Ema, kes oli kavatsenud mrs. Haddockit väga külmalt ja väärikalt tervitada, tõmbus ta veidrast kõneviisist pisut tagasi.
„Oh jaa. Ei tea,” ütles ta närviliselt, pingutades kuulmist, et mrs. Haddocki jutust aru saada.
„Mrs. Haddock on spiritist, ema,” teatas Margo uhkelt, nagu tutvustaks ta Leonardo da Vincit või esimese lennuki leiutajat.
„Kas tõesti, kallis?” küsis ema jäiselt naeratades. „Kui huvitav!”
„Sedaonvägalohutavteadaetneedkesennemeidonlahkunudonikkaveelmeiegaühenduses...uaah,” ütles mrs. Haddock tõsiselt. „Niipaljudinimesedeiteamidagi...uaah...vaimudemaailmastmisonniilähedal.”
„Sa oleksid pidanud täna õhtul kutsikaid nägema, Margo,” seletas tädi Fan. „Need väikesed paharetid olid kõik oma asemed puruks rebinud.”
„Memm, ole vait,” ütles Prue, silmitsedes mrs. Haddockit niimoodi, nagu ootaks ta iga minut, et tollel hakkavad kasvama saba ja sarved.
„Teietütrelonvägavedanudsesttalonõnnestunudsaada... uaah...üksparimatestteejuhtidest,” ütles mrs. Haddock, just nagu Margo oleks tunginud läbi põrgu eeskoja, selleks et oma hingelist nõuandjat kohata.
„Ta nimi on Mawake,” ütles Margo. „Ta on absoluutselt suurepärane.”
„Paistab, et ta pole senini sulle eriti head teinud,” ütles ema salvavalt.
„Kuid ta teeb,” oli Margo nördinud. „Olen juba kolm untsi3 maha võtnud.”
„Seenõuabaegakannatustjakõigutamatutuskutulevasseellu ...uaah...kallismissisDurrell,” ütles mrs. Haddock, naeratades emale läila armsusega.
„Jah, kindlasti,” möönis ema, „kuid ma oleksin tegelikult eelistanud, et Margo oleks praktiseeriva arsti hoole all.”
„Ma ei usu, et nad neid just puruks rebida tahtsid,” ütles tädi Fan. „Arvan, et neil tulevad hambad. Tead, nende igemed sügelevad.”
„Memm, me ei räägi praegu kutsikatest,” sõnas Prue. „Räägime Margo teejuhist.”
„See on Margo jaoks väga tore,” ütles tädi Fan ja naeratas Margole armsalt.
„Vaimudemaailmonpaljutargemkuiükspuhamillinemaineolend...uaah,” jätkas mrs. Haddock. „TetütareisaakskunagiparemateskätesollaMawakeoliomasuguharussuurarstÜkskõigetargemaidkoguPõhja-Ameerikas...uaah.”
„Ja ta on mulle nii head nõu andnud, ema,” ütles Margo. „Kas pole, mrs. Haddock?”
„EiühtkitorgetenamValgetüdrukeitohienamühtkitorgetsaada... uaah,” tsiteeris mrs. Haddock.
„Palun väga, ma ütlesin sulle,” sisistas Prue võidukalt.
„Võtke pisut mett,” pakkus tädi Fan viisakalt. „See pole nagu see kunstlik rämps, mida te tänapäeval kauplustest ostate.”
„Memm, ole vait!”
„Ma arvan siiski, mrs. Haddock, et eelistan oma tütrele mõistlikku arstiabi selle Mawake’i asemel.”
„Oh, ema, sa oled nii kitsarinnaline ja viktoriaanlik,” ütles Margo ärritatult.
„MissisDurrelltepeateõppimausaldamamõjukatvaimudemaailmamiskõigepealtpüüabmeidaidatajajuhtida...uaah,” lausus mrs. Haddock. „Usunetkuiteükskordtuleksitemeieseansileveenduksiteteisesellesheadusevõimusmisonmeievaimsetelteejuhtidel...uaah.”
„Eelistan end omaenda vaimust juhtida lasta, tänan väga,” sõnas ema väärikalt.
„Mesi pole selline, nagu ta peaks olema,” seletas tädi Fan, kes oli pisut mõtteid mõlgutanud.
