tulla ja aidata oma kunagist koduplaneeti nende eest päästa.” Aime silme ees rullus taas lahti panoraampilt ülivõimsast tormist, mis peksis suuri laineid üle kaunite valgete sammastega hoonete. Tüdruk võpatas. Need olid tema unenäohooned!
Pilt oleks nagu end tagasi kerinud ja needsamad hooned seisid nüüd uhkete ja säravatena. “Paljude generatsioonide vältel järgisid Atlantise inimesed reegleid ja pidasid oluliseks kõige terviklikku tasakaalu. Nad arvasid, et harmoonilisust loovate isikuomaduste arendamine on palju tähtsam kui inimese hetkeline heaolu. Seetõttu kandsid nad oma rikkuse ja vara koormat kergusega ega lasknud ennast oma headest elamistingimustest mürgitada või viia eneseteadvustamise kaotuseni. Kuid kui jumalik teadlikkus nende sees hakkas hääbuma ja inimlikud tunnused võtsid neis võimust, kadus ka nende mõõdutunne. Allapoole, pimeduse poole pöördusid Atlantise mõtted,” kostis kuskilt sügav hääl. Aime sai aru, et see kajab mitte ruumis, vaid tema mõistuses, otsekui loeks keegi tema peas kolmemõõtmelisele hologrammfilmile seinal sügava mehehäälega peale subtiitreid. “Agwantist, eraldatuse sügavikust tõusis Elanik, lausudes sõna, Olemuse nime, kutsudes väge. Sügaval Maa südames jõud kuuletusid, muutes ja nihutades loodu tasakaalu, et terviklikkus saaks taastuda. Üle Maa pääsesid valla suured veed, uputades ja vajutades, muutes Maa taskaaalu, kuniks ainult Valge Tempel oli alles jäänud, seistes kindlalt suurel mäel Ugarti saarel. Mõned Valguse Laste järeltulijad olid seal ellu jäänud, nende hoida oli Maa püsimajäämine. Valguse Neitsi peab päästma Maa inimesed, tema, kelle hoida, sulgeda ja avada on Atlantise Väravad.”
Aime nägi, kuidas ta jookseb läbi imeliste ruumide, surudes vastu rinda midagi, mis on tõeliselt tähtis. Ta oli selle siis ikkagi leidnud! Vett pahiseb igalt poolt, kuid tema taga pole mitte ainult vesi. See on suur, tume ja neelab iga lähenetud sentimeetriga tema elujõudu. Aime või see pikk ja kaunis sinaka nahaga noor naine, kes ta hetkel selles pildis on, teab, et kui tema elujõust enam ei jätku, siis saab Arulu Tume Prints avada varjatud maailma väravad ja enda valdusse kõik…
“Aeg on see jõud, mis hoiab sündmused lahus ja nende kindlates kohtades. Aeg ei ole liikumises, vaid sina liigud ajas, mis on igavesti olevikus,” ütles taas madal hääl, mille päritolu Aime ei teadnud. “Aeg ei muutu, vaid kõik asjad muutvad ajas. Ometi oled sa üks kõigis olemasolevates aegades.”
“Meil on väga vähe aega,” kordas naine, Aime ees rulluvat pildipanoraami juhtides. “See, mida sa nägid oli viimane, mida ta mäletab. Enne, kui ma ta elutule sinusse saatsin. Selleks, et sa sündida saaks, pidime kiirelt leidma kellegi, kes õiges ajaperioodis kandis meie sagedusega hinge omadustele vastuvõetavaid geene. Mul pole aega sulle pikemalt seletada. Sa saad oma vastused, kui leiad Djehuty tahvlid. Kui sa tahvleid ei leia ja Sharuri abil Pimeduse Väe edasiliikumist ei peata, pole ka vastustest enam kasu. Atlantise kuningriik hävib ja selle lõpuni on jäänud meie maailmas viimased loetud hetked. Sinu maailmas tähendab see kuud aega, täpsemalt 33 päeva. Aeg on erinevates võngetes erinev.”
8
Seda kõike oli palju, liiga palju. Tüdruk tundis end kaheks lõhestatuna. Üks osa temast teadis, et see kõik pole halb uni ega haige fantaasia. Teine osa tõrkus mõistmast, kuidas tema selle kõigega ikkagi seotud peaks olema. Kes on need inimesed, kui nad üldse on inimesed? End Serapis Ningaliks ja ta emaks nimetanu ta vastas oli ilmselt Aimes toimuvaga kursis ja ta violetsed mandlisilmad muutusid olukorra tõsidusest hoolimata pehmeteks ja soojadeks. Ta naeratas julgustavalt ja noogutas Aimele, otsekui kinnitades seda, mida tüdruk veel välja polnud öelnud. “Teie oletegi siis need, kellest müütides räägitakse kui haldjatest, kelle maailma sattudes tuled mõne päeva pärast tagasi ja sinu maailmas on vahetunud vahepeal terved põlvkonnad,” hakkas Aimele kohale jõudma. Naine naeratas ja noogutas. “Iga rahvas, kes meid mingil põhjusel kuidagi näha on saanud, kutsub meid erinevalt. Ja see on põhjus, miks sa ei saa siin praegu kaua olla. Ninmah ja Djehuty ei suuda hoida aega sünkroonis meie maailmade vahel kauem, kui sulle kõige olulisema teada andmiseks vajalik. See on tohutult energiamahukas tegevus, isegi rahuajal oleks see nõudnud mitme pühendatu koostööd. Aga pühendatuid pole siin enam palju alles. Kuni me suudame Pimeduse Vennaskonda hoida võitluses meie sagedusribas, ei saa nad oma täisvõimsusega Maale tulla, vaid ainult oma käsilaste kaudu läbi teie aja imbuda, endale vajalikku energiat tekitades. Hirmu, sõja ja vihkamise energiat, sellest saavad nad jõudu ja nende võim kasvab.”
