June/Julien. Madli Lippur

aitas ta mind ju valvata-talitada-kantseldada, vahel käisin käest kätte tema sõbrannade vahel, igaühel oma valvekord. Üldiselt ma vist meeldisin inimestele ja siis oli ka vanaemal natuke uhkem nägu kohe peas. Erilisi huligaansusi ma ilmselt korda ei saatnud, aga vanaema arvas muidugi, et sedalaadi potentsiaali võib minus siiski peidus olla. Ta kartis, et minust mingi pasatski kasvab, kõige kiuste. Seetõttu jah, oli minu kasvatus eriti karmilt katoliiklik ja jumalakartlik nii kodus kui koolis.

      Nõnda siis ei teadnud ema isast mitte midagi. Mingeid uusi suhteid ta vist ka ei loonud, ülikooli ajal vähemalt mitte. Eks tegemist jätkus küllaga, mina olin ju kogu aeg kleidisabas kinni. Loomulikult ma jumaldasin teda. Kui päris pätakas olin, istusin pidevalt tema suure kirjutuslaua all. Mul oli seal nagu päris oma kontor. Mingid oma kastid ja värgid ja paberid-pliiatsid. Ja kui ema istus laua taga, kirjutas oma esseesid ja uurimistöid, siis mina toimetasin „allkorrusel” omi sama tähtsaid asju. Kui „paberimajandusest” ära tüdinesin, hakkasin ema kingapannalde või — paeltega mängima.

      Õpinguid võttis ta väga tõsiselt. Ta õppis ajalugu ja hiljem spetsialiseerus keltoloogiale, keldi kultuurile ja arheoloogiale. (Kaugemas perspektiivis oled sina selle kõige tagajärg, nagu sa tead.)

      Seda tead sa ka, et ema kunagi ei abiellunud. Kuigi minu isa talle viisteist aastat hiljem uuesti ettepaneku tegi. Vahel ütles ta põhjenduseks naljatamisi, et tahab seda haruldast perekonnanime kiivalt endale hoida. Serves on perekonnanimena üpris haruldane tõesti. Polegi teada, kust me selle õigupoolest saanud oleme. Emal oli üks pseudoteooria selle kohta: äkki on see lihtsalt mõne ametniku lapsus calami, võib-olla keegi kunagi hallil ajal kiriku hingekirju koostades kirjutas kogemata Sevres’i asemel Serves.

      Paraku tuleb ka minul mälestustest nagunii lõpuks puudus kätte. Pärast seda, kui ma Québeci õppima läksin ja sinna jäingi. Mul on sellest ajast küll üksjagu ema kirju. Ma võin sulle need tuua. Ta kirjutas mulle natuke ka sinust.

      Sina olid ainult viis aastat olemas olnud, kui mulle helistati ja teatati, et asi on sedasi... Nagu välk selgest taevast. Muud ei oska ma siiani öelda.

      Viimasest viiest aastast peaksid hoopis sina mulle kõnelema. Sina olid siis ema kõrval. Sa ütlesid, et sa unustasid üleöö kõik ära. Või ei tahtnud enam mäletada, et on olnud ka paremaid aegu.

      Ja siin me siis nüüd sinuga oleme... Saabus suvi. Juuni lõpp. Ja siis juuli. Stéphanie tegi juba kokkutulekul ettepaneku, et tulgu me sinuga mõlemad tema juurde suvitama. Muuseumirahvas on juulis ka samahästi kui kollektiivsel puhkusel, tulin minagi tulema. Antoine’il oli samuti puhkus, nõnda siis sõitsimegi kõik kolmekesi. Hea oli seal olla, peale nõnda pikka aega. Ka sina polnud seal ammu suviti pikemalt olnud, tavaliselt veetakse sind suveks ikka Flammarionide suvekodusse. Stéphaniel samuti hea meel, poole rohkem meesperet, saab katuse viimaks ära parandada ja jõuab selle kõrvalt küllalt puhata ka. Me leidsime igasugu muudki tegemist ja kõpitsemist, niisama lesimine tüüdanuks ju ära. Ja sina, sina olid ka pidevalt ninapidi juures, kui sul omad toimetused tehtud. Kui me otsustasime pööningut koristada, vanast kolist puhtaks teha, siis sai sinust vaata et töödejuhataja, sest selline vana kraami seas tuhnimine ja museaalsuste väljakaevamine pakkus sulle kirglist huvi.