsuda. „Oled sa näljane, mu väike sõber? Väsinud?”
„Janune.” Tyrion upitas ennast põlvili. „Ja räpane.”
Paks mees vedas ninaga õhku. „Esiteks vann, just-just. Siis söök ja pehme voodi, eks? Mu teenrid kannavad selle eest hoolt.” Tyrioni võõrustaja pani vasara ja peitli käest. „Mu maja on sinu päralt. Igaüks, kes on mu meretaguse sõbra sõber, on Illyrio Mopatise sõber, jah.”
Ja ühtegi Ämblik Varyse sõpra ei usalda ma karvavõrdki.
Kuid vanni kohta antud lubadusest pidas paks mees kinni. Niipea, kui Tyrion sooja vette laskus ja silmad sulges, vajus ta sügavasse unne. Ta ärkas alasti hanesulgedest madratsiga voodis, mis oli nii pehme, et talle tundus, nagu oleks pilv ta alla neelanud. Tema keel oli otsekui karva kasvanud ja kurk kuivas, kuid tema riist oli kõva kui raudlatt. Ta veeretas ennast voodist välja, leidis ööpoti ja asus mõnust oiates seda täitma.
Tuba oli hämar, kuid luugilaudade vahelt paistsid kollased päikesetriibud. Tyrion raputas riista kuivaks ja taarutas üle mustriliste Myri vaipade, mis olid pehmed nagu kevadine rohi. Ta ronis kohmakalt toolile akna juures ja lükkas luugid lahti, et näha, kuhu Varys ja jumalad olid ta saatnud.
Akna all marmorbasseini ümber seisid vahis kuus kirsipuud, nende sihvakad oksad raagus ja pruunid. Vees seisis alasti poiss, valmis kahevõitluseks, käes Braavose mõõk. Ta oli nõtke ja nägus, mitte vanem kui kuusteist, sirgete heledate juustega, mis langesid talle õlgadele. Ta nägi välja nii elutruu, et kääbus taipas alles mõne hetke pärast, et poiss oli tehtud värvitud marmorist, kuigi tema mõõk helkis nagu ehtne teras.
Teisel pool basseini seisis kaheteistkümne jala kõrgune telliskivimüür, mille harjal olid raudorgid. Selle taga oli linn. Lahe ümber oli tihedalt koondunud kivikatuste meri. Tyrion nägi nelinurkseid telliskividest torne, suurt punast templit, häärberit taamal künkal. Kauguses sillerdas sügaval veel päikesepaiste. Lahel liikusid kaluripaadid, purjed tuules voogamas, ja kääbus nägi ranna ääres kerkimas suuremate laevade maste. Küllap sõidab mõni neist Dorne’i või Idalinnusesse Mere Ääres. Kuid tal polnud sõidu eest millegagi maksta ja sõudjaks polnud ta ammugi loodud. Küll võiksin ma ennast laevapoisiks munsterdada ja tasuda sõidu eest nii, et lasen meeskonnal kogu tee üle kitsa mere mulle taha keerata.
Ta mõistatas, kus ta viibis. Isegi õhk lõhnab siin teistmoodi. Jahe sügistuul kandis endas võõraste vürtside hõngu ja Tyrion kuulis nõrku hüüdeid, mis kandusid taamalt tänavatelt üle müüri. See oli valüüria keele moodi, kuid ta mõistis vaid ühte sõna viiest. See pole Braavos ega Tyrosh, järeldas ta. Need raagus oksad ja jahe õhk ei kõnelenud ka Lysi, Myri ega Volantise poolt.
Kuuldes, et uks tema selja taga avanes, pöördus Tyrion näoga oma paksu võõrustaja poole. „See on ju Pentos?”
„Just-just. Mis muu?”
Pentos. Vähemalt oli sellel see eelis, et see polnud Kuningalinn. „Kus on hoorade koht?” tuli kääbusel tahtmatult üle huulte.
„Hoorasid leiab siin lõbumajadest nagu ka Westeroses. Aga teil ei lähe neid vaja, mu väike sõber. Valige minu ümmardajate seast. Ükski neist ei söanda teile ära öelda.”
„Orjad?” küsis kääbus teravalt.
Paks mees silitas oma kollase õlitatud habeme ühte haru – see liigutus oli Tyrioni meelest erakordselt rõve. „Orjapidamine on Pentoses keelatud nagu näeb ette leping, mille braavoslased meile sajakonna aasta eest peale sundisid. Kuid ikkagi ei ütle nad teile ära.” Illyrio tegi kohmaka poolkummarduse. „Kuid ma pean nüüd oma väikese sõbra ees vabandama. Mul on au olla selle vägeva linna magister ja vürst on meid koosistumisele kutsunud.” Ta naeratas, paljastades suutäie kollaseid puseriti hambaid. „Võite häärberis ja aias vabalt ringi vaadata, aga ärge mingil juhul müüride vahelt väljuge. On parem, kui keegi ei tea, et te siin olite.”
