Sobivaks tunnistatud pruut. Lee Wilkinson

Ja kuigi mees oli tema masinale otsa sõitnud, oli naine avariis süüdi. Kui ta oleks sõitmisele keskendunud ja mitte mõelnud, kuhu minna, ei oleks seda õnnetust ehk juhtunudki.

      Tina oli just ennast koguda jõudnud ja tahtis turvavööd avada, et autost väljuda, kui mees uuesti ukse avas ja nähtavale ilmus.

      „Kas on väga hull?” küsis naine kartlikult.

      „Õnneks oli tegemist ainult riivamisega, mistõttu ei ole mu autol õieti kriimugi…”

      Tina võis ainult õnne tänada, et niigi hästi läks.

      „Aga ma kardan, et vastu seina sõites sai teie auto esitiib nii palju kannatada, et hetkel ei saa sellega sõita.”

      Pärast kõike seda, mis naine päeva jooksul oli pidanud üle elama, oli see õnnetus viimane piisk tema kannatustekarikasse – Tina andis järele jaburale soovile valjusti naerda.

      Mehe nägu jäi varju ja naine ei näinud ta ilmet, kuid häälest kostis muret ja ilmselt mõtles mees endamisi, kas naine läheb hüsteeriasse, kui ta küsis: „Olete ikka kindel, et teiega kõik korras on?”

      „Täiesti kindel…”

      Naine selgitas natuke vabandavalt: „Ma nägin lihtsalt juhtunu naljakat külge. Mul on olnud kohutav päev ja ma jõudsin punkti, kus ma pidin kas naerma või nutma.”

      „Sellisel juhul tegite õige otsuse.”

      Mees hoidis ust tuuletõkkeks, kui äkki vihma autosse sadas.

      Ühtäkki taipas Tina, et mees seisis vihma käes ja et kui poleks teda, siis oleks mees tõenäoliselt teel koju oma naise juurde. Seetõttu hakkas naine vaevaliselt autost välja ronima, hoides oma valutavat jalga.

      Mees astus sammu tagasi ja toetas naist küünarnukist.

      Mehe puudutusest jahmudes lausus naine katkendlikult: „Mul on tõesti väga kahju kõige selle pärast…”

      „Kuna mina sõitsin teie autole sisse, peaksin hoopis mina vabandama,” vastas mees.

      Ausus sundis Tinat endale kindlaks jääma: „Ei, mina olen süüdi. Ma mõtlesin muudele asjadele ja kui ma tagurdama hakkasin, ei pannud ma tähele, et peale minu oli veel keegi siin.”

      „Selle asemel, et vihma käes seistes edasi vaielda,” vastas mees kuivalt, „teen ettepaneku, et vähemalt hetkel võtan süü enda peale. Hiljem võime selle üle edasi vaielda.”

      Mees avas oma auto ukse, mis lähemalt vaadates osutus uusimaks Porsche mudeliks, ning lisas reipalt: „Nii, enne kui te läbimärjaks saate, hüpake sisse ja ma viin teid koju.”

      „See on teist väga kena, aga ma…” Sõnad surid naise huultel, kui ta esitulede kumas tundis ära selle tõmmu muljetavaldava näo, mida naine ei lootnud enam kunagi kohata.

      Kui naine oli ennast kogunud, hakkas ta süda taguma ja ta punastas. Mees uuris: „Kas juhtus midagi?”

      Kui Tina kohe ei vastanud, lisas mees: „Võib-olla te ei usalda mind?”

      „Ei… Ei, asi ei ole selles.”

      „Milles siis?”

      Naine purskas välja esimese mõtte, mis pähe tuli: „Ma… Ma lihtsalt mõtlesin, et kas ma peaksin proovima oma autot liigutada.”

      „Jätke see nii, nagu on,” vastas mees otsustavalt. „Auto ei tohiks kellelegi ette jääda ja homme hommikul lasen selle autoteenindusse pukseerida, kus see korda tehakse.”

      „Nii, on teil autost midagi vaja?”

      „Väikest kohvrit tagaistmelt.”

      „Minge teie autosse. Ma toon selle ära.”

      Mees jättis mootori tööle ning hetk hiljem istus Tina soojas ja mugavas autos. Naine ei olnud kunagi nii luksuslikus masinas istunud.

