sammaldunud varemetel oli veel mitmes kohas näha kivisse raiutud vanu märke, mida vanemate inimeste jutu järgi ruunideks kutsuti, kuid mille tähendust enam keegi seletada ei mõistnud. Matmispaiga kohale oksi küünitavate jalakate pragunenud tüvedel võis aga aimata suuri ristikujulisi sisselõikeid, mis olid suvekuumas ja talvekülmas armistunud ning moondunud väänlevateks mõhnadeks, andes puudele eemaletõukava ja ähvardava ilme.
Kooljaoja kalmetest kõneldi, aga neid ka peljati. Pöide kihlakunnas, mida vanadel aegadel vägeva sõjasadama ja seda valitsenud pealike soo järgi Hardjalaks2 kutsuti, ei olnud enam ätti ega eite, kes oleks mäletanud, kelle rahulat sooäärne padrik ning loitsupuud valvasid. Need pidid olema võõrad või siis vähemasti väga ammu saarelt lahkunud inimesed, sest esiisade ja esiemade kalmusid ei lasknud elavad iial rohtu kasvada. Ei pühapuude all, nagu muistsetel aegadel, ega ka nüüd kirikaedades, kuhu preestrid üha tungivamalt saarlasi oma surnuid matma sundisid.
Ratsu korsatas uuesti ning jäi nagu naelutatult seisma suure armilise vitsapuu kõrval, mille mustad juured läbi säravselge allikavee ojapõhja klammerdusid. Palju ei jäänud puudu, et neiu oleks silmnäo vastu kõverat kaseoksa lõhki löönud ning hobuse laudjalt ülekaela võserikku lennanud. Kõik need pea tosin korda, mis ta perenaise käsul oli lausuja juures käinud, ilmusid piiripuu ja selle küljes rippuv lokulaud välja alati ootamatult, otsekui maa alt.
Lemmi toetas pihud krobelisele oksale, libistas end kõrvi seljast maha ja kinnitas ratsmed oja kohale koolduvatesse toomingaokstesse. Siit teadis ta eksimatult teed lausuja kojani, oskas peaaegu nähtamatul rajal ümber hundiaugu minna ja ka õigel kohal kummarduda, et kutsumata külalistele seatud vinnapüünist vältida. Aga enne kui piiga seadis sammud sinnapoole, kust tema sõõrmeisse juba kirbelt magusat suitsulõhna kandus, haaras ta tüve najalt kaika ja lõi mitu korda kõvasti lokku.
„Klõkk, klõkk, klõkk!” hõikas halliks pleekinud laud, mida ilustasid tulega kõrvetatud ruunimärgid. „Klõkk, klõkk!” kajasid vastu teispool oja võsast sirutuvad sünged puud, mille latvadest kohe kostis ärev „kiudääh, kiudäähh!” ja „krraaa-rook!”. Rabinal tõusid lendu pool tosinat hakki ning paar hallikuuelist varest, kes umbusklikult oja kohale tiirutama jäid. Piiga ootas pika viivu, kikitas kõrvu, kuid ei kuulnud midagi peale tasase metsakohina ja lindude rahutu käratsemise.
„Klõk-klõk, klõk-klõk, klõkk!” põrutas ta uuesti, nii et tuhmunud ringid, ristid ja kriipsud lokulaual vabisesid ja hakid veel valjemini kisama pistsid. Lõpuks kostis eemalt vastuseks tuhm kõmin, märk, et Kooljaojale võib sisse astuda. Hakid rahunesid ning otsisid üksteise järel puulatvades uuesti kohad, kus tuhmi päikese käes edasi tukkuda.
Nagu alati, seisis emand Sissa seegi kord mätaste ja oksarisuga kaetud pikliku koja ees, kõrge loitsutrummi kõrval, mis oli kanepiste nööridega kahe maasse kaevatud posti vahele pingutatud ja pärastlõunases uhmjas valguses kuukettana helendas. Lausuja rinnal rippus rästikunahaga mähitud noatupp, millest paistis ussipeaks voolitud noapide. Juustesse põimitud kuivad ussinahad langesid pikkade salkudega vaheliti tema seljale ja lamedale rinnale. Ümber lausuja pahema peopesa oli keeratud tuhmilt veiklev maonahk, mis üksnes sõrmeotsad ja tumedate rantidega kollased küüned nähtavale jättis.
Kooljaoja Sissa, keda ussidega lähedase läbisaamise pärast pelglikult ka Siuemandaks kutsuti, oli rahva juttude järgi kõige eakam inimene kihlakunnas. Vanemate inimeste kinnitusel oli ta näinud vähemalt kaks korda nii palju suvesid ja talvesid kui tavalisele saare mehele ja naisele siin maa peal enamasti aega on antud. Sosistati suisa, et ta enam inimenegi polevat, vaid ammugi hinge heitnud ja andnud oma ihu tarvitada metsavaimule või ussikuningale enesele, kes nüüd lausuja kujul maa peal inimsoo elujärge kaeb. Sissat silmast silma näinud Lemmi arvates ei saanud see aga kuidagi tõsi olla. Juba esimesel korral, kui ümmardaja ühes Undimetsa vana sulase Tahvega Kooljaojal käis, pidi ta enesele tunnistama, et kõik need jutud olid vaid üks sõnadega vehkimine ja et imelike lugude pajatajad kõnelesid asjust, millest nad õigupoolest vähimatki ei teadnud. Sissa tõmmud palged olid siledad, rüht sirge, astumine kerge ja söekarva silmade vaade sama vahe kui lühikese teraga nuga Lemmi puusal. Aastatest andsid märku vaid soonilised käeseljad ning kortsuline kaelanahk, nii palju kui kitsast nägu raamivad pikad lumivalged juuksed ja jämedatest lõngadest kootud erkroheline rüü seda lõua alt näha lasid.
