Maailma kauneim paik Uus-Meremaa. Dieter Kreutzkamp

ilma et oleksime seda palunud: „Kui tahate, võite meie puuviljaistanduses ööbida.” Ja ta lisab: „Minu mees on paadunud jalgrattasõitja ja tunneb kindlasti suurt huvi teie kogemuste vastu.” Lühidalt: sellest saab üdini mugav ja paeluv õhtu. Kui naaseme oma õuna- ja virsikupuude vahele ülespandud telgi juurde, on õhk hilisest tunnist hoolimata veel meeldivalt mahe. Istume murule, kuid põgeneme varsti telki, sest verejanulised sääsed ründavad meid nagu põrgulised.

      Ngaruawahia, kus iga aasta märtsis toimuvad kuulsad maoori sõjakanuude võistlused, on paik, mille läheduses asub farm, kus meid teatakse oodata. Mitu kuud tagasi Balil olid kaks noort šveitslannat meile andnud John ja Penny Scotti aadressi. „Peate neid kahte tingimata külastama. John on aastaid mööda Euroopat rännanud, Saksamaal töötas ta koguni pakkijana. Võin kihla vedada, et ta tunneb teie külaskäigust rõõmu!”

      John ja Penny peavad talu, millel on 150 hektarit maad, 600 lammast ja 200 veist „Pullid ekspordime Ameerikasse, seal jõuavad nad hamburgeritena lauale,” ütleb John.

      „Jõudsime perega just täna hommikul tagasi lühikeselt puhkuselt.” Purjetamine Vaiksel ookeanil! Kuid siin on see ju otse majaukse ees. Elegantne jaht on veel praegugi veoauto taga kinni.

      „See asendab mulle laia maailma…” tunnistab John, leebe naeratus (milles võin täheldada kerget kahetsust) reipal päevitunud näol, mida raamib kolmepäevane habe. Ta paitab purjekat pilguga. Ja nagu vabandades: „Aga nüüd on mul ju perekond… ja see maavaldus ka.”

      Kui Penny õhtusöögi serveerib, koguneme laua äärde. „Loomaliha” ütleb John, kes pakatab nüüd uhkusest. Veisekasvatajate kurvastuseks olevat aga uusmeremaalaste lihatarbimine vähenemas. Meie juures sel õhtul küll mitte. Suur hurraatamine, kui Penny toob lauale peaaegu kuuma õunakoogi vaniljejäätisega – dessert, millest ükski enesest lugu pidav uusmeremaa perenaine iial ei loobuks. Siis pakub Penny kohvi. „Tänan ei, mulle mitte, mitte õhtul kell kümme.”

      „Vanasti oli see ümbruskond maooride riigi süda,” räägib John, segades samal ajal siin maal üldlevinud lahustuvat kohvi, mida ta väikeste sõõmude kaupa naudib. „Tulite täna läbi Ngaruawahia. Juba mitukümmend aastat elab seal Waikato jõe ääres maoorikuninganna Te Arikinui.” Olime juba kuulnud, et maooride grand old lady hoidub küll malbelt Uus-Meremaa avalikkusest, kuid on põliselanikele identiteedi kehastajana ülimalt tähtis.