lõpus maha oli jätnud.
„Sina võtad siit otsast, mina sealt. Terav külg tuleb lüüa otse turbasse, eelmise labidatäie kõrvale.“ Onu Tally näitas talle ette. „Siis lähed järjest mööda rida edasi.“
„Nagu ruudustik või?“
„Just. Kui esimene rida on lõigatud, läheb juba lihtsamalt.“
See võttis rohkem aega kui turbalõikuri jääkide kallal rügamine. Kuid värske turba lõhn oli selge ja puhas ning vetruvasse massi sisselõike tegemine pakkus iseäralikku rahuldust.
Fergus sai valmis korraliku „ruudustikuga“ ja jätkas piki lõikeserva, onust kaugemale.
„Aaaaahhh!“ röögatas poiss, kui labida uue nurga all jõuliselt maasse rammis. Tolli kaugusel pruunist turbaseinast ta kangestus. Võõrapärane värv, tuhm parkjas helk sundis teda seisatama. Fergus lasi labidal enda kõrvale maha kukkuda ja pilgutas silmi. Siis sirutas ta käe ja puudutas maapinda. Ehk oli see valguse tekitatud silmapete. Või kivi. Või…
Mis iganes seal ka oli, oli see kõva.
Poiss sülitas nimetissõrmele ja hõõrus korraks. See läigatas pisut, nagu naeratus.
Mündiserv. See seal oligi.
Põnevil, sülitas ta sõrmeotstele ja hõõrus uuesti.
Ei. See oli midagi suuremat. Metallikeerd, mis palmikulaadselt ümber iseenda väänles.
Metalli põrnitsedes märkas ta ühtäkki selle alt paistvaid sõrmi, nelja sõrme. Need olid pruunid ja kortsulised ja tillukesed. Nahk nende peal oli luude jaoks liiga suur ja lotendas veidi. Sõrmed meenutasid ema omi, kui tal olid käes kõige suuremad kummikindad.
Sõrmed olid imekaunid, nagu etteasteks valmistuval pianistil, kuid Ferguse omadest poole väiksemad.
„Jeesus.“
Oma turbapätsirea otsas tööd rügav onu Tally teda ei kuulnud.
„Onks! Jeesus küll, onks! Tule siia!“
„Mida?“
„Siin on midagi. Maa sees. Käsi.“
„Misasja sa räägid, mis käsi?“
„Pisike käsi. Ja käevõru selle ümber. Ja natuke riiet.“
Onu Tally turtsatas. „Kuule, Ferg. Praegu on juuni. Mitte mingi kuramuse 1. aprill.“
Ent ta tuli ja heitis pilgu sinna, kuhu Fergus osutas.
Nad seisid vaikuses ja jõllitasid turbaseina.
„Neetud,“ ütles onu Tally.
See nägi välja nagu seinamaaling.
Jalgu polnud.
Käest kõrgemal paistis pruuniplekilise riidega kaetud kägaras ülakeha. Õlad, kael ja pea kadusid kaugemal pinnasesse.
„See on laip,“ ütles onu Tally.
„Surmkindlalt on see laip,“ vastas Fergus.
„Võiks öelda, et kindlalt surnud.“
„Kas need on provod3, onks?“
„Provod?“
„Kas see on mõni nende tapetu?“
„Miks nad peaksid lapse niimoodi matmisega vaeva nägema?“
Fergus taipas. Muidugi. Tilluke käsi – see tähendab lapse keha. „Äkki oli see hukkamine? Reeturi laps. Keegi, kes oli Üritusele kahju teinud.“
„Mkm. See pole provode moodi.“ Onu Tally asetas laiba kõrvale labida, see oli torsoga ühepikkune.
