lähedal, lõunasöögiks oivalisse rohelisse salveilehtede värvi kleiti riietunud, oli Attolia kuninganna. Ta kleidikaeluse ümber oli tikitud lillering, valged õielehed rohelisel tagapõhjal, õrnade lehtedega, mis olid vaid varjundi võrra tumedamad kui kleit.
Varas peatus ukseavas. Ta vaatas kuningannat ja siis tooli tema kõrval. Ta oli hetkeks hämmeldunud. Ta vaatas uuesti kuningannat, kuid karjus Varaste Jumala poole: «Jumal, ei,» ja heitis end tahapoole. Valvurid said ta kätte. Ta vajus nende kätest maha, siis tõusis jälle ja lõi üht valvurit käepäkaga vastu nina.
Valvur kukkus, nagu oleks teda kirvega löödud, kuid rohkem jõudu Vargal polnud. Ta haaras uksest kinni, kuid nad tõmbasid ta sõrmed ükshaaval lahti ja kandsid ta pekslevana toolile.
Valvurid vandusid, kuid Varas ei teinud enam ühtegi häält, mida kuninganna võinuks kuulda, välja arvatud see üks palve oma jumalale. Kuninganna oli arvanud, et uskujaid oli Eddises sama vähe kui Attolias. Kuid Varas paistis karjuvat tõemeeli, mitte vaid harjumusest. Ekstreemsetes olukordades tuleb usk tagasi, märkis Attolia. Ta oli näinud seda varemgi juhtuvat.
Viimaks sundisid valvurid ta toolile, ja seda tehes lõid tema pea vastu tooli seljatuge. Vähene võitlusvaim, mis oli temasse jäänud, kadus välja hingates. Ta silmad pöörlesid valgelt ja pea langes rinnale. Mõne aja pärast avas ta silmad ja tõstis jälle pea. Nahkrihmad kinnitasid ta tooli külge ja ta ei suutnud liigutada.
«Teie Majesteet.» Ta pöördus kuninganna poole ja ütles meeleheitlikult: «Las ma teenin teid. Las ma olen teie Varas.»
Attolia raputas pead. «Ma pakkusin sulle oma teenistust ükskord varem. Sa keeldusid, öeldes, et su praegune perenaine on lahkem.»
«Võiksin teenida sind praegu,» sosistas Eugenides.
«Kas tõesti?» küsis Attolia.
«Jah,» vandus Varas. Kuninganna võis näha kõõluseid ta kaelal, kui ta pingutas end rihmade vastu.
Usutava tõsidusega küsis kuninganna: «Mida sa võiksid mulle varastada, Varas?»
«Ükskõik mida,» kinnitas mees. «Ma võin varastada ükskõik mida.»
«Ja miks ma peaksin sind usaldama?»
«Ma annan sulle oma sõna.»
«Oma sõna?» Kuninganna oli lõbustatud. «Mis kasu sellest on?»
Üldse mitte mingit kasu.
Attolia naeratas. «Ja sinu enda kuninganna? Kas ta näeb sind pigem mind teenimas kui kannatamas? Kas ta ütles sulle seda, enne kui Eddisest lahkusid?»
Ta oli seda öelnud.
«Muidugi,» ütles Attolia. «Ja Eddisel pole midagi, mis ma tahan, nii et sa poleks talle ohtlik. Milline suurepärane tööriist sa oled, keda ei saa oma perenaise vastu pöörata.»
Ta kummardus Varga kohale, puudutades teda mõlema käega. Mees judises ta puudutusest, kuid naine võttis vaid ta näo käte vahele ja vaatas talle silma. «Su kuninganna arvab, et on täiesti ohutu sind siia saata, sest ma ei saa sind tema vastu ära kasutada. Arvan, et saan. Ja ma tahan seda, mida Eddis ei taha mulle anda.
Teie saadik ütles, et su kuninganna on nõustunud sellega, et mul on õigus sind üles puua,» ütles Attolia. «Kuid mitte surnuks peksta või pea alaspidi mu lossi müüridele riputada, või lossiõues puuris sind surnuks näljutada. Ta ütles, et ma ei tohi seaduse ja traditsiooni piiranguid ületada. Ta ütles, et see solvab jumalaid, kuigi ei täpsustanud, milliseid. Ma hoolin väga vähe ükskõik millise jumala arvamusest, kuid arvan siiski, et traditsioonides võib peituda parim lahendus sellele probleemile.»
Ta laskis Eugenidese lahti ja astus tagasi. Tüse vangivalvur haaras seinalt kaardus mõõga. Eugenides oli juba ennegi hirmunud, nii hirmunud, et talle tundus, nagu oleks ta süda rinnus kiviks muutunud. Nähes mõõka vangivalvuri käes, vaatas ta jälle kuninganna poole ja tundis, nagu oleks terve maailm kiviks muutunud. Õhk ta ümber oli paks ja ta oli lämbumas. Ta heitis end vastu tooli nahkrihmasid, vastu paksu õhku tema ümber, vastu Attolia kuninganna kangekaelsust.