Ümmardaja pilgu tabanud, noogutas Sissa kutsuvalt ja libises pehmelt kui suits tagasi tare tumedasse ukseavasse. Üllatunud Lemmi viivitas hetke, sest Siuemand polnud isegi mitte vana Tahvet, kellega ta senimaani oli lausuja juures käinud, kordagi oma katuse alla kutsunud. Kooljaoja ju valis, ei lasknud mitte igaüht ligi, ja siia tuldi nõu küsima just nii tihti kui hädatarvilik, kuid nii vähe kui võimalik. Ja nüüd oli varjatud koja sisemus äkki tema ees kutsuvalt avali! Tema ees, kes ta alles neli täiskuud tagasi esimest korda siia sattus. Neidis kogus end viivu, kohendas õlal rippuvat kaelakotti ning astus üle lävepalkide tarre, mis lõhnas sambla, soolaukude ja veel millegi tundmatu ning ülimalt erutava järele.
Tütarlaps tõmbas sügavalt hinge. Viivitus lasi silmadel hämarusega harjuda ning kojale pilgu heita. Seestpoolt paistis see hulga suurem kui väljast. Tare keskel miilas tahmunud kividega piiratud tulease, punased söed õhkasid rahulikku sooja. Laepalkide ja nende vahele pingutatud nööride küljes rippus vihtu, puhmasid, tuustakaid ning punti seotud rohtusid, paela otsa aetud seeni, juurikaid ja kõikvõimalikke muid kuivatatud metsaande, nii nagu igal pool teisteski taluperedes tavaks. Piigale ei hakanud silma ühtki kolpa ega luud, millega eided ja ätid külas lapsi hirmutasid, et nood oma nina ja silmad Kooljaojast eemale hoiaksid.
„Päikest päevaks ja metsarahu päevaveeruks, perenaine!” pressis Lemmi end sirgu ajades lõpuks üle huulte ning ulatas tuleaseme kõrval seisvale Siuemandale peotäie kuivatatud veritarna, mille oli enne tarre astumist aegsasti kaelakotist välja sikutanud. Sissa võttis rohud, viskas neile üksnes põgusa pilgu ning heitis tarnapundi leeasemele, kus varred hõõguvatel sütel korraks rohekollaseks leegiks lahvatasid. Teadmata, kas Undimetsa nooremanda saadetud and, mis otse tulle lendas, lausujale meeltmööda oli või teda ehk hoopiski pahandas, kraamis neiu kiiresti kaelakotist välja pütikese tahkunud meega ja sirutas Siuemanda poole.
„Hahhhsss!” Sissa sõrmede puudutus pitsitas ümmardaja näppe kui vitsanähvak. „Hahhsss… Messssimetssssa linnukessste magussss piim… Hää… Palju rohutuulte rammu ja loopäälsete väge.” Lausuja kähe hääl oli tuhm, rohkem mehe kui naise oma. Pikk rüü mööda maad lohisemas, liikus ta puhmade ning kuivatistega täidetud seina äärde ja asetas pütikese palkide külge kinnitatud kisklauale. Lemmile tundus, et Sissa ei astunud, vaid hoopis libises tare muldpõrandal nagu mööda talvist siledat jääd.
„Mida Undimetsa soerdiplika sedakorda tahab? Hahh?”
Lausuja seisis ootamatult ümmardajaga silmitsi. Tema kitsaste huultega suu peaaegu ei liikunud, aga sõnad sahisesid Lemmi kõrva ääres nõnda selgesti, nagu oleks talle üle õla juustesse sosistatud.
„Äähh… eee… leevendust kirvehaavale, mis mustaks hakkab minema… jaahh… Lepitust kõhuvaevades sulasele, kes verd situb,” suutis ümmardaja tuimaks muutunud huultelt raskustega pressida.
„Hahhhsss…”
Lee peal söestunud tarnadest, aga veel millestki, mis nende sekka oli kuumavale tuleasemele poetatud, hõljusid õhus joovastavad lõhnad, mis panid Lemmi pea aina jõudsamini lainetama. Sissa toimetamine poolpimedas kojas tundus tütarlapsele rohkem koldesuitsu hõljumise ja varju värelemisena kui luust ja lihast inimese liikumisena.
„Seda ei tohi kuivalt palja ihu vastu puutuda lasta, ajab kärnad pääle,” kahistas lausuja ning ulatas Lemmile väikese ümmarguse puust anuma, mille avaus oli paksu riidetükiga kaetud ja tugevasti kinni nööritud. „Sega vanast aavapuust lõigatud ja kooritud oksaga näpuotsa jagu peotäie searasva sisse ja määri sellesama oksaga peale. Ja oks viska pärast seda kohe tulle,” sosistas Sissa.
Neiu poetas napakese aegamisi kotipõhja, kuhu ta oli tulles teepervelt ettenägelikult pisut kuiva sammalt korjanud.
„Seda lase keema aetud vihmavees liguneda, kraabi natuke lehepuu sütt sisse ja anna sitatõbisele soojalt juua. Toob vaevatule