Kõrgklassi armuke. Katherine Garbera

võid sa ümber mõelda.”

      Mees võttis tal käest kinni. Jumal küll, tema nahk oli sile ja pehme. Pehmem kui üks naise käsi olema peaks. Gavin tõmbas ta rahvahulga juurest eemale koridori vaiksemasse nurka. Naine ei kahelnud talle järgnemises.

      Mees peatus, kui nad üksi jäid, naine nõjatus seljaga vastu seina ning vaatas teda nagu vaadatakse meest, keda tahetakse.

      „Ära mängi minuga, Tempest.”

      „Ma ei mängigi,” lausus ta vaikselt.

      Aga mees teadis, et see pole tõsi. Gavin vihkas mõtet oma vaenlase tütre ihaldamisest. Vihkas seda, et August on võib-olla leidnud ainsa mõlgi tema muidu läbitungimatus fassaadis. Aga missugune mees kasutaks oma tütart sellisel viisil?

      Kahtlus ja kirg pulbitsesid tema sees ning lõpuks alistus ta kirele. Ta kummardus naise poole. Nii lähedale, et võis märgata, et naise siniste silmade värvus polnud puhas, vaid hoopis mitme eri varjundi kombinatsioon.

      Ja et tema ripsmed olid tihedamad kui naaritsakasukas. Ja tema huuled, oh põrgu päralt, tema huuled olid täidlased ja lopsakad ning kui ta keelega üle oma alahuule tõmbas, tuletas see mehele meelde kui pikk aeg oli möödunud sellest, mil ta mõnda naist oma käte vahel hoidis.

      Ja ta ei saanud teda usaldada. Kõige kindlam oleks naine julge amoraalse ettepanekuga ära hirmutada. Selle järgi, mida mees tema kohta lugenud oli, võis arvata, et naine on harjunud ärahellitatud poistega, kes elasid oma perekonna varanduse kulul.

      „Gavin?”

      „Ma ei vaja sind oma avalike suhete osakonda… aga…” lausus mees.

      „Ära ütle,” hoiatas naine teda.

      Mees ei lasknud oma palvet kuuldavale, ta tõmbas naise lihtsalt veidi lähemale ning viis oma suu tema kõrva juurde. Tempest värises, kui mehe hingetõmbed üle tema naha värelesid ning mees tundis naise reaktsiooni. Ta ise tundis esimest kõditavat erutust oma niuetes.

      „On ilmselge, et meie vahel on külgetõmme,” sosistas Gavin.

      Naine tõmbus eemale. „Sa meeldid mulle tõesti, kuigi see pole loogiline.”

      Kurat võtku, mees teadis seda. Aga ta tahtis teda. Rohkem, kui ta tohtinud oleks. See polnud loogiline ega ratsionaalne, aga naine tundus nii õige.

      Liiga õige. See tuletas talle meelde sügavkülma, milles ta ettevaatlikult elanud oli, samal ajal kui tema kättemaksuplaan üles sulama hakkas. Mees nägi naise pilgus kerget kurbust ja sellist kindlameelsust, mis tema enesekontrolli täielikult hävitas.

      Naine sulges silmad. Gavin nägi, kuidas tema nahale nende sõnade mõjul puna tekkis, naise õlad vajusid taha, tõstes tema rindu mehe poole.

      Gavin hellitas tema põsesarnu. Tempesti nahk oli pehmem kui mereudu. Tema ripsmed vajusid alla, kui mees tema näojoonte kurve ja lohkusid uuris. Mees libistas sõrmega üle naise huulte ning need avanesid puudutuse mõjul. Ta silitas pöidlaga naise täidlast alahuult ning jälgis, kuidas huulte loomulik roosakas värvus tumedamaks muutus.

      Tempest kallutas pea taha ning paindus veidi rohkem mehe poole. Naises oli natuke upsakust, see intrigeeris meest. Gavin tahtis ta oma käte vahele võtta ja vaadata, kui upsakas ta on pärast seda, kui mees tema suu suudlustega üle külvab.

      Naine kehitas õlgu. „Ma ei otsi suhet, Gavin. Ma otsin tööd.”

      Mees teadis, et ei palkaks teda ealeski, aga ta ei tahtnud lasta naisel niisama enda juurest minema kõndida. Gavin teadis, et see oli naisel juba kavas. „Võin sinuga homme kell üksteist kokku saada.”

      „Suurepärane. Valmistu selleks, et sind pahviks lüüakse,” lausus Tempest minema jalutades.

