enda juurde…”
Agnes võttis tal käe alt kinni. „Sina valisid Newtoni, mina Steinmani. Tule nüüd. Laseme jalga, enne kui keegi kahtlustama hakkab.”
3
Kui tema koer Rio ei oleks Poulsonite vana maja taha mingit kujuteldavat karvakera taga ajama läinud, ei oleks Nikos Irwin seda suurt keldrit tõenäoliselt mitte kunagi leidnud. Selleks oli üsna väike võimalus – aga võib-olla ka mitte, kui arvestada, milline Rio oli ning millise kangekaelsuse ja uudishimu ta oma Berni mägikoertest esivanematelt oli pärinud. Kuid ilma Nikose ja tema isepäise koerata oleks võib-olla terve inimkonna edasine ajalugu olnud hoopis teistsugune – kuigi pole teada, kas halvem või parem.
Oli 2052. aasta aprill. Nikos oli kümneaastane.
Nikosele ei meeldinudki tegelikult eriti Poulsonite vana maja ega terve sealne mahajäetud asundus. Poulsonite majas oli lihtsalt kohalik vahetuspunkt ja ema saatis Nikose sinna titapapusid otsima, sest tema sõbranna Angie Clayton oli lapseootel.
Niisiis, Rio kõrval kalpsamas, astus Nikos välja puude varjust, välja paksust rohelisest laanest, kus metsatrollide salk leebet laulukest tuututas, ja jõudis karmi filtreerimata päikesevalguse kätte.
Ta vaatas suuri maju, mis seisid lagendikul tummalt ja ähvardavalt. Nikos oli kasvanud metsas ega armastanud juba vaistlikult lagedaid kohti, sest seal ei olnud võimalust end varjata. Ja see mahajäetud küla oli kummaline paik. Nikose ema ja isa ütlesid alati, et Pikkmaa on liiga uus, et inimestel saaks siin erilist ajalugu olla, aga kui Nikose maailmas kusagil üldse ajalugu oli, siis just siin. Rohelus oli mõned vanad majad juba neelanud, kuid ülejäänud seisid endiselt valguse käes, rasked ja kandilised ja võõrad, lubjavärv koorumas ja aknad mõranenud. Nikose meelest lõhnas siin imelikult, mitte ainult kõdunemise järele, kuna see paik oli juba aastaid tagasi hüljatud, vaid saetud puidu ja kuivanud, tolmuse, elutu maapinna järele.
Põhimõtteliselt oli siin kõik esimeste siiatulnud kolonistide, selle kogukonna asutajate kätetöö. Nemad tegid metsa lagendiku, et endale küla ehitada. Siiamaani võis näha korralikult saetud ja põletatud kände seal, kus vanad võimsad puud olid maha võetud, et teha põllud, ja radasid, mida tähistasid valgeks värvitud kivid, ja muidugi maju, lippaedade, uksevõrkude ja helmekardinatega maju, mille nad olid mõne lühikese aastaga üles raiunud. Mõnel majal olid aknad värvilisest klaasist. Oli isegi väike pooleli jäänud kabel, lõpetamata torn loodusjõudude meelevallas.
Ja ühes suures vanas majas oli uskumatul kombel isegi klaver, puust kast, mille keegi oli ehitanud ilmselt kohalikust puidust ning pannud sellele juurde pedaalid, siseraamistiku ja traatkeeled, mis kõik olid toodud kohale Nulli-lähedastelt Madalatelt Maadelt: imeline ja peaaegu täiesti mõttetu käsitöösaavutus.
Nikose vanemad ütlesid, et selle küla asutajad olid olnud innukad ja usinad ja energilised, ja kui nad jõudsid sellistesse maailmadesse – mis asusid inimeste esimesest maailmast, Null-Maast, enam kui miljoni sammu kaugusel –, oli neil peas justkui mingi palaviku-unenägu minevikust, mil nende esivanemad läksid laiali üle esimese Ameerika ja ehitasid samasuguseid külasid, külasid, kus olid talud ja aiad ja koolid ja kirikud. Nad panid oma külale isegi nime: New Springfield.
Kuid häda oli selles, et see ei olnud uusasunike aegne Ameerika.
Ja see Maa ei olnud Null-Maa. Nikose isa ütles, et see maailm ja terve hulk samasuguseid Maasid selle läheduses on poolusest ekvaatorini ja sealt teise pooluseni välja puudega kaetud, ja ta mõtles seda sõna-sõnalt: siin kasvasid lopsakad metsad isegi Arktika öös. Oli selge, et see Maine’i osariigi koopia on tihedalt täis puid, mis meenutasid sekvoiasid ja loorberipuid, kuid tõenäoliselt need nad ei olnud, ja alustaimestikku, näiteks teepõõsaid ja viljapõõsaid ja sõnajalgu ja osje. Soe, niiske ja hämar õhk metsa all kihas putukatest ning puud ja saviliivane pinnas kubisesid karvakeradest, nagu kõik neid nimetasid, väikestest närvilistest imetajatest, kes kulutasid kogu oma elu ringisibamisele eelmainitud putukaid jahtides.
Ja sellistes maailmades olid esmaasukate lapsed hakanud oma vanemaid, uusasunikke trotsides õige pea avastama uutmoodi võimalusi eluks.
