Lihtne ametietikett ja käitumisjuhised
SISSEJUHATUS
Etikett on üks peamisi “instrumente” imago kujundamisel. Tänapäeva äritegevuses omistatakse firma näole suurt tähtsust. Firmad, kus etiketti ei järgita, kaotavad nii mõndagi. Seal aga, kus etiketireeglitest kinni peetakse, on kõrgem tootlikkus ja paremad tulemused. Seepärast tuleb alati silmas pidada tähtsat postulaati, mida teavad kogu maailma ärimehed: head maneerid toovad tulu. Palju meeldivam on töötada sellise firmaga, kus järgitakse etiketti. See on saanud tegevusjuhiseks praktiliselt kogu maailmas, kuna etikett loob tänu oma elulisusele meeldiva psühholoogilise kliima, mis soodustab ärikontaktide loomist ja arendamist.
Tuleb meeles pidada, et etikett aitab meid vaid siis, kui puudub sisemine pinge, mis tekib, kui üritame teha etiketireeglite järgi seda, mida me pole varem kunagi teinud.
On olemas kuus reeglit, mida järgides peaksime me suutma hästi lävida kõigi inimestega:
1. Tundke siirast huvi teiste inimeste vastu. Selleks et teisi inimesi tundma õppida, tuleb rääkida vähem endast, kuulata rohkem teisi ja vestluse käigus tarvitada võimalikult harva asesõna “mina”. Püüdke välja selgitada, mida teie vestluskaaslane arvab ühest või teisest küsimusest, kuidas ta elab, mille vastu huvi tunneb.
2. Naeratage inimestele. Inimene naeratusega huultel või silmades meeldib alati teistele. Ilma iroonia ja õeluseta naeratus, mis tuleb inimese hingest, ütleb: “Mul on hea meel sind näha, mul on meeldiv sinuga vestelda.”
3. Pöörduge oma vestluskaaslase poole nimepidi. Selleks et paremini meelde jätta nende nimesid, kellega olete tutvunud, tuleb mõttes neid nimesid mitu korda korrata, aga veel parem – üles kirjutada.
4. Osake vestluskaaslast kuulata, esitades sealjuures küsimusi, millele tahaksite isegi vastata. Osake inimesele kaasa tunda, kui ta seda vajab. Kui teil tekkis soov vestluskaaslast katkestada, hingake sügavalt sisse ja laske tal oma mõtet jätkata. Tähelepanelik vestleja märkab seda ja oskab hinnata.
5. Rääkige vestluskaaslasega sellest, mis teda huvitab. See on kõige kindlam tee inimese südamesse.
6. Sisendage sõpradele ja kolleegidele tunnet, et nad on tähtsad ja vajalikud teile, kollektiivile, perekonnale. Kuid seda tuleb teha siiralt. Peate nägema teiste inimeste väärtusi, kiitma neid ja tänama selle hea eest, mida nad meile on teinud. Häid sõnu on meeldiv kuulda ja pärast nende lausumist tunnete ka ise, et olete muutunud paremaks ja hea-südamlikumaks.
Kas olete kunagi mõelnud, miks kaks võimetelt ja arukuselt võrdset inimest võivad oma ametis täiesti erinevalt edasi jõuda? Üks ei pea selleks tähti taevast alla tooma ega millestki loobuma, et ülemustega suurepäraseid suhteid hoida. Teine aga, täiesti vastupidi, ei kohandu mitte kuidagi kollektiiviga ja temast pole ka erilist kasu. Milles seisneb siis eduka ärimehe saladus? Mitte alati ei saavutata häid tulemusi ainuüksi etteantud ülesannetega vaeva nähes, kella kümneni õhtul monitori ees istudes ning oma punetavaid silmi demonstreerides. Võimalik, et on saabunud aeg oma käitumist korrigeerida. Nende kahe kolleegi puhul omandas õnneseen kõik töökohaga kaasnevad käitumisreeglid, samal ajal kui hädavaresest töörügajal polnud ärietiketist vähimatki aimu, sest need suhteliselt lihtsad reeglid jäävad väga tihti kahe silma vahele. Me teame, et büroos töötades on vaja vastavalt riietuda, restoranis lõunatades ei asetata küünarnukke lauale ja vesteldes pole soovitav nina urgitseda. Kuid millegipärast ei mõtle paljud inimesed elementaarsest ametietiketist ega pea kinni üldiselt omaks võetud normidest.
Ärietikett on välja kujunenud kõige otstarbekamate käitumisreeglite ja – vormide pikaajalise valiku tulemusena, mis aitab kaasa ärisuhete edukale arengule. Tugevate ärisuhete sisseseadmine välispartneritega eeldab kahtlemata ärietiketi tundmist.
Meenutagem, kuidas asuti arendama kaubandussidemeid keskaegse Jaapaniga, mis oli kuni Meiji ajastuni kogu ülejäänud maailmale peaaegu täielikult suletud. Äri- või kaupmeest, kes ärisuhete loomiseks tõusva päikese maale saabus, esitleti keisrile. Esitlusprotseduur oli aga niivõrd alandav, et polnud kaugeltki mitte igale välismaisele külalisele jõukohane. Võõramaalane pidi vastuvõtusaali ukse juurest liikuma põlvili talle ette nähtud kohale, pärast vastuvõttu samal moel ehk vähi kombel tagurpidi tagasi komberdama.
Kuid nagu ammustel aegadel, nii aitavad ka nüüd vastavad ärietiketi reeglid äri- ja kaupmeestel oma majandus- ja finantshuve lähendada. Kasum oli ja jääb ülimaks kõigist erinevustest rahvusliku iseloomu, usutunnistuse, sotsiaalse seisundi ja psüühiliste iseärasuste vahel. Need erinevused allusid ärimeest huvitava maa etiketile. Määrava poole mängureeglitele allumine pani aluse tehingu edukusele.
Etikett sisaldab mitte ainult ajaloolisi, vaid ka geograafilisi ja etnograafilisi iseärasusi. Nii nõudis etikett Inglismaal Henry VII valitsemisajal, et “lõunale saabunud külaline suudleks perenaist, peremeest, nende lapsi ja ka koduloomi”.
Türgis on kombeks võtta külalisi vastu saunas, aga Jaapanis vabandatakse lakkamatult külaliste ees, et neile pole midagi pakkuda (ehkki laud on hõrgutiste all lookas), idamaades serveeritakse suppi alles toidukorra (lõuna) lõpus, inglaste viisakus ilmutab end lausa pedantsuseni viivas täpsuses, Ladina-Ameerikas peetakse aga palavusest rääkimist halvaks tooniks.
Suhtlemine algab tervitusest. Tervitusviisid on sedavõrd mitmekesised, et neid on raske kirjeldada ja klassifitseerida (peanoogutus, kummardus, käesurumine, suudlus, õhusuudlus, sõnaline tervitus jne). Maasai hõimu kohta räägitakse, et enne üksteise tervitamist sülitavad selle esindajad pihku. Maoorid aga puudutavad teineteist ninadega. Inglismaal tervitab naine tänaval kõndides reeglina meest esimesena, kuna tal on õigus otsustada, kas ta soovib avalikult kinnitada oma tutvust antud meesterahvaga või mitte. Eurooplased tõstavad tervituseks kaabut, mida saadab kerge peanoogutus. Jaapanlastel on kolm tervitusviisi: madal, keskmine ja kerge kummardus.
Etikett näeb ette ka selle, kuidas hüvasti jätta. Kui seltskond on arvukas, võib hüvasti jätta ainult pererahvaga, teistega pole see kohustuslik. Kõikjal peale Inglismaa nimetatakse seda “lahkumiseks inglise moodi”, Inglismaal muidugi “lahkumiseks prantsuse moodi”.
Mis puutub vestlejate vahelisse vahemaasse, siis võrdsel positsioonil asuvad partnerid suhtlevad üksteisega reeglina tunduvalt lühema vahemaa tagant kui ülemus ja alluv. Kuid ka Ladina-Ameerika ja Vahemeremaade elanikud suhtlevad üksteisega palju väiksemal kaugusel kui näiteks Põhja-Euroopa elanikud.
Vahemaa vestlejate vahel väheneb Euroopas põhjast lõuna poole liikudes (samasugust seaduspärasust on täheldatud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerika osas). Kui Suurbritannia elanikule on loomulik pidada vestlust teineteisest 1,5–2 m kauguselt, siis Kreekas piisab täiesti 1 meetrist. Ameeriklased ja inglased seisavad kaasvestlejaga küljetsi, samas kui rootslased kalduvad sellist asendit vältima.
Külalislahkuse institutsioon on eksisteerinud üsna sarnases vormis maailma kõige erinevamate rahvaste seas, nii vanadel germaanlastel kui juutidel, araablastel kui austraallastel, nii indiaanlastel kui ka põhjarahvaste esindajatel. Hämmastavad kokkulangevused külaliste vastuvõturituaalides ei saa nii ajas kui ruumis üksteisest kaugel elavate rahvaste puhul olla juhuslikud, vaid annavad tunnistust sügavate rituaalistruktuuride püsivusest, nende semantilistest motivatsioonidest. Jakuutidel võis mööduja astuda igal ajal elamusse, seada end seal sisse, juua teed, keeta toitu või ööbida. Peremees ei söandanud ilma piisavalt kaaluka põhjuseta isegi ebameeldivat inimest oma elamust välja ajada.
Klassikalise külalislahkuse piirkonnaks peetakse õigusega Kaukaasiat. See on tingitud sealsete mägilaste elustiilist, kõrgrituaalse rüütelliku kultuuri säilimisest, aga ka geograafilisest isoleeritusest, mis soodustab arhailise olme konserveerumist. Samas pole see mingi erand, hulgaliselt paralleele kohtab ka teistes regioonides.
Külalislahkuse reeglitest kinni pidamist on peetud inimese üheks kõige tähtsamaks kohustuseks. Ja sellel on ka rangelt silma peal hoitud. Põhja-Kaukaasias oli igal mägilasel külaliste jaoks spetsiaalne ruum. Jõukad inimesed kasutasid selleks lausa eraldi elamut, vähem jõukad aga ühte osa oma eluruumist, mis langes kokku meeste poolega. Külaliste maja kujutas endast omamoodi klubi, kuhu kogunesid noored, kus mängiti muusikat ja tantsiti, vahetati uudiseid jne.
Paljude