Aime nägi nüüd seinal lahti rulluvates piltides Maad, laastatud vihmametsi, reostatud jõgesid, hiiglaslikke rämpsuhunnikuid, nälga surevaid lapsi, üksteist sõdades tapvaid inimesi. See kõik oli omavahel seotud, seotud sellesama suure tumedaga, mis teda templisse jõudes taga oli ajanud. See suur, raske ja kogetavast pimedusest koosnev olemusvorm lasus nagu sünk keerlev tornaado kõigi valu, hirmu ja vägivallaga seotud maiste olukordade kohal ja imes neist midagi endasse. “Aga kui nad saavad võtta enda valdusse sinu, Valguse Neitsi, templi viimase ülempreestrinna energia ja sellega avada kõik Atlantise väravad, siis ei kao mitte ainult Atlantis, vaid ka Maa koos praeguse tsivilisatsiooniga! Sellepärast sa oledki praegu siin.” Naine vaatas Aimele tõsiselt otsa. “Sa pead meid aitama! Sa pead aitama kõiki inimesi, keda sa tead ja neid ka, keda sa kunagi teadma ei saa. Kui sa seda ei tee, siis pole selle aasta lõpus enam seda Maad, mida sina praegu oled harjunud oma koduplaneediks pidama.”
“Sa mõtled seda maiade kalendri lugu?” küsis Aime ühtäkki aru saades, et kui haldjad polegi muinasjututegelased, vaid reaalsed olendid mingist paralleelsagedusest, siis võivad nad vabalt rääkida ka viimasel ajal Maal palju kirgi kütvast teemast 21. 12. 2012 ehk võimalikust apokalüpsisest selle aasta lõpus, mille juunikuust ta mingi hetk tagasi sellesse kummalisse kohta sisenenud oli.
Serapis noogutas. “Kuu aja pärast teie ajas, kui Valge Tempel siin enam lainetele vastu ei pea, püüavad nad murda Solaria kaitsekilpi. Nii kutsume meie teie Päikesesüsteemi, millel nagu ka inimesel on tegelikult üsna mitu erinevat võnketasandit ehk olenditega asustatud maailma. Kuna nad on otsesidemes võimsate loodusjõududega, siis kasutavad nad samu vahendeid, nagu kõigil varasematelgi kordadel. Maa loomulike protsesside mõjutamist läbi tugevate energiaimpulsside. Läbi maa, vee ja tule on Maa inimtsivilisatsioon juba hävinud, nagu sa nägid. Sel korral tuleks hukatus õhu kaudu. Teie füüsilises maailmas toimuks see protsessina, mida te nimetate päikesepurskeks. Väga võimas, otse Maaale suunatud purse, mis lööks rivist välja kõik teie praeguse tsivilisatsiooni aluseks olevad elektrilised riistad. Sellele järgneks pool aastat õudu, rüüstamist, kaost, vägivalda, ühesõnaga vallanduvad energiad, mida pimeduseolendid oma eluks vajavad. Poole aastaga toodab end ise hävitav loomastunud inimkond seda energiat just nii palju, et Tume Prints oma süsteemijuhtidega saab viimase kaitsva sagedusriba ületada ja Maa lõplikult üle võtta. Seda teadsid need meie preestrid, kes pärast meie mandri hukkumist, mida me ette nägime, asusid elama paika, mida teie nimetate praegu Lõuna-Ameerikaks. Nad tegid sellise kalendri, kuna aja kulgu oli võimalik ette ennustada vaid selle hetkeni. Sest selles hetkes tuleb teha midagi, mida ei teadnud kuni tänaseni veel keegi.”
Aime silme ees jooksid pildid, mis Serapise jutustust täiesti reaalsetena näivate sündmustega illustreerisid. Mehed heledates rüüdes sõitmas suurte paatidega maadele, kus neid püüavad rünnata metsikud, looduskatastroofidest hirmunud kohalikud hõimud. Mees paadist tõstab oma saua ja peatab kivikirvestega ligi tormajad. Mehest paadis saab kogukonna juht, kes õpetab metslastele oma teadmisi. Kuni tulevad teised mehed, kes relva jõul võtavad üle valguseõpetajate rajatud templid, teevad nende pühakohtadest inimja loomohverdamise paigad, kus voolab veri ja koondub tume, templite kohale end sisse seadnud pimeduseolendeid toitev energia. Raske energia kogumid Maa kohal kasvavad, nende alla tekivad suurlinnad, tööstuskeskused, merre voolavad naftajoad, puhas terviklik loodus hävineb. Kõikjal suurenevad hirmunud, ebakindlate, üksteist ellujäämise nimel ründavate inimeste hulgad. Häiritud inimmassidest lähtuvad üha võimsamad tumeda energia pilved. Maa kohal, otsekui mingi kummalise klaasbarjääri taga, imevad seda energiat “klaasipragudest” vormitud, ent selgelt elusad olendid. Kuni Päikeselt purskub tohutu energiavoog, purustab nähtamatu kupli Maa kohal ja tumedad olendid sööstavad alla kaitsetu planeedi ja sellel üksteist surmahirmus tapvate inimeste poole.
“Kas see on kindel?” küsis Aime piltide õudusest vapustatuna. “Ei ole. Praegu käib viimane võitlus arhontide ja