tuli hommikul ühe mootorratturi käest, kui me kollaste noolte jälgi ajades Parador San Marcose juurde jõudsime.
See „Buen camino!“ oli sellest tore, et läksime parador’i13 juures üle tee, oma väikesed kotid seljas (kõigil teistel tunduvad olevat suuremad!), ja foori polnud, ja üks mootorrattur pidas kinni, ja paar autot, ja see kiiver hõikas meile „Buen camino!“ ja meie ei märganud ei lehvitada ega aitäh öelda, ja see tuletas kangesti Kostat meelde, see on just midagi sellist, mida tema kindlasti teeks. Et ütleks teelistele „Buen camino!“. No ja ilmselt aitäh ka. Nii et kohe selline igatsuse moodi asi seadis end mu keskel sisse. Ja muidugi, päike! Ja muidugi tahab mu telefon nüüd öelda, et aitab mulle juba ta teenetest.
MEIE TÄNASEST PÄEVAST. Säärelihased hakkavad juba kergelt krampuma sest tänasestki kõndimisest – hommikul kuuest kaheksani ja pärastlõunal-lõunal kahest viieni. Tore väike linn see León, ja nii armsam ja toredam päevavalges kui keset pilkast, kõige pilkasemat hommikut. Küll oli tore tunne, kui hommikul pimedas sattusime tänavale, mis ütles „Camino de Santiago“! Mul hakkas kohe nii pidulik tunne pihta, et nüüd see ongi siis käes, nüüd ma olengi siis siin, kus ma nii kaua olen tahtnud olla, nii mitu aastat. Anni ei tundunud seda pidulikkust üldse jagavat, vaatas mu sädistamist sellise näoga, et oimaivõi, ema, mida sa teed. Küll on hea, et ma juba tean, et see oimaivõi läheb üle, kui ta:
korralikult üles ärkab;
süüa saab;
veel magada saab.
Selles osas oleme me lihtsalt täiesti vastupidised juba aegade algusest saati, et mina olen nii hommikuinimene kui hommikuinimene olla annab ja tema nii õhtuinimene kui õhtuinimene olla annab. Aga see tunne, see on suu-re-pä-ra-ne! Siin, siin, siin, me oleme siin!!!!! Nii et kogu päev on olnud selline väsimusega segatud kergelt eleveeritud tunne, tore ja pidulik. Ja uhkusega vaatan neid kõiki caminolisi, kes mööda linna käivad.
NII ET ME JÕUDSIME SIIA HOMMIKUL KUUE AJAL, lihtsalt, rongiga. See sõitis edasi Camino del Norte poole. Meie ees istusid tegelased, kes läksid sinna. Suuuurte seljakottidega. Teokarbid ja puha. Ärkamine oli raske isegi mulle, mis siis veel lapsest rääkida. Ega seda und rohkem polnud kui viis tunnikest. Ja rongijaama kui sellist, kus hotelli pääsemist võiks oodata, siin põhimõtteliselt pole. Väljas oli pime nagu sokis, aga vähemalt vaatasime rongis veebist järele, kuspool on kesklinn ja hotell, ja läksime sinnapoole tšillima.
Kesklinn on ikka üle jõe, üle jõe, nagu paljudes Itaalia väikelinnades (jah, ma mäletan, et see on Hispaania). Üsna kohe teisel pool silda on uhke spordi-pood, kus kõnnikepid meid juba akna peal ootavad. Väga hea, väga hea, see mure ka murtud.
Vanalinn tuleb kohe ise vastu, ei ole mingit eksimise muret. Meil tuleb seal ikka õige mitu tundi ringi lonkida. Mina kui vastutav isik ja ema ei karda suurt midagi, aga laps on natuke tagasihoidlikum. „Ärme sinna ikka mine“ ja „Kuhu sa nüüd ronid?“. Aega meil on ja pime on ja kuskile pole minna, nii et olen julge nagu lõvi lõvide linnas. Eks ema elukogemus ju teab ka, et hommiku poole öö on üldiselt turvalisem aeg kui õhtu poole öö. Selleks ajaks on igasugused kahtlased tegelased tõenäoliselt juba uttu tõmmanud.
Jälitame torne ja lõvisid. Mõlemaid on siin ohtralt. Mulle meeldivad sellised mängud. Need aitavad hästi kõndida ja võõraid kohti tundma õppida. Bolognas ja Veneetsias olen niimoodi kirikust kirikuni kõndinud. Seal on neid nii palju, et ühe juurest vaatad, näed juba järgmist, ja nii saab iga kiriku ees platsikesel natuke aega kevadpäikeses peesitada. Koos vanameestega.
Esimest caminokirja näeme ühel väikesel tänaval, mis peaks viima otse meie hotellini. Seina sees raidkirjaga kiviplaat. Jah, meie öömaja peaks ka sellises kohas asuma, et nii kui uksest välja astud, oledki caminol. Ema ikka teab, mis ta teeb, kui hotelli kinni paneb. Rõõmustan nagu väike laps. Muudkui korrutan: „Camino, camino, camino, camino! Vaata, siin see ongi! Jumala lahe, me olemegi camino peal! Vaatame, kuhu see läheb!“ Hommikune Hanneleele ei ole üldse nii entusiastlik. Esimest kollast noolt näeme suure katedraali juures. Need juhatavad sellelesamale tänavale. Aga meie läheme kõigepealt teisele poole katedraali, kuni jõuame uue linna serva. Sinna me enam minna ei taha ja tuleme tagasi. Katedraali juures on pingid, päike juba nagu hakkab seal linnaservas ennast välja ajama, nii et järelikult on kõige külmem aeg käes. Päris külm on küll. Kerime ennast pinkidele kerra ja juba saabki Renfe rongi-teki kasutusele võtta. Keerame end selle sisse ja paneme natukeseks silmad kinni. Kaua ei saa tukkuda, külm hakkab. Päike tõuseb, katedraali katusel siutsuvad mingid linnud. Kõva häälega siutsuvad. Kui lendama hakkavad, on ikka suuremad kui varblased. Rästad ega kuldnokad ei ole. Ilusasti säutsuvad. Annavad kirikule kohe elu juurde.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.