peaaegu tema jalgadeni. Ja just selle sekundi murdosa jooksul enne karu surma oli midagi juhtunud ja see miski oligi see, mida ta ei suutnud meenutada. Ta oli kindel, et sel on pistmist millegagi, mida ta oli teinud, aga tal polnud aimugi, mis see oli. Oli hetki, kus vastus oli tema teadvuse sügavikest juba peaaegu pinnale kerkinud, kuid siis uuesti tagasi vajunud, nagu oleks see midagi, mida ta ei tohi teada, või mille mittemäletamine on talle kasulikum. See oli midagi, mida tema sisemised varjatud meeled ei lasknud tal meelde tuletada.
Noormees kukutas kandami enda kõrvale maha ja toetas vibu selle najale. Heites pilgu järsu kaldaga ääristatud laiale sügisvärvides orule, kus kaks suurt jõge ühinesid, sai ta aru, et see oli täpselt selline, millisena oli seda talle kirjeldanud piisoneid jahtinud inimesed, keda ta suurel platool peaaegu kuu aega tagasi kohanud oli. Neile mõeldes naeratas ta endamisi, sest nood olid olnud meeldivad inimesed. Nad olid teinud talle ettepaneku nende juurde jääda ja ta oleks seda äärepealt teinudki. Nende inimeste hulgas oli üks tüdruk, kes koos temaga sügaval kurguhäälel naeris, ja üks noormees, kes oli pannud vennalikult käe tema käsivarrele. Ent ometi ei saanud ta jääda.
Päike tõusis ja oru kaugemas servas kasvavad vahtrad lõid selle kiirtes punastes ja kuldsetes toonides lõkkele. Ja jõgede ühinemiskohas troonival kaljusel neemel seisis tohutusuur kiviehitis, millest nad olid talle rääkinud, arvukad korstnad kui tüüakad sõrmed taeva poole püsti.
Noormees tõstis rinnal rippuva binokli ja sättis silmadele. Binoklirihmast liikvele läinud karuküünistest kaelakee klõbises.
Jason Whitney hakkas oma hommikust jalutuskäiku lõpetama ning pidi tõdema, et see oli olnud parim jalutuskäik, mida ta oli kunagi ette võtnud – hoolimata sellest, et sedasama kinnitas ta endale igal hommikul, tulles kerget tõusu mööda veranda poole ning tõmmates ninna köögist tuleva praepeekoni ja – munade lõhna, mida Thatcher seal valmistas. Ometi veenis ta end, et see hommik oli olnud iseäranis meeldiv. Tõusva päikese peletatud väikest külmanäpistust kandnud õhk oli nii värske ja puude lehed ei saanudki enam kaunimad olla. Jason oli seisnud kaljutipus ja vaadanud jõgesid, mis olid vees edasikantavate sügislehtede taustal sügavsinisemad kui tavaliselt. Pardiparv oli lennanud puulatvu peaaegu puudutades üle lammi ja ühes neist luhta kirjavatest väikestest lombikestest seisis põlvini vees põder ja kui ta vesikuppude ampsamiseks vette pistetud pea uuesti üles tõstis, langes vesi tema võimsatelt sarvedelt kaskaadina alla. Jason oli kujutlenud, et kuuleb kukkuva vee solinat, kuigi ta teadis, et on selleks liiga kaugel.
Kaks koera, kes olid temaga kaasas käinud, olid ette kiirustanud ja ootasid juba verandal, mitte küll teda, kuigi talle meeldinuks nii mõelda, vaid oma söögikausse. Bowser, kel oli seljataga üksjagu aastaid, oli kõndinud raskelt ja vaguralt tema kõrval, samas kui noor tuulepeast Rover oli ajanud pähklisalus puu otsa seal varajast pruukosti võtnud orava ning peletanud sügisesel põllul seisvatelt viljarõukudelt ja kõrvitsatelt lendu pesakonna põldvutte.
Veranda uks avanes ja Martha tuli koerte sööginõudega välja. Ta kummardus ja pani nõud kividele, samal ajal kui sabadega aeglaselt vehkivad koerad kikkiskõrvu aupaklikult ja viisakalt ootasid. End sirgu ajades tuli naine verandalt alla ja hakkas mehele kallakust vastu kõndima. Martha andis mehele hommikuse suudluse ja võttis tal käe alt kinni.
«Sel ajal, kui sina jalutasid, rääkisin mina Nancyga,» lausus ta.
Mees kibrutas meelde tuletades otsaesist. «Nancyga?»
«Jah, sa tead ju küll teda,» jätkas naine. «Ta on Geoffrey vanim laps. Ma polnud nii kaua temaga rääkinud.»
Mees kibrutas uuesti otsaesist. «Nancy?»
