kes püüdis kogu netis istutud aja jooksul juhet ukse alt enda juurde sikutada. Esimesel korral ei saanud ma aru, mis toimub, kuid peale esimest netikatkestust oskasin ettevaatlikum olla.
Nädalavahetuse jooksul ei potsatanud mu mailboxi’i mitte ühtegi vastust. Esmaspäeva hommikul saatsin järgmise kirjatüki enda poolt teele.
Kellele: mitmele
Kellelt: Rebecca
Aeg: 15. aprill
Tere, kena esmaspäeva hommikut kõigile!
Olete nädalavahetusel vist kõik netist eemal … või kõigil on nii kiire? Igatahes kirjutan juba jälle ning alustuseks veidi minu nädalavahetusest.
Kokkulepe ilmataadiga toimis ja saingi laupäeva hommikul alustada lehtede riisumisega. Kuna elame peaaegu Michigani järve ääres, siis on siin pidevalt päris tuuline. Järve ääres elamine ei tähenda muidugi seda, et mingilgi moel vee äärde pääseks. Naabrid ja eratee sildid on kõikjal ees, nii et mina saan järve vaid teise korruse terrassilt läbi puude imetleda. Praegu veel saab, aga kui kõik puud täitsa lehte lähevad, on seegi järvevaade kadunud. Järve ääres olen aga käinud küll. Siin lähedal on mingi kool. Läbi selle õue saab. Seal on küll ka sissepääsukeelu sildid üleval, aga ma tõesti ei jõua enam kogu seda keelumajandust järgida. Mis mõttes järv on ja ma mitte kuidagi selleni ei pääse? Nii ma siis marsingi õhtuti läbi kooli parkla ja istun järve ääres suurtel kividel või mahalangenud puudel. Suured veekogud on alati nii võimsad.
Laupäevase riisumisega läks aga nii, et alustasin hommikul kell 10 ja lõpetasin umbes kell 21. Ei, jõud ei saanud otsa, aga selleks ajaks oli juba umbes 1,5 tundi päike loojas olnud ja ma tõesti ei näinud enam mitte midagi. Lootsin küll väga, et saan ühe päevaga lõpetatud, aga no ei õnnestunud.
Kui õhtul kinda käest ära võtsin, siis – üllatus-üllatus – oli peopesal mitu korralikku villi. Üldse tundus, et kogu keha tahab kohe maha surra. Pole nalja asi, kui 101 aastat pole mingit füüsilist tööd teinud ja siis alustuseks kohe 11 tundi järjest.
Pereema Mary ütles, et järgmisel päeval ma ei tohi enam välja minna, sest olen nii sant. Muidugi saadeti mind laupäeva õhtul kohe mullivanni. Ma polegi enne mullivannis käinud, seega nautisin täiega. Panin korralikult mullivahtu ka, et oleks ikka nagu päris. Oligi. Kuni äkitselt oli liiga päris … ehk liiga vahune. Läks tükk võitlemist, enne kui õnnestus vaht allutada ja vannitoapõrand päästa.
Vannitoast väljasaamine oli omaette ooper. Siin on ju ukselingid ümmargused nupud. Aga katsu seda keerata, kui peopesa on rivist väljas. Kuna ma praegu siin teile kirjutan, siis ilmselgelt ma lõpuks ikka välja sain.
Pühapäeva hommikul käisime perekondlikult kohalikus loomaaias. Täitsa uskumatu – sellises pisikeses kohas on täiesti korralik loomaaed, kus on pingviinid, kängurud, kaelkirjakud ja kõik muud loomad. See on kõigile tasuta ning lahtiolekuaegadel võib vabalt sisse-välja käia. Kindlasti lähen sinna veel. Täna oli käimisega veidi raskusi. Kogu keha oli eilsest tööpäevast kange, nii et see võttis loomade nautimiselt tähelepanu ära. Või noh – tegelikult hoopis pööras sellele tähelepanu, sest ega loomaaed ei ole ju tegelikult päris normaalne koht. Vähemalt mitte loomade jaoks. Kuigi teisalt peavad vaid mõned loomad kannatama selleks, et inimkonnal säiliks mingigi kontakt loodusega. Äkki see polegi nii suur hind?
Pühapäeva pärastlõunal olin aga eestlasliku jonniga loomulikult uuesti õues. Töö jäi eelmisel päeval ju pooleli. Oi, kui valus oli … vähemalt algul. Kui hoo sisse sain, siis lasin veel 7 tundi järjest. Nüüd sai tõesti kõik valmis. Tenniseväljak ja sissesõidutee tuleb veel selle puhumismasinaga üle puhuda, et ka lahtise mulla ära saaks, kuid muidu on kõik tehtud.
Kui tuppa uudist teatama tulin, sain Mary käest veel 100 dollarit. Saatsin ta seejärel ikka vaatama ma, et mis ma teinud olin. Mary oli väga vaimustunud. Aed ei olevat kunagi nii kaunis välja näinud. Põõsa alt lehtede seest leidsin ka paar aiapäkapikku, mis olevat ammu kadunud olnud. Eks see andis ka plusspunkte. Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kuidas saab täiskasvanud inimeste maja õues midagi mitteliikuvat ära kaduda? Saan aru, kui lapsed liigutaksid asju … või koerad, aga needki on siin majas oma aedikus kinni. Pigem on küsimus, et millal Mary ja Thomas üldse ise sattusid viimati oma maja taha aeda? Usun, et see oli väga ammu. Ja kui aknast vaadata, siis tõesti põõsa all lehtede sees aiapäkapikke ei näe.
