Humphreysi raamatud.
Teadsin, et kõige huvitavam asi ses majas võib juhtuda siis, kui isale heliseb telefon, pannes tema vaikuse proovile. Nii et kui see ühel hilisõhtul kell pool üksteist helises, kandsin hoolt, et jõuaksin selleni esimesena. Eva häält kuuldes sain aru, et ka mina olin kangesti igatsenud temast jälle kuulda.
Ta ütles: ”Tere, mu armas ja ulakas poiss, kus su isa on? Miks sa pole mulle helistanud? Mida sa loed?”
”Mida sa soovitad, Eva?”
”Tule parem ise mind vaatama, ja ma täidan su pea purpurpunaste mõtetega.”
”Millal ma võin tulla?”
”Sul ei tarvitse isegi küsida – ilmu aga platsi.”
Läksin isa järele, kes seisis juhtumisi pidžaamaväel magamistoa ukse taga. Ta kahmas telefonitoru. Ma ei suutnud uskuda, et ta kavatseb omaenese majas rääkima hakata.
”Halloo,” ütles ta karedalt, nagu poleks harjunud oma häält kasutama. ”Eva, nii hea on sinuga rääkida, mu armas. Aga mu hääl on kadunud. Ma kahtlustan mügaraid kõril. Kas ma võin sulle kontorist helistada?”
Läksin oma tuppa, panin suure pruuni raadio mängima, ootasin, et see soojeneks, ja mõtlesin selle loo üle järele.
Sel õhtul joonistas ema jälle.
Teine asi, mis juhtus, asi, mille kaudu ma sain aru, et ”Jumal”, nagu ma nüüd isa kutsusin, sepitseb tõsiselt mingeid plaane, oli veider hääl, mida ma üles voodisse minnes tema toast kuulsin. Panin kõrva vastu ukse valget värvikatet. Jah, Jumal rääkis omaette, aga mitte endaga. Ta rääkis aeglaselt, sügavama häälega kui tavaliselt, nagu pöörduks rahva poole. Ta susistas s-i ja liialdas oma india aktsendiga. Ta oli aastaid püüdnud olla rohkem inglane, olla vähem naeruväärselt silmatorkav, ja nüüd lahmis ta seda labidatäite kaupa tagasi. Miks?
Ühel laupäevahommikul paar nädalat hiljem kutsus isa mu oma tuppa ja ütles salapäraselt: ”Oled sa täna õhtul tulija?”
”Mis täna õhtul, Jumal?”
”Ma esinen,” ütles ta, suutmata vähendada uhkust oma hääles.
”Tõesti? Uuesti?”
”Jah, nad kutsusid mind. Publiku tungival soovil.”
”Tore. Kus see toimub?”
”Paik on salastatud.” Ta patsutas õnnelikult kõhtu. Just seda ta tahtiski praegu teha – esineda. ”Nad ootavad mind pikisilmi juba kogu Orpingtonis. Ma saan populaarsemaks kui Bob Hope. Aga ära emale midagi ütle. Ta ei mõista mu esinemisi sugugi, ega isegi mitte minu kadumisi. Oleme minejad?”
”Oleme küll, paps.”
”Väga hea. Valmista ette.”
”Mis asja?”
Ta puudutas õrnalt käeseljaga mu nägu. ”Oled põnevil, mh?” Ma ei öelnud midagi. ”Sulle meeldib kogu see ringi sebimine.”
”Jaa,” ütlesin häbelikult.
”Ja mulle meeldib, et sa mul kaasas oled, poiss. Ma armastan sind väga. Me kasvame koos, me tõesti kasvame koos.”
Tal oli õigus – ma ootasin tema teist esinemist. Mulle meeldis see kõik tõepoolest, aga ma pidin midagi tähtsat teada saama. Tahtsin näha, kas isa on šarlatan või on tema tegevuses midagigi ehtsat. Lõppude lõpuks oli ta ju Evale muljet avaldanud ja saavutanud siis midagi veelgi enamat – löönud Charlie pahviks. Tema võluvõim oli neile mõjunud ja ma olin talle pannud hüüdnimeks Jumal, kuid teatud mööndustega. Ta ei õigustanud seda nime veel täielikult. Ma tahtsin näha, kas isal on õilmitsema hakates teistele inimestele midagi pakkuda või osutub ta lihtsalt järjekordseks äärelinna ekstsentrikuks.
TEINE PEATÜKK
Isa ja Anwar elasid Bombays kõrvuti majades ja olid viiendast eluaastast saadik parimad sõbrad. Isaisa, arst, oli endale, oma naisele ja kaheteistkümnele lapsele ehitanud Juhu randa hubase madala puumaja. Isa ja Anwar magasid sageli verandal ja jooksid koidikul alla mere äärde ujuma. Nad sõitsid kooli hoburikšaga. Nädalavahetustel mängisid nad kriketit ja pärast kooli harrastati koduväljakul tennist. Pallipoisteks olid teenrid. Kriketimatše peeti tihti brittide vastu ja neil tuli lasta võita. Seal kandis toimus ka pidevalt mässe ja meeleavaldusi ja hindu-moslemi kaklusi. Alati võis avastada, et su hindu sõbrad ja naabrid leelotavad su maja ees rõvedusi.