      Teine peatükk

      Tempest oli intervjuuks Gavin Renardiga hoolikalt riideid valinud. Tema must Chaneli jakk oli klassika ning naine kandis seda kui kaitserüüd. Ta armastas tunnet, mis tekkis, kui kergest suvisest linasest kangast seelik tema jalgu riivas. Naine kombineeris selle eriti õhukeste läikivate Prantsuse sukkpükstega ja Ferragamo kingadega, mis jätsid endast tagasihoidliku ja peene mulje.

      Kuid kõigest hoolimata oli ta närviline. Lonksates kohvi, mille Gavini sekretär Marilyn talle toonud oli, hakkasid ta käed värisema. Talle ei meeldinud mitte üks põrm, et tema oma emotsioonid teda nii kergesti ära annavad ning ta sundis end veel kord ette planeeritud sõnu mõttes harjutama.

      Ta ei mõelnud ainult uuest töökohast. Ta mõtles Gavin Renardist kui mehest ja see ajas teda vihale. Üks asi oli mõelda temast kui võimalusest oma isa märkama panna, kui hea juhi ta oma sõrmede vahelt minema libiseda laskis. Kuid kes oleks võinud arvata, et see mees tema plaanid sassi ajada võib? Loomulikult polnud tal ausalt öeldes mehe juurde jalutades erilist plaani. Ta oli tahtnud lihtsalt kohtuda mehega, kes tema isa jaoks kinnisideeks muutunud oli, ja uurida, kas ta saaks meest kasutades kuidagi oma isa meelt muuta, mis puutub ametikõrgendusse. Kuid need plaanid olid õhku haihtunud, kui naine mõistis, millist külgetõmmet ta Gavini suhtes tunneb.

      „Preili Lambert?”

      „Jah?”

      „Härra Renard võtab teid nüüd vastu.”

      Ta naeratas tänutäheks sekretärile ning asetas oma kohvitassi lauale. Enne tõusmist hingas ta sügavalt sisse. Tema ema oli talle alati öelnud, et endale tuleb aega võtta. Parem on ettevalmistatult hiljaks jääda kui saabuda õigel ajal, aga oma rolli läbi harjutamata.

      Mõttes pani ta mängima Guns ’N’ Rosesi loo „Welcome to the Jungle”1. Siis võttis ta oma kohvri ning sammus mehe kontorisse.

      Gavin tõusis püsti, kui naine tuppa sisenes. Tema särgi sügavsinine toon muutis tema hallid silmad kontorivalguses veelgi säravamaks. Mees oli pikem, kui Tempest mäletas, kuid naine mõistis, et eelmise õhtu kingad olid võrreldes tänastega tema pikkusele paar lisasentimeetrit juurde andnud. Naine naeratas talle ning muusikapala tema peas muutus energilisest rokist Sade’i looks „Smooth Operator”2.

      Mees lõhnas tõeliselt hästi. Vürtsikas maskuliinne lõhn ümbritses Tempesti kohe, kui Gavin tervituseks käe välja sirutas. Aeglane sensuaalne muusika naise peas surus kabineti miljöö tahaplaanile.

      „Tere hommikust, Tempest.”

      Nad kätlesid. Tema suur käsi mattis naise oma täielikult enda alla. Tempest hoidis mehe käest kinni kauem, kui ta pidanud oleks, siis tõmbas ta selle tagasi ning köhis närviliselt oma kurgu puhtaks. Ei, mõtles ta. Ta polnud närviline. Ta oli rahulik, lõdvestunud ja täiesti enesekindel.

      „Tere hommikust, Gavin. Kas sul oli eilsel heategevusüritusel tore?”

      „Jah. Istu palun.”

      Nii palju siis lobisemisest. Naisele sai selgeks, et Gavinit ei huvitanud seltskondlikud nüansid, millele tema kogu oma elu üles ehitanud oli. Tempest tegi endale mõttes märkuse see meelde jätta. Ta istus maha ning võttis kohvrist oma CV välja.

      „Aitäh sulle, et nõustusid minuga kohtuma.”

      „Ma pole siiamaani kindel, miks ma seda tegin,” lausus mees.

      Hetkeks mõtles Tempest, et see kõik oli üks suur viga, kuid siis kohtusid nende pilgud ja ta mõistis, et mees oli nõustunud samal põhjusel, miks temagi selle ettepaneku teinud oli. Vastastikune külgetõmme. Ta teadis, et tegemist on võimatu olukorraga. Mees ei suudaks ealeski unustada, et Tempest on oma isa tütar.