«Seal Polarise kandis, kuhu nad hiljuti kolisid,» tähendas Martha. «Nad on kõige kenamal planeedil…»
Telgis kükitav Ehatäht andis talismanist nukule viimast lihvi. Ta oli näinud palju vaeva, et see ilus välja kukuks, ja täna oligi see päev, mil ta selle tammele ohverdab. Ta kinnitas endale, et päev on selleks hea – selge, mahe ja soe. Niisuguseid päevi tuli oma südames kalliks pidada, sest selliseid, värviküllaseid oli vähe. Varsti jõuavad kätte rõõmutud päevad, mil alasti puude vahel hiilib tontlik külm udu, millele järgneb põhjatuulte ja lume jäine hingus. Ehatäht kuulis, kuidas väljas laager hommikusele elule ärkas – kirve kopsatus vastu puud, keedukatelde kolin, sõpra hüüdva sõbra hääl, koera rõõmus klähvimine. Päevapoole jätkub põldude puhastamine – raadatakse võsa, koristatakse eelnevate aastate külmadega maa seest kerkinud kive ning rehitsetakse ja põletatakse umbrohtu, et maa oleks kevadiseks künniks ja külviks puhas ja valmis. Kõigil on siis kiire, nagu seda temaltki oodatakse, ning siis on lihtne märkamatult laagrist lahkuda ja tagasi tulla, enne kui keegi tema puudumist tähele paneb.
Ta ei tohi sellest kellelegi rääkida, tuletas ta endale meelde, ei emale ega isale, kõige vähem Punasele Pilvele, hõimu esimesele pealikule ja tema oma esiisale, sest ei peetud sündsaks, et naisel on kaitsevaim. Ent Ehatähele tundus see täiesti loomulikuna. Tol päeval seitse aastat tagasi olid märgid olnud liiga ilmsed, et neis kahelda. Puu oli temaga rääkinud ja tema oli rääkinud puuga ja see vestlus meenutas isa ja tütre vestlust. Enda arvates ei olnud ta sellist sugulust otsinud. Talle polnud selline asi pähegi tulnud. Aga kui puu temaga rääkis, mida pidi ta siis tegema?
Kas puu minuga täna ka räägib, küsis ta eneselt. Kas pärast nii pikka eemalolekut puu veel mäletab?
Hezekiah istus iidse paju rippuvate okste alla marmorpingile ja kiskus koreda pruuni rüü tihedamalt metallkeha ümber, mõeldes kohe, et see on teesklus ja kõrkus ja üldse mitte tema vääriline, sest tal polnud tarvis istuda ega rüüd kanda. Kollane leht kukkus laperdades alla ja maandus tema süles, kus lehe selge, peaaegu läbipaistev kollane oli pruuni rüü taustal eriti ere. Ta tahtis seda ära lükata, kuid lasi sel siis jääda. Sest kes olen mina, mõtles ta, et sekkun või isegi vaidlustan sellist lihtsat asja nagu lehe langemine.
Ta tõstis pilgu puulehelt ja vaatas sinna, kus umbes miili kaugusel, mungakloostri müüride taga seisis kindlana jõgede kohal kõrguval kaljul suur ja võimas kivihoone, mille aknad tegid hommikupäikeses silma ja korstnate anuvad käed sirutusid üles jumala poole.
Hoopis nemad, tolle maja inimesed, peaksid siin olema, mitte meie, mõtles ta, ja niipea kui ta oli seda mõelnud, tuli talle meelde, et juba mitu sajandit elavad majas vaid kaks inimest, Jason Whitney ja tema kena naine Martha. Vahetevahel tulid ka teised inimesed tähtedelt, et külastada oma vana kodu või, need, kes olid sündinud tähtedel, esivanemate kodu. Ja mis õigus on neil olla tähtedel, küsis Hezekiah veidi kibestunult. Nad ei peaks tundma huvi tähtede ja kõige selle vastu, mida nad seal eest leidsid. Inimese üks ja ainus mure peaks olema kanda hoolt oma surematu hinge eest.
Kloostri müüride taga sahisesid vaikselt muusikapuude lehed, kuid puud ise olid veel vait. Päeval, millalgi pärastlõunal hakkavad nad end öiseks kontserdiks häälestama. Seda saab olema vaimustav kuulata, mõtles ta, tundes selle mõtte peale teatavat vastumeelsust. Vahel kujutles ta, et muusikat esitab taevane koor, kuid ta teadis, et see on vaid ettekujutus, sest ajuti oli nende muusika kõike muud kui pühalik. Ta kinnitas endale, et just selliste mõtete pärast ja pingil istumise ja rüü kandmise pärast ei sobinud ta ise ega tema kaaslased täitma tões ja vaimus ülesandeid, mida nad olid enda peale võtnud. Kuid alasti robot ei saa seista Issanda palge ees. Kui ta on määratud asuma inimese asemele, kes on Jumala nii lõplikult unustanud, peab tal olema selleks sobilik ametirüü, mõtles ta.
Kahtlused ja hirmud tulvasid temasse ning ta istus nende koorma all lookas. Võiks ju arvata, mõtles ta, et nendega harjub ära, sest need olid olnud tema ja kõikide teistega algusest peale, kuid kahtluste ja hirmude vahedus ei olnud nüristunud ja need lõikasid endiselt üdini. Selle asemel, et tänu tuttavlikkusele väiksemaks muutuda, olid need aastatega üha teravamaks läinud ja pärast sajandite pikkust süüvimist inimestest teoloogide pedantsetesse märkustesse ja ulatuslikesse kirjatöödesse ei olnud nad vastust ikka veel leidnud. Ta küsis endalt, kas pole see mitte midagi enamat kui koletu pühaduseteotus. Kas objektid, kellel pole hinge, saavad teenida jumalat? Või on nad äkki saanud usku ja tööd täis aastatega endale hinged? Ta otsis sügavalt enda seest, ja see ei olnud esimest korda, kui ta seda tegi, kuid hinge ta ei leidnud. Isegi, kui see olemas oleks, kuidas seda ära tunda?