teda üle rahvahulga kära kuulda.
„Mine tagasi hobuse selga,” hüüdis ta uuesti, ja edasitungiv inimsumm lõi mind peaaegu jalust maha. Suutsin vaevu Cinnabari selga ronida, enne kui rahvavool meid kitsast käiku pidi liikvele lükkas ja jõekaldale välja puistas.
Tõmbasin jõnksuga Cinnabari seisma. Minu ees, vetikatega kaetud otsekui vedel jaspis, voolas Thames. Kaugemal allavoolu valitses maastikku uduvinest ümbritsetud kõrge kiviehitis.
Tower.
Vakatasin, suutmata kurikuulsalt kuninglikult kindluselt pilku pöörata. Isand Shelton galopeeris mulle järele. „Kas ma ei öelnud, et hoia silmad lahti? Tule. Vaatamisväärsustega tutvumiseks pole õige aeg. Londonis võib rahvajõuk julmaks muutuda otsekui auku aetud karu.”
Sundisin end pilku lahti rebima ja hobust üle vaatama. Cinnabari sapsud värisesid ja olid kergelt vahul, ninasõõrmed olid laiali, kuid tundus, et ta ei ole viga saanud. Inimmeri oli tormanud edasi laia tee poole, mis oli ääristatud üürimajade ja kõlkuvate kõrtsisiltidega. Edasi liikudes tuli mulle hilinenult meelde oma kulmu puudutada. Tänu mingile imele oli mu müts alles jäänud.
Rahvasumm peatus, see oli jõuk vaest lihtrahvast. Vahtisin juhmilt, kuidas paljasjalgsed jõmpsikad rahva hulgas varitsesid, koerad kannul hiilimas. Vargad, ja väljanägemise järgi mitte ükski vanem kui üheksa aastat. Neid oli raske vaadata, nägemata mind ennast, haletsusväärset, kes ma võinuks olla, kui Dudleyd poleks mind enda juurde võtnud.
Isand Shelton kortsutas kulmu. „Nad tõkestavad meie läbipääsu. Mine vaata, kas saad teada, mille üle see jõuk kaagutab. Ma pigem ei tahaks nende vahelt läbi trügida, kui teisiti saab.”
Tulin jälle hobuse seljast maha, andsin ratsmed isand Sheltonile ja kiilusin ennast rahva hulka, olles taas tänulik oma kleenukese keha eest. Mind sõimati, tõugati ja nügiti küünarnukkidega, kuid mul läks korda ette trügida. Seistes kikivarvul, et sirutatud kaelte vahelt läbi vaadata, õnnestus mul näha sillutamata peateed, mida mööda ratsutas tähelepandamatu rivi ratsanikke. Olin peaaegu tagasi pöördumas, kui tüse naine mu selja tagant ette trügis, vehkides närtsinud lillekimbuga.
„Jumal õnnistagu sind, armas Bess,” hüüdis ta. „Jumal õnnistagu teie hiilgust!”
Ta viskas lilled õhku. Tekkis vaikus. Üks mees rivist kannustas oma hobust keskpaiga poole, otsekui püüdes varjata vaadet millelegi – või kellelegi. Siis märkasin laigulist sõjaratsut, kes oli suuremate hobuste vahele peidetud. Mul oli hobusetõugude suhtes terane silm ja selles kaardus kaela, paindliku lihastiku ja kepsakate kapjadega hobuses tundsin ära Hispaania tõu, mida Inglismaal harva näeb ja mis on kallim kui terve tallitäis vürsti hobuseid.
Siis vaatasin ratsanikku.
Ma taipasin kohe, et see on naine, kuigi ta nägu varjas mantlikapuuts ja käsi katsid nahkkindad. Vastuoksa tavadele istus ta sadulas kaksiratsa, kohrutatud sadulakülgede taustal olid näha ratsasaabastes jalad – see õbluke tütarlaps, kes ei olnud eriliselt silmapaistev, välja arvatud tema hobune, ratsutas nii, otsekui oleks ta sihtkohta jõudmises kindel.
Kuid ta teadis, et me jälgime teda, ja kuulis naise hüüet, sest vaatas meie poole. Minu üllatuseks lükkas ta kapuutsi taha, paljastades pikliku peenejoonelise näo, mida ümbritses vasekarva juuste oreool.
Ta naeratas.
TEINE PEATÜKK
Kõik mu ümber hajus. Mulle meenus, mis väravavalvur oli öelnud – mingi mõttetu jutt, et printsess Elizabeth ratsutab meie hulgas ringi –, ja ma tundsin südames tõelist jõnksatust, kui ratsanike rivi teel kiirust lisas ja kadus. Rahvahulk hakkas hajuma, vaid üks põngerjatest hiilis teele, et mahakukkunud lillekimp tagasi tuua. Selle visanud naine seisis otsekui paigale naelutatult, käed rinnal, vahtides kadunud ratsanikele järele, pisarad kurnatud silmis helkimas. Ma sirutasin käe ja puudutasin kergelt ta käsivart. Ta pöördus sõgedal ilmel minu poole.