Pidusid oli küllalt, sest Bombay oli India filmitööstuse koduks ja üks isa vanematest vendadest toimetas filmiajakirja. Isale ja Anwarile meeldis uhkeldada kõigi nende filmitähtedega, keda nad tundsid, ja näitlejataridega, keda nad suudelnud olid. Ükskord, kui ma olin seitse või kaheksa aastat vana, ütles isa mulle, et tema meelest peaksin ma hakkama näitlejaks; neil on hea elu, ütles ta, ja raha ja töö suhe on neil väga heas proportsioonis. Aga tegelikult tahtis ta, et ma arstiks saaksin, ja näitlemise teemat ei mainitud enam kunagi. Koolis ütles kutsesuunitlusametnik, et ma peaksin spetsialiseeruma tollile ja aktsiisile – ilmselt arvas ta, et mul on loomupärane anne uurida teiste kohvreid. Ja ema tahtis, et ma läheksin mereväkke, arvatavasti sel põhjusel, et mulle meeldis kanda alt laienevaid pükse.
Isal oli olnud idülliline lapsepõlv, ja kui ta jutustas mulle oma seiklustest Anwariga, imestasin tihti, miks ta oli määranud omaenese poja elama õudsesse Londoni äärelinna, mille kohta öeldi, et kui inimesed seal uppusid, ei näinud nad silme eest mööda libisemas mitte oma elu, vaid oma topeltaknaid.
Alles hiljem, Inglismaale tulles, taipas isa, kui keeruline võib olla igapäevaelu. Ta polnud kunagi varem ei süüa keetnud, ei nõusid pesnud, ei oma kingi puhastanud ega voodit üles teinud. Seda tegid teenrid. Isa rääkis, et kui ta püüab meenutada nende maja Bombays, ei suuda ta kunagi ette kujutada kööki: ta polnud seal kunagi käinud. Siiski tuli talle meelde, et tema lemmikteener oli vallandatud eksimuste tõttu köögis: kord selle eest, et ta oli röstinud saia, lamades selili põrandal ja hoides leiba varvastega leegi kohal, ja teine kord selle eest, et ta oli puhastanud sellerit hambaharjaga – juhtumisi oma, mitte isanda hambaharjaga, aga see polnud mingi vabandus. Need vahejuhtumid olid teinud isast sotsialisti, niipalju kui ta üldse kunagi sotsialist oli.
Kui ema ka ärritas isa aristokraatlik otstarbetus, oli ta ometi isa perekonna üle uhke. ”Nad on kõrgemal positsioonil kui Churchillid,” ütles ema inimestele. ”Ta sõitis kooli hobukaarikuga.” See garanteeris, et isa ei pandaks ühte patta india talupoegade sülemitega, kes tulid Suurbritanniasse 1950. ja 1960. aastatel ja kelle kohta öeldi, et nad pole söögiriistu näinudki, ja tualettruume päris kindlasti mitte, sest nad kükitasid prill-lauale ja sittusid kõrgelt ülevalt.
Erinevalt neist saatis isa pere ta Inglismaale haridust saama. Tema ema kudus talle ja Anwarile mitu sügelema ajavat villast alussärki ja lehvitas neile Bombays hüvastijätuks, võttes neilt lubaduse, et neist ei saa iialgi sealihasööjaid. Nagu Gandhi ja Jinnah enne teda, pidi isagi naasma Indiasse kvalifitseeritud ja poleeritud inglise härrasmehest juristi ja meisterliku standardtantsijana. Aga teele asudes ei aimanud isa, et ta ei näe oma ema nägu enam iialgi. See oli tema elu suur lein, millest ei räägitud ja mis minu arvates seletas tema abitut klammerdumist naiste külge, kes olid nõus tema eest hoolitsema, naiste külge, keda ta võis armastada, nagu ta oleks pidanud armastama oma ema, kellele ta ei kirjutanud ainsatki kirja.
London, Old Kent Road, oli verdtarretav vapustus neile mõlemale. See oli märg ja udune; inimesed kutsusid sind Sunny Jimiks; süüa polnud kunagi piisavalt ja isa ei harjunud iialgi praerasvaleivaga. ”See on rohkem nagu tilkuvast ninast tulnud,” ütles ta töölisklassi peamist sööki kõrvale lükates. ”Mina arvasin, et siin antakse ainult rostbiifi ja Yorkshire’i pudingit.” Aga Suurbritannias kehtisid endiselt toidunormid ja see kant, kus ta elas, oli sõja ajal puruks pommitatud ja nüüd maha jäetud. Sellest hoolimata hämmastas ja innustas isa brittide nägemine Inglismaal. Ta polnud kunagi näinud vaeseid inglasi, nagu kojamehed, prügivedajad, poepidajad ja baarmenid. Ta polnud kunagi näinud, kuidas inglane topib leiba sõrmedega suhu, ja keegi polnud talle varem rääkinud, et inglased ei pese ennast korrapäraselt, sest vesi on nii külm – kui neil üldse