„Olin? Kas ma olen siit kuhugi läinud?”
„Täna õhtul jõuame sellest pikemalt rääkida. Mu väike sõber ja mina sööme ja joome ja teeme suuri plaane, jah?”
„Jah, mu paks sõber,” vastas Tyrion. Ta tahab mind oma kasu teenima panna. Vabalinnade suurkaupmehed mõtlesid ainult oma kasude peale. „Vürtsisõdurid ja juustuisandad,” oli Tyrioni isa nende kohta põlglikult öelnud. Kääbus mõtles, et kui kord peaks koitma päev, mil Illyrio Mopatis leiab, et surnud kääbusest on rohkem kasu kui elavast, topitakse ta õhtuks jälle mõnda veinivaati. Oleks hea, kui ma siit läinud oleksin, enne kui see päev saabub. Ta ei kahelnud, et see saabub – Cersei ei unustanud teda kindlasti ja isegi Jaimes võis tõusta tusk, kui ta isa kõhust noole leidis.
Kerge tuul pani all paistva basseini vee alasti mõõgakandja ümber säbrutama. See tõi Tyrionile meelde, kuidas Tysha nende abielu valekevadel tema juukseid säbrutas, enne seda, kui Tyrion aitas oma isa sõjameestel teda vägistada. Ta oli oma põgenemisteekonna ajal mõelnud nendele sõjameestele ja püüdnud meenutada, kui palju neid oli. Ta oleks pidanud seda mäletama, kuid ei. Tosin? Paarkümmend? Sadakond? Ta ei teadnud seda. Nad kõik olid olnud täismehed, pikad ja tugevad… kuigi kolmeteistkümneaastase kääbuse jaoks olid kõik mehed pikad. Tysha teadis nende arvu. Iga mees oli andnud tüdrukule hõbemündi, nii et tal pruukis pärast need vaid kokku lugeda. Hõbemünt iga mehe ja kuldraha minu eest. Tyrioni isa oli nõudnud, et ka tema maksaks tüdrukule. Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.
„Sinna, kus on hoora koht,” kuulis ta taas isand Tywini sõnu ja amb põnatas uuesti.
Magister oli andnud talle voli häärberis ringi vaadata. Ta leidis lasuriidi ja pärlmutriga pealistatud seedripuust kirstust puhtad rõivad. Neid selga tirides sai ta aru, et need olid õmmeldud poisikese jaoks. Kangas oli üpris kallihinnaline, ehkki kopitanud, kuid sääred oli liiga pikad ja varrukad liiga lühikesed ja kui ta oleks krae kuidagimoodi kinni saanud, oleks ta näost sama mustaks tõmbunud nagu Joffrey. Ka koid olid rõivaid purenud. Vähemalt ei lehka need oksest.
Tyrion alustas oma uurimisretke köögist, kus kaks paksu naist ja köögipoiss teda valvsalt piidlesid, kui ta endale juustu, leiba ja viigimarju võttis. „Tere hommikust teile, kaunid daamid,” sõnas ta kummardades. „Kas teie teate, kus on hoorade koht?” Kui nad ei vastanud, kordas ta oma küsimust ülemvalüüria keeles, kuigi pidi hoora asemel ütlema kurtisaan. Seepeale kehitas noorem ja paksem kokk õlgu.
Tyrion mõistatas, mida nad teeksid, kui ta neil käest kinni võtaks ja oma magamiskambrisse tiriks. Ükski neist ei söanda sulle ära öelda, oli Illyrio väitnud, kuid Tyrion ei uskunud millegipärast, et ta mõtles neid kahte siin. Noorem naistest oli piisavalt vana, et olla talle emaks, ja vanem naine oli tõenäoliselt tolle noorema ema. Mõlemad olid peaaegu sama tüsedad kui Illyrio ja nende tissid olid suuremad kui kääbuse pea. Ma võiksin nende ihusse lämbuda. Surra võis ka hullemal viisil. Näiteks nii, nagu oli surnud tema isa. Ma oleksin pidanud teda sundima, et ta enne hingeheitmist pisut kulda situks. Isand Tywin oli kiitust ja poolehoidu küll kitsilt jaganud, kuid rahaga oli ta alati heldelt ümber käinud. Ninatust kääbusest on veel haletsusväärsem ainult ninatu kääbus, kellel pole kulda.
Tyrion jättis paksud naised oma leivapätside ja padade juurde ning läks otsima keldrit, kus Illyrio oli ta eelmisel