„Kas sa nägid teda?” sosistas ta, ja kuigi ta vaatas otse minu poole, oli mul mulje, et ta ei näegi mind. „Kas sa nägid meie Bessi? Ta on viimaks meie juurde tulnud, Jumal olgu kiidetud. Ainult tema võib meid päästa sellest Northumberlandi kuratlikust haardest.”
Ma seisin liikumatult, olles tänulik, et mu livree on sadulakotis. Kas niimoodi näebki Londoni rahvas John Dudleyt, Northumberlandi vürsti? Ma teadsin, et vürst teenib nüüd kuninga peaministrina, olles pärast kuninga eelmise kaitsja ja onu, Edward Seymoure’i langemist võimu haaranud. Maal olid paljud kirunud Seymoure’isid nende ihnsuse ja karjäärihimu pärast. Kas nüüd on vürstile samasugune vihkamine osaks saanud?
Ma pöörasin naisest ära. Isand Shelton oli mulle järele ratsutanud, ta põrnitses oma kõrvi seljast alla. „Sa oled juhm, naine,” kõmistas ta, „ole ettevaatlik, et vürsti mehed sind kunagi ei kuuleks, muidu lõikavad nad sul keele suust, nii kindlalt, kui mina siin istun.”
Naine vahtis teda ammulisui. Siis märkas ta tunnusmärki mehe mantlil ja taganes vankudes. „Vürsti mees,” hüüatas naine. Ta koperdas minema. Need, kes olid paigale jäänud, panid samuti naise karjatust tähele ja põgenesid kõrvaltänavate rägastikku või lähima kõrtsi ohutusse.
Maantee teises servas peatus rühm silmanähtavalt karmi välimusega mehi meid vahtima. Kui nägin käisest tõmmatud nugade helki, tõmbus mu sisikond sõlme.
„Roni nüüd parem hobuse selga,” ütles isand Shelton, laskmata mehi silmist. Tal polnud vaja seda mulle kaks korda öelda. Hüppasin sadulasse, samal ajal kui isand Shelton põikas kõrvale, uurides ümbrust. Mehed hakkasid teed ületama, tõkestades osaliselt tee, mida mööda ratsanikud olid eemaldunud. Ma ootasin, süda kurgus. Meil oli kaks võimalust. Võisime minna tagasi tuldud teed, mis viis jõekaldale ja tänavarägastikku, või sukelduda vanadusnõtrade puitehitiste näivalt läbipääsmatute ridade vahele. Isand Shelton näis kõhklevat, keerutades oma kõrbi tagajalgadel ringi ja hinnates lähenevaid mehi. Siis väändus tema armiline nägu julmaks irveks, ta surus kannad kõrvi külgedesse, et söösta edasi – otse meeste peale.
Ergutasin Cinnabari kähku liikuma ja järgnesin kaelamurdval kiirusel. Mehed tardusid poolel sammul, silmad peast välja kargamas, nähes tugevate lihaste ja kapjade äkkrünnakut nende poole sööstmas. Nad paiskusid ühekorraga mõlemale poole laiali otsekui mullatükid, mida meie hobuste kabjad teest välja kiskusid; neist mööda tuisates kuulsin südantlõhestavat karjatust, mis katkes. Vaatasin tagasi.
Üks meestest lamas näoli teel, punane loik purustatud peast välja imbumas.
Me sukeldusime lagunenud hoonete vahele. Kogu valgus kadus. Mind ründas väljaheidete, uriini ja määnduva puidu mädanikuaurune lehk, otsekui oleks keep üle mu näo visatud. Pea kohal moodustasid rõdud kitsukese lõhe, mida kaunistasid tilkuva pesu ja soolaliha vanikud. Muda pritsis laiali, kui meie hobused tormasid üle pilgeni täidetud kanalite, mis linna rooja jõkke tühjendasid. Hoidsin hinge kinni ja surusin hambad kokku, tundes kurgus sapimaitset; looklev vahekäik näis kestvat igavesti, kuni me viimaks hingeldades lagendikule välja sööstsime.
Tõmbasin ratsmetest Cinnabari seisma. Kõik mu ümber pöörles ja ma sulgesin silmad, hingates sügavalt, et õhupuudusest üle saada ja rahustada keeristormi oma peas. Tajusin äkilist vaikust, haistsin rohulõhna ja teravat suitsust õunahõngu. Avasin silmad.
Olime teise maailma jõudnud.
Meie ümber kõrgusid õõtsuvad tammed ja pöögid. Aas laius nii kaugele, kui mu silm seletas. Mind pani imestama selle veidra oaasi olemasolu keset linna; isand Sheltoni poole pöörates nägin, et ta vaatab otse enda ette, nägu otsekui ilmastikust räsitud kivi. Ma polnud teda kunagi näinud käitumas nii nagu mõni hetk tagasi, mil ta ratsutas tuhatnelja üle abitu mehe keha, otsekui oleks ta privilegeeritud kammerhärra kesta kõrvale heitnud, paljastades selle alla peitunud palgasõduri.
Varusin hetke mõtete koondamiseks. Siis laususin ettevaatlikult: „See naine… ta nimetas teda Bessiks. Kas see oli… kuninga õde, printsess Elizabeth?”
Isand Sheltoni hääl oli karm. „Kui