ma ei saa aru sellest, kus te oma suuri summasid peidate. Kõik otsisime läbi, kuid ei leidnud.“
„Aga äkki peaks see asjaolu midagi siiski ütlema, või kuidas?“ vastasin raevukalt.
Sellises naeruväärses õhkkonnas kestis läbiotsimine paar tundi. Kogu selle aja pidi Mark seisma koos lapsega õues politseitöötaja valvsa pilgu all. Mul on jube mõelda, mida tundis sellel ajal Mark ja kuidas ta selgitas kolmeaastasele lapsele, miks nad ei tohi tuppa minna. Kõige rohkem ärritas mind asjaolu, et kodutöö oli neil nuuskijail täiesti tegemata. Tulid, nagu öeldakse, mütsiga lööma – et äkki veab. Aga näed, ei vedanud.
Seejärel kästi mul kokku panna asjad, mida võiks arestikambris esialgu vaja minna. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli, sest hiljem ei lubatud kambrisse mitte midagi kaasa võtta, isegi mitte hambaharja. Marki ja pojakest ma rohkem ei näinud. See hommik oli viimane kord, kui olime koos, sõime pannkooke ja üksteist kallistasime.
Sõitsime kodust ära umbes kell kuus õhtul, Kolde puiestee arestimajja. Seal võeti mult ära kõik, mis vähegi võimalik. Läbiotsimiseks pidin võtma alasti. Tundsin end väga ebameeldivalt, kuna kabinetis oli kaamera, mis pildi otse koridori vastuvõtulauda saatis. Peale protseduuri viidi mind kongi, kus tavaliselt hoitakse vist joomareid, keda on vaja kaineks saada. Kongis oli roostevabast metallist peldikupott koos kraanikausiga ja seina ääres õhukese madratsiga nari. See oligi kõik. Hea, et madrats vähemalt puhta kilega kaetud oli. Vajusin väsinuna koikule, tõmbasin jope üle pea ja uinusin kohe.
Umbes kella kümne paiku õhtul saabus meie firma asjadega tegelev advokaat. Kuna eelmisel korral konfiskeeriti kõik meie asjad ja süütegu, milles meid kahtlustati, liigitati kriminaalseks, siis advokaadi soovitusel pöördusime juristi poole, kes tegeleb just kriminaalsete juhtumitega. Tema nimi on Raiko. Me ei jõudnud temaga veel koostööd alustadagi, kui juba vahistati mind uuesti. Rääkisin talle kõik ära. Raiko oli šokeeritud ja üllatusest keeletu. Siiski panime nüüd paika edasised plaanid ja ta pidi järgmisel päeval uuesti tulema, et allkirjastada salongi üürilepingu ülesütlemine.
Kongi tagasi jõudes vajusin taas raskesse unne.
Sees
9. september 2015. Kolmapäev
Sellest päevast ei mäleta ma suurt midagi.
Paariks tunniks viidi ülekuulamisele. Hiljem käis Raiko ja allkirjastasin dokumendid üürilepingu lõpetamiseks. Kohus määrati järgmiseks päevaks, 48 tundi pärast kinnipidamist.
Ma ei mäleta, mida mõtlesin või tundsin. Ma ei tajunud oma kohalolekut selles majas. Kõik tundus lihtsalt halva unena. Nii tõelise unena, et olin kindel selle peatses lõppemises. Ma ei söönud ega joonud suutäitki. Ainult magasin, magasin, magasin.
10. september 2015. Neljapäev
Mind viidi kohtunik Eha juurde.
Advokaat taotles mu vahi alt vabastamist, kuid prokurör Leelet irvitas kõrval, keksis ühelt jalalt teisele ja loomulikult protesteeris kõige vastu, millele üldse oli võimalik vastu protesteerida. Peale tema irvitava suu ei mäleta ma räägitust suurt midagi. Ju siis oli organismil töös kaitsemehhanism, et ma kõige selle keskel hulluks ei läheks. Tean vaid, et kohtunik Eha tuli prokurörile vastu ja seejärel viidi mind Rahumäe arestimajja.
Kohale jõudes ootasime terve tunni, enne kui mind vastu võeti. Selle tunni veetsin vana politseikoera Reimo ja tema sabaraku seltskonnas, kuulates erinevaid hirmujutte vangla kohta. Need olid mõeldud just minu kõrvade jaoks. Kuna nende pettumuseks ei pannud nood jutud mind kulmugi kergitama, vaid uudishimust küsimusi juurdegi esitama, siis loobusid nad õige pea sellest lapsikust plaanist.
Mind vormistati kiirelt sisse, tehti fotod eest ja külje pealt, jagati kätte arestimaja varandus ehk vooditarbed ning viidi kongi number kümme, mis sai järgnevaks kolmeks nädalaks mu peatuskohaks, mu ühekohaliseks tsitadelliks. Ka sellest ajast ei mäleta ma suurt midagi. Ainult igaõhtuseid diskotunde ja suurepärast raamatukogu, mis sisaldas lugemismaterjali ka kõige nõudlikumale hingele. Kell kuus õhtul lülitas korrapidaja oma ruumis sisse raadio, mis läbi valjuhääldi kandus igasse kongi. Heli oli mõnikord nii kõva, et kartusest kurdiks jääda olin sunnitud pea kampsunisse mähkima. See-eest lugesin peaaegu raamatu päevas. Poleks raamatuid olnud, oleksin vist mõistuse kaotanud.
