breve, filtrikohv, latte macchiato.
Kui järg temani jõudis, tõmbas kassas olev neiu roosa kõrre suust, küsides: „Mida teile, proua?“
Tüdrukul olid punased juuksed ja kulmurõngas. Küllap on needitud näod moes, mõtles Jane, sest temagi tütrel oli ninas väike teemantneet ilutsenud, kui ta teda surnukuuris tuvastanud oli. Jane arutles, kas oli ikka õigesti toiminud, jättes needi lõpuni oma kohale, ehkki see talle ei meeldinud. Ju ikka oli, leidis ta.
„Mina olen Melody McKinney ema,“ lausus Jane.
„Ta on selle üle kindlasti väga uhke,“ vastas neiu, torgates kõrre tagasi suhu ja küsides uuesti:
„Mida me võime teile joogiks valmistada?“
„Kas te tundsite Melodyt?“
„Kas peaksin?“ küsis too.
„Mulle öeldi, et ta töötas siin.“
„Oh,“ sõnas tüdruk, näides järsku piinlikkust tundvat. „Te olete selle Melody ema. Vabandust! Ma olen asendustöötaja Belltowni kohvikust. Oodake üks hetk!“
Ta kadus tagaruumi, naastes minuti pärast ümbrikuga.
„Siin on tema lõpparve,“ ütles ta, lüües seejärel kohe vabandavalt pilgu maha: „Vabandust! See kõlas halvasti.“
Jane torkas ümbriku käekotti.
„Ma lootsin tegelikult, et saaksin rääkida kellegagi, kes koos Melodyga töötas. Kellegagi, kes teda tundis.“
„Te peaksite nädala sees tagasi tulema,“ vastas tüdruk. „Lewis on siis tööl ja temaga on teil kõige mõttekam vestelda.“
„Lewis?“
„Jah. Ta on juhataja. Ta ei jää teil märkamata. Näeb välja nagu midagi multifilmiponi ja Vabadussamba vahepealset.“
Jane astus kohvikust välja, hingates sügavalt sisse sõõmu jahedat niisket õhku. Väikeses kohvikus oli tekkinud tunne, nagu oleksid seinad ta ümber sulgunud, võib-olla sellepärast, et Jane oli endale ette kujutanud, kuidas ebaviisaka punapea asemel seisab leti taga naeratav Melody. Oleks ta siin vaid kahe nädala eest käinud! Tundus, kui