„See on tüdruk, onks,“ ahhetas Fergus. „Vaene väike tüdruk. Vaata tema käevõru ja kleiti.“
„Helde jumalaema. Kaome siit.“
„Aga onks…“
„Kuule – ta on surnud, on ju?“
„Ma tean, et ta on surnud, aga…“
„Jajah. Ja tõenäoliselt mõrvatud, eks ole?“
„Mõrvatud?“
„Kui me nüüd sellest teatame, on meie turbalõikamisega ühel pool.“
„Aga onks, kui turbamasinamehed tulevad, lõikavad nad ta lihtsalt puruks. Ribadeks. Ime, et nad jätsid pooleli just selles kohas. Ja et mina teda märkasin.“
„Fergus, seda last ei ärata enam keegi ellu.“
Samal ajal kui onu neid sõnu lausus, varises süvendi seinast turbakamakas ja nähtavale ilmus küünarnukk, väike ja parkunud.
„Püha Jeesus ja neitsi Maarja.“
„Kuule, onks. Palun.“
„Mida sa tahad, et ma teeksin, Fergus?“
„Ma ei tea.“
Nad seisid vaikides süvendi ääres. Kitsetall mökitas kaugel eemal, justkui oleks ta eksinud. Fergus tundis pisaraid kurku kerkimas ja hammustas vihaselt huulde.
„See on samasugune tüdruk nagu meie Theresa või Cath, onks. Me ei saa teda niisama lihtsalt siia jätta, et masin ta puruks hekseldaks. Teda on kerge mitte märgata. Ta on rabas olemisest üleni pruuniks läinud.“
Onu Tally ohkas. „Me oleme praegu Vabariigis, ma arvan. Sel juhul pean ma rääkima Gardaíga. Mitte RUCga4.“ Ta haaras maast Ferguse labida. „Sõidan mööda teed alla tagasi ja siis Inchquini. Kui turbalõikurimehed kohale jõuavad, siis tulid sa siia linde vaatlema.“
„Linde vaatlema?“
„Ja sa tegid süvendist omale varje ja lihtsalt juhtusid seda märkama. Jõudis kohale?“
„Jah, onks.“
„Läksin politseid kutsuma.“
„Okei.“
Nad vinnasid viimased kaks turbakotti ja labidad kaubikusse. Onu Tally ronis rooli taha ja keris akna alla.
„Ja Fergus,“ ütles ta.
„Mida?“
„Ära puuduta teda. Ära püüa teda rohkem välja kaevata.“
„Miks mitte?“
„Sõrmejäljed. Nad peavad sind mõrtsukaks, ohmu.“
„Ha-haa.“
„Ma räägin tõsiselt.“
„Okei, onks.“
„Ja võta see.“
„Mis asi?“
Onu Tally tuhlas kindalaekas ja ulatas Fergusele binokli. „Lindude vaatlemine. Mäletad?“
„Mäletan.“
„Hoia sellest laibast eemale.“
Kaubik sõitis minema. Fergus läks tagasi süvendi juurde ja ootas selle serval, uurides läbi binokli avanevaid vaateid. Poole ajast põrnitses ta läbi suurenduse pruuni surnukeha rabas. Ta nägi mustrit sõrmeotstel, nagu oleks väike tüdruk alles eile elus olnud. Jooned looklesid ja siuglesid nagu jõed. Raba mingisugune eriline omadus oli need eriliselt esile toonud. Siis märkas ta murrukohalt välja ulatuvat hallikasvalget luuotsa. Selles kohas oli turbalõikur tüdruku jala läbi lõiganud. Ferguse magu tõmbas krampi. Ta pööras ümber ja uuris allpool laiuvale tasandikule avanevat vaadet, milles paistis ühekorraga suur osa Fermanagh’ krahvkonnast. Ent ükskõik kui hoolega ta ka ei silmitsenud, võinuks ta vanduda, et lapse pilk tema selja taga sihtis talle otse keset turja, silmad naelutatud abaluude vahele. Poiss võdistas õlgu, näpistas end ja vahtis läbi binokli kauget horisonti. Siin üleval, häirimatul mäeharjal oli raske uskuda, et allpool tasandikul elavate inimeste seas valitses säärane rahutus. Suitsusäbrud, kõikuvad puud, sinist ja punast välgutavad autod asfaltteedel, kõik nad liikusid haudvaikuses. Raudkull liugles