Kongis olin kõik need kolm nädalat üksinda. See sobis mulle. Oleksin olnud kehv vestluskaaslane. Suurt vaheldust ja natuke hingerahu tõid mulle Raiko pea ülepäevased külastused. Muul ajal ma ainult lugesin, lugesin ja lugesin. Vahel tegin jõuharjutusi, et lihased liikumist ära ei unustaks, ning lugesin edasi. Vahel sõin. Arestimajas toitlustati kolm korda päevas. Jalutamas sai käia ülepäeviti pool tundi ja duši all kord nädalas nii kaua kui vaja.
Õige ruttu väsisid valvurid sellest, et pidid pidevalt mulle kongi raamatuid tassima. Peagi lubati mul endal käia raamatuid valimas. Lugesin nii eesti kui ka vene keeles, mis oli paljudele üllatus. Lühikese ajaga sain selles majas hüüdnime „intellektuaal“.
17. september 2015. Neljapäev
Ärkasin ja meenus, et mul on sünnipäev.
Mulle pole kunagi meeldinud oma sünnipäeva tähistada, kuid oleksin ei tea mida ära andnud, kui saanuks vaid Marki ja laste kallistust tunda. Pisarad hakkasid iseenesest voolama. Nina pühkimiseks ja pisarate kuivatamiseks kulus peaaegu pool rulli tualettpaberit. Õnneks seda siin jagub. Peale nutmist oli natuke kergem. Tundsin tohutut väsimust, silmad vajusid kinni ja uinusin.
Peale lõunat tuli advokaat. Üllatus, üllatus! Isegi lilled olid kaasas. Ei arvanud, et tal see läbi läheb. Lilled pole ju lubatud. Ta tõi mulle isegi kätekreemi, nagu olin palunud.
Õhtul kell kuus algas igapäevane disko. Pea valutas sellest hullust vaibakloppimisest, kuid järsku, keset seda lärmakat õhtut, saabus raadios hetkeline vaikus ja algas sünnipäevalaul multifilmist „Krokodill Gena ja Potsataja“. Olin rabatud. Oli see saatuse iroonia või taevast saadetud kingitus, ma ei tea, kuid see mõjus. See oli esimene kord, kui selle kahe nädala jooksul natuke naeratasin. Naeratust ei näinud küll keegi teine peale minu enese, kuid mina olingi sel hetkel kõige tähtsam.
29. september 2015. Teisipäev
Lugesin rahulikult raamatut. Nii rahulikult, kui mul viimastel päevadel seda teha õnnestus. Järsku avanes uks ja valvur teatas, et paari tunni pärast viiakse mind üle Tallinna vanglasse.
Süda vajus saapasäärde, käed hakkasid värisema ja higistama. Südame rütmihäired, mis olid juba vahepeal hakanud kaduma, olid taas platsis ja veel ägedamalt kui enne. Nii palju tuldi vastu, et enne ärasõitu lubati duši all käia. Polnud teada, millal järgmisel korral ennast pesta õnnestub.
Enne arestimajast väljumist oli järjekordne läbiotsimine.
Viis naist pakiti autosse, igaüks eraldi puuri, mis omakorda riivistati. Puurid olid väikesed, nende vaheseinad tugevast pleksiklaasist, milles kuus pudelikorgisuurust õhuauku, ning uksed metallrestiga. Kahel naisel oli omavahel mingi kana kitkuda. Vanem, vene keeles vanduv naine lubas noore, umbes 20aastase tüdruku esimesel võimalusel maha lüüa. Õhk autos oli täis viha ja raevu. Kui poleks olnud neid kinniseid puure, siis oleks kindlasti läinud kähmluseks ja julmaks arveteklaarimiseks. Sain aru, milleks oli selline isoleeritus vajalik.
Mind paigutati kahe naisterahva vahele. Ees istus umbes minuvanune brünett elavate silmadega vilgas ja energiline naine. Ta vaatas selja taha ja mind märgates naeratas viivuks vaid silmadega. Hiljem sain teada, et ta nimi on Inna. Ülejäänud aja tegeles ta oma kambrikaaslase rahustamisega.
Jõudsime vanglasse. Sain uue, veel suurema šoki. See oli kohutav! Need vanad, ajast ja arust, laguneva krohviga külmad seinad ning rõske, vihkamist ja julmust täis õhk haarasid mind kohe endasse. Suure remonti vajava maja koridoris sattusin esimese asjana ninapidi kokku tavalises vanglariietuses vahialusega, kes jälgis mind suure huviga. Tundsin läheneva põrgu hingeõhku. Meid nelja suleti kohe esimesse vabasse vahekambrisse, mis pidi olema meie ajutine peatus. Noor tüdruk viidi ta enda ohutuse huvides kõrvalkambrisse.
Õudne