Ta anus: «Palun, palun,» nagu hakkaks ta süda murduma.
Mees tema kõrval tõstis mõõga. Selle tera helkis tulevalgel hetk enne alla liikumist, lüües sügavale puust käsitoesse. Varga parem käsi kadus mõõga taha.
Attolia nägi, et ta keha nõksatas vastu rihmasid. Ta oli oodanud, et Eugenides karjuma hakkab, kuid too ei teinud häältki. Eugenides pööras pilgu paremalt käelt ära, ja ta nägi Varast kahvatamas, kui veri ta naha alt kadus. Ta silmad olid kinni pigistatud, suu väänles valus.
Ta võitles hingetõmbe nimel, kui ta mõtted ringlesid nagu eksinud linnud, otsides viisi tõe muutmiseks, Attolia kuninganna muutmiseks, kuid naise otsus oli lõplik, tegu parandamatu.
«Eugenides,» – ta kuulis naise häält läbi piina – «kas ma olen ületanud traditsiooni piiranguid? Kas ma olen jumalaid solvanud?» Ja ta kuulis kedagi tema oma häälega sosistamas: «Ei, Teie Majesteet.»
«Põletage haava,» ütles kuninganna ruttu. «Ja las arst vaatab selle üle. Ma ei taha, et see mädanema läheks.» Põletusraud oli valmis, ja naine jäi vaatama, kas ta karjub, kui seda kasutatakse. Eugenides viskles jälle vastu rihmasid, kuid ei teinud ikka veel häältki, ainult hingas teravalt sisse ja mitte kordagi välja. Attolia vaatas, kuidas ta huuled siniseks tõmbuvad, ja siis Eugenides minestas, ta pea langes rinnale ja tumedad juuksed katsid ta näo. Naine nõjatus lähemale, et kontrollida ta hingamist, siis kordas korraldusi, et arst ta haavu mädanema ei laseks, ja lahkus.
Kui Attolia kuninganna ronis kitsastest treppidest üles lossi kõrgemasse ossa, püüdis ta rahutuse unustada ja keskendus hoopis sellele, kuhu ajutiselt õukonda ümber paigutada. Ta mõtles, et võiks reisida sisemaale. Oli aeg sealsete parunite probleemid üle vaadata. Ta andis vajalikud käsud pakkima hakkamiseks.
Kolm päeva hiljem seisis kuninganna Varga kongi lävel. Ta võis kuulda Eugenidest, enne kui teda nägi, ja kuulatas mehe rasket hingamist, kuni ta silmad pimedusega kohanesid.
Eugenides lebas külili kongi nurgas, haavatud käsi rinnale seotud ja põlv üles tõstetud selle kaitsmiseks. Ta higistas kongi külmas niiskuses ega liigutanud, enne kui Attolia tonksas teda kinganinaga. Ta avas silmad ja vaatas täiesti ilmetult üles kuninganna poole. Lamp, mida keegi naise taga hoidis, säras alla Eugenidese näole, ja kuninganna võis näha armi tema põsel. Ta nahk oli nii kahvatu, et arm paistis selle taustal tumedana.
Eugenidese silmad olid säravad ja kuninganna kummardus neisse vaatama, oodates vihkamist, mida ta oli sageli näinud oma vangide nägudel, kuid Eugenidese silmis oli vaid palavik ja valu ja emotsioon, mida ta nimetada ei suutnud.
«Palun,» sosistas Eugenides. Ta hääl oli vaikne, kuid selge. «Ära tee mulle enam haiget.»
Attolia põrkas tagasi. Kord lapsena oli ta vihaselt oma tuhvlit visanud ja tabanud õliamforat selle pjedestaalil. See amfora oli olnud ta lemmik. See oli purunenud ja selles olnud juukseõli lõhn oli päevade kaupa püsinud. Ta mäletas ikka veel seda lõhna, kuigi ta ei teadnud, mis selles haisvas kongis seda meenutas.
Ta kummardus jälle Eugenidese kohale, tahtes kindel olla, et ta karistus oli tõhus olnud.
«Eugenides,» ütles ta, «mida saad sa varastada ainult ühe käega?»
«Mitte midagi,» vastas mees lootusetult.
Attolia noogutas. Edaspidi mõtleb Eddis kaks korda järele, enne kui oma lemmiku Attoliasse saadab. See mees on väga noor, mõistis kuninganna. Ta polnud tema eaga arvestanud ja tuletas endale meelde, et see ei lugenud. Kõik, mis luges, oli oht, mida ta endast kujutas. Siiski, nähes teda põrandal kössitamas, oli Attolia pisut üllatunud, et Eddis saadaks ohtu kellegi nii noore. Kuid Eddise kuninganna polnud oma Vargast eriti palju vanem, mõtles Attolia. Kuigi ka ta ise polnud Eddisest eriti palju vanem, oli Attolia palju kogenum kuninganna. Ta pöördus vangivalvuri poole.
«Käskisin, et arst ta üle vaataks.»
«Ta tegi seda, Teie Majesteet.»
«Hammustused ta jalal