      Isegi Maurice de Verel ei olnud sellise klassi autot.

      Tina leidis end mõttelt, et mida üks külaline – ja kuna ta ei olnud varem ei meest ega ka ta autot näinud, pidi tumedapäine võõras olema külaline – tegi Cartel Winesi parklas nii hilja õhtul…

      Mees pani naise kohvri pakiruumi, istus naise kõrvale autosse ning kummardus, et kinnitada mõlema turvarihmad. Kui see sai tehtud, pööras mees end naise poole ja uuris armatuurlaua valguses ta nägu.

      Tina tundis end mehe pilgu all ebamugavalt ja olles üsnagi teadlik, millise peletisena ta märgade juuste ja läikiva ninaga välja võis näha, tundis naine, kuidas põsed õhetama hakkasid.

      Nagu oleks mees naise tundeid mõistnud, nihkus ta eemale ja küsis: „Kuhu sõidame?”

      „Ma… Ma ei tea,” kogeles naine.

      Mees kergitas ühte oma tumedat kulmu. „Mälukaotus?”

      Teades, et mees teeb tema kulul nalja, ja olles enda peale vihane, et ta enesekontrolli kaotas ning sellise tolana käitus, hingas naine sügavalt sisse ja lausus teravalt: „Loomulikult mitte.”

      Mees manas ette kahetseva näo ja märkis: „Oh õudust… nüüd olete minu peale vihane.”

      Hetkeks kõhkles naine, kas olla pahane või lõbustatud. Viimane tunne jäi peale ning Tina naeratas.

      Mees vastas naeratusega ning tähendas: „Nii on parem.”

      Mehe naeratus muutis teda veelgi kütkestavamaks ning Tina oli veendunud, et paljud naised leidsid ta vastupandamatu olevat…

      Äkki sai naine aru, et mees oli temalt midagi küsinud. Tina võttis end kokku ja lausus: „Mida te küsisite?”

      „Ma küsisin, miks te ei tea?”

      Püüdes teha lühidalt ja lakooniliselt, selgitas naine: „Sellepärast, et maja, kus ma elan, renoveeritakse hetkel, mistõttu ma ei saa seal ööbida. Ma peatun ühe sõbranna juures…”

      Mees kuulas, jälgides naist oma tumedate silmadega.

      Tundes mehe teravat pilku, kaotas naine mõttejärje.

      Seejärel, taibates, et mees ootab, jätkas naine natuke ebalevalt: „Sõbranna sõber on Londonis ja nad tahavad koos olla. Kuna korter on kõigest ühetoaline, ei saa ma seal olla ja pean kuskil hotellis toa võtma.”

      Mehele näis see lausa taevaliku kingitusena ja üritades järgmist käiku välja mõelda, lausus ta: „See ei tohiks probleem olla. Londonis on küllalt hotelle. On teil mõni eelistus?”

      „Ei, kõik sobib… mis ei ole liiga kallis,” lisas Tina kiiresti.

      Arvestades aga mehe riideid ja autot, ei pidanud ta oma väljaminekuid piirama ja vaevalt, et ta odavamaid kohti teadiski. Tina ei saanud eeldada, et mees hakkab tema pärast mööda Londonit tuuritama, kuna naine oli talle niigi juba ebameeldivusi põhjustanud.

      Meelde tuletades oma algset plaani, lausus naine: „Ma ei ole kindel, et see alles on, aga siin lähedal, Matheri tänaval, asus varem üks väike hotell…Minu arvates oli selle nimi Fairbourn…”

      Mees kortsutas kulme. „Kui te mõtlete sama kohta, mis mina, siis mulle ei jäta see hotell kuigi head muljet.”

      Kui see on puhas ja korralik, siis kõlbab see Tinale. „Kuna see on ainult kolmeks ööks, siis saan hakkama.”

      Kolm ööd sobivad mu eesmärgiga ideaalselt, mõtles mees juubeldades.

      Kõik oli kenasti sujunud kuni ärireisini, kuhu mees oli sunnitud minema, mistõttu ta kaotas palju väärtuslikku aega. Lisaks olid nad naise oodatust rutem üles leidnud.