Hetkel võib lisaraha teenimise võimalustega siin rahule jääda. Kuna mul praegu vaba ajaga nagunii midagi paremat teha pole, siis sobis selline nädalavahetuse veetmine väga hästi.
Kallistan!
Rebecca
Jah, nädalavahetuse jooksul ei saanud ma sõpradelt ühtegi kirja. Minu Ameerika aasta alguse mitmekümne kirjaga päeva jooksul ei saa seda sugugi võrrelda, surus mõru tunne sisemuses. Ehmatusega taipasin, et tegelikult ei ootagi ma nii väga uudiseid Eestist. Mul polnud enam õrna aimugi, mis aastaaeg Eestis on. Jah, ma tean, et neil on samuti aprillikuu nagu meil, aga milline see Eestis välja peaks nägema? Ja milline tegelikult on? Seda ma ei teadnud. Ja ma ei tundnud sellest ka puudust.
Ammugi ei mõelnud ma enam mitmes ajatsoonis. Eesti kellaaega arvutasin vaid koju helistades, et ma päris keskööl nende telefoni otsa ei satuks. Ise aga elasin nüüd täiel määral kohaliku kella järgi ega ajanud ennast segadusse sellega, mida samal ajal Eestis teeksin.
Ma ei mõelnud inimestele, kes mulle pole kirjutanud, kellele ma pole meelde tulnud. Ma ei mõelnud, millised on praegu nende igapäevased elud, millega nad tegelevad, kuidas ja kellega suhtlevad. Esimestel kuudel tundsin iga uudisega, kuidas ma millestki ilma jään. Nüüd teadsin juba ammu, et ma pole osa sellest. Ma olen kusagil mujal. Mingis muus süsteemis.
Jah, tundsin ennast üksi. Aga mitte üksikuna. Lihtsalt kuidagi mitme koha vahel hõljumas. Aga enam polnud see Eesti ja Ameerika vahel kõikumine, vaid Eesti-Connecticut-Wisconsin trajektooril ekslemine. Ebamäärane olek päris kodu-esimese USA kodu-teise USA kodu vahel. Tahtmine olla kõikjal ja mitte kusagil. Sobimine kõikjale ja mitte kusagile.
Ma igatsesin oma Connecticuti osariiki maha jäänud sõpru. Sealset elurütmi, kohti, inimesi. Connecticutis kohapeal olles tundsin, et midagi on puudu. Praegu eemal olles saan aru, kui hästi ma enda jaoks seal elu olin juba sisse seadnud. Ja nüüd tuli otsast peale alata. Ainult selle vahega, et kui Connecticutis alustasin oktoobrikuus teadmisega, et elan seal vaid aasta, siis siin alustasin teadmisega, et elan siin vaid pool aastat… Millest praeguseks on järele jäänud veel vaid viis kuud. Kõigest!
Ma ei tea enam ise ka, kas see on pikk või lühike aeg. Sõprussuhete ja toimiva elukorralduse ülesehitamiseks lühike, samas elamatajätmiseks ja niisama oktoobrikuu ootamiseks pikk aeg. Saa siis aru, mida oleks õige teha.
3
Kellelt: Kristel
Kellele: Elina, Rebecca
Aeg: 27. aprill
See oli tõesti väga liigutav lugu, aga päris elus need asjad kahjuks nii ei käi. Onju? Näe, ma ka mõtlesin, et mul on siin USAs paar head sõpra, aga vaata, mis välja tuli – sain sellise hoobi, et on tunne, nagu oleks sada nuga selga löödud …
Sõbrad missugused … Inglikesed muutuvad kuraditeks ja … Ma ei teagi kohe, mida veel öelda. Loodan vähemalt, et see kuradike, keda antud hetkel silmas pean, on oma teo üle vähemalt uhke, rahul ja õnnelik. Siis oleks kogu jamal vähemalt mingi eesmärk. Tasus vaeva näha.
Päevad läbi üksi nüüdseks pooleaastaste kaksikutega … õhtuti üksi Michigani järve ääres jalutades või oma toas üksi telekat vaadates … Nii mu päevad möödusid. Hakkasin ennast üha rohkem eraldiseisva saarekesena tundma. Üksi ja puutumatuna.
Ühel õhtul saatsin mingis meeltesegaduses edasi ringkirjana ringleva jutukese püsivast sõprusest. Heldimusest nõretava teksti sellest, kuidas kõige tähtsam, millele tasub aega pühendada, on sõprus. Jah, ma uskusin sellesse. Samas teadsin, et tegelikult pole minu kõrval inimesi, keda lõpuni usaldaksin. Kas see oli suures üksinduses tekkinud soovunelm sellest, et mul võiks mõni päris sõber olla?
Ja