„Ema, sul on eelarvamused,” väitis Margo. „Sa mõistad hukka, enne kui püüad järele proovida.”
„Olenkindeletkuisulõnnestuksveendaomaemaühestkikoosolekustosavõtma...uaah,” rabistas mrs. Haddock, „leiakstaterveuuemaailmaendaeesavanevat.”
„Jah, ema,” ütles Margo, „sa pead ühele seansile tulema. Olen kindel, et siis sa ise veendud. Mida kõike sa näed ja kuuled! Pealegi – kus suitsu, seal tuld.”
Nägin, et ema pidas ägedat sisemist võitlust. Palju aastaid oli ta tundnud sügavat huvi ebausu, rahvamaagia, nõiakunsti ja muu taolise vastu ning nüüd oli tal väga suur kiusatus mrs. Haddocki pakkumine vastu võtta. Ootasin hingetult, lootes, et ta nõustub. Sel hetkel ei tahtnud ma midagi muud rohkem kui näha mrs. Haddockit ajudega kaetult, pasunad ümber pea lendamas.
„Noh,” lausus ema kõhklevalt, „vaatame. Räägime sellest homme.”
„Olenkindeletükskordmemurrametõkketeieeesmahajasaameollateileabiksningjuhiks...uaah,” kinnitas mrs. Haddock.
„Oh jaa,” toetas Margo. „Mawake on lihtsalt imetlusväärne.”
„Järgminekoosolekonmeilhommeõhtulselleshotellis... uaah,” teatas mrs. Haddock, „jamaloodanettetuletekoosMargoga...uaah.”
Ta kinkis meile kahkja naeratuse, justkui andestaks üsna vastumeelselt meile meie patud, patsutas mu õde põsele ja lahkus.
„Tõepoolest, Margo,” ütles ema, kui uks mrs. Haddocki järel sulgus, „sa ajad mu vihale.”
„Oh, ema, sa oled nii vanamoeline,” kurtis Margo. „See doktor, muide, ei toonud oma süstidega mulle mingit kasu ja Mawake teeb imesid.”
„Imesid!” turtsatas ema põlglikult. „Minu meelest on su mõõdud praegu täpselt sama suured kui enne.”
„Ristikut peetakse kõige paremaks, kuigi mina eelistan kanarbikku,” seletas tädi Fan saiasuutäite vahelt.
„Ütlen sulle, kallis,” väitis Prue, „et see naine on su täiesti oma haardesse saanud. Ta on õel. Vaata ette, enne kui on hilja.”
„Palun sinult ainult seda, et sa lihtsalt ükskord tuleksid seansile ja vaataksid ise,” painas Margo.
„Ei iial,” teatas Prue värisedes. „Mu närvid ei peaks sellele vastu.”
„Huvitav on ka see, et nad lasevad kimalastel ristikut tolmeldada,” märkis tädi Fan.
„Hea küll,” ütles ema, „olen vaidlemiseks praegu liiga väsinud. Räägime sellest hommikul.”
„Kas sa tuled mulle kapsa juures appi?” küsis Margo.
„Mida tegema?” uuris ema.
„Kapsa juures appi,” kordas Margo.
„Olen tihti imestanud, miks kimalasi ei kasvatata,” lausus tädi Fan mõtlikult.
„Mida sa oma kapsaga teed?” uuris ema.
„Ta paneb selle oma näole,” kihistas Prue. „Naeruväärt!”
„See pole naeruväärt,” ütles Margo vihaselt. „See on mu vinnidele ilmatu hästi mõjunud.”
„Kuidas? Kas sa mõtled, et keedad seda või kuidas?” küsis ema.
„Ei,” vastas Margo. „Panen lehed näole ja sina kinnitad nad pea külge kinni. Mawake soovitas seda ja see teeb imet.”
„See on totter, Louie, kallis! Sa pead teda takistama,” ütles Prue, ise turris kui ümar kassipoeg. „See pole midagi muud kui nõidumine.”
„Hüva, ma olen selle üle vaidlemiseks liiga väsinud,” andis ema järele. „Ma ei usu, et see sulle midagi paha teeks.”
Niisiis istus Margo toolile ja pani suured krimpsus kapsalehed näole,