Miks peaks põlluharimisega vaeva nägema, kui sinu ümber on terved tühjad maailmad, mis on täis rikkalikke viljapuid? Ja jõgesid, mis on täis kalu, ja metsa, mis on täis karvakerasid, keda on nii ohtralt, et neid on lihtne püüda? Viljavöö lagedamates maailmades oli põllupidamisel võib-olla tõesti mõtet, aga siin… Sihitult rändajad, kes siit vahetevahel läbi minema sattusid ja end kammijateks või mustlasteks või hulkuriteks nimetasid – elavad näited teistest eluviisidest –, innustasid kohalikke vanadest kommetest lahti ütlema. Nikose vanemate sõbrad rääkisid seniajani ühest iseäranis veenva jutuga ja ilmselgelt intelligentsest neiust, kes elas siin mitu nädalat ja jutlustas vabama elustiili voorustest.
Uusasunikud saavad tavaliselt lapsed noorelt: mida varem uus põlvkond usinaid töötajaid peale kasvab, seda parem. Kuid New Springfieldi arvukad lapsed, kes kasvasid üles hoopis teistsuguses maailmas kui nende vanemad, õppisid varsti oma peaga mõtlema ja hakkasid mässama. Enamik noortest ja suur osa nende vanematest lõid käega ja läksid metsa elama. Nende tahe asundust säilitada justkui lahtus – see kestiski ainult ühe põlvkonna.
Nüüd ei olnudki Irwinitel ja teistel pererühmadel kindlat elukohta. Nad pigem justkui tiirutasid mitme elukoha vahel vastavalt sellele, kus parajasti valmisid leebete aastaaegade rütmis puuviljad, hoidsid väikese põletamisega ära uue võsa kasvamise ja parandasid eelmise aasta hütte ja koldekohti. Nii ronisid nad ühes maailmas paari sammu kaugusel Idas Manningi künkale, just kevadkuudel, kui maa seest tulvasid välja oravmutid, et endale uued kuningannad valida ja uued urud otsida, ja neid oli lihtne lõksudega püüda. Sügisel aga mindi nelja sammu kaugusele Läände, Soulsby jõele, kuhu tuli igal aastal kudema eriti palju lõhesid. Nikos oli sellise eluga üles kasvanud ega teadnudki, et ka teisiti on võimalik.
Mis puutub aga vanasse külasse, siis oli suur hulk selle asutajaid läinud tagasi Nullile, kui nad vanemaks said ja väsisid. Mõned pettunud uusasunikud hoidsid aga endisest elust ikka veel kümne küünega kinni ja nende sugulased pidasid neil vananevatel kangelastel silma peal. Nikose ema jutustas kunagi kurva loo sellest, kuidas ta oli kuulanud õhtuti üht vana naist sedasama klaverit mängimas, ja metsavaikusse voolasid Chopini valsid, muusika, mis oli kirjutatud ammukadunud sajandil ja väga kauges maailmas, ning mõnikord kordasid metsatrollid nende lugude refrääne. Kuid klaver läks häälest ära, tuli päev, mil muusika lakkas sootuks, ning nüüd ei mänginud seda klaverit enam keegi.
Aga isegi pärast seda, kui küla oli täielikult maha jäetud, hoidis Nikose rühm New Springfieldi lagendikku vabana. Sellel oli oma rakendus. Igaühel on vaja sammurit ja sammuri töötamiseks on vaja kartulit, kartuleid on aga vaja kasvatada ja just selleks esimeste asukate talude jäänuseid nüüd kasutatigi. Keegi oli näinud kõvasti vaeva, et Poulsonite maja kõrvale sepikoda ehitada, ja ka seda hoiti töökorras: rauda ei saa ühest maailmast teise viia, pealegi tundus mõistlik rauatöötlemise oskust säilitada. Mõned uusasunike toodud loomad – kanad, kitsed, sead ja isegi lambad – olid ellu jäänud ja siginud. Üsna sagedasti tuli ette, et mõni nende esimeste kärsaliste kolonistide metsistunud järeltulija tormas võsast välja ja ehmatas inimesi.
Ja see konkreetne maja, Poulsonite kunagine maja, mis oli tugevam kui teised, oli aja jooksul omandanud uue rolli. Sellest oli saanud vahetusmaja, nagu kõik seda kutsusid – koht, kuhu võis jätta ja kus vahetada igasugu kraami.
Just sellepärast oligi Nikos täna siia tulnud.
Ta sammus ettevaatlikult üle lagendiku Poulsonite maja poole.
Üks käsi tugeval pronksnoal, mida ta kandis vasakul puusal, teine sammuril, mis oli paremal puusal, tajus Nikos väga teravalt kõike enda ümber. Kohalikke metsaolendeid ta tegelikult ei kartnud. Selles suhtes oli metsas ainult kolm ohtu: sipelgatulv, suured linnud ja krokodillid. Praegu oli ta veest liiga kaugel, et krokodille kohata, ja suured linnud olid küll raevukad, kuid nad olid harjunud väikesi kohalikke karvakerasid taga ajama ning seetõttu olid nad rasked, kohmakad ja aeglased, kui aga mõni sipelgatulv oleks lähedal, kuuleks ta nende tulekut ammu enne seda, kui nad voolavad üle maa nagu mingi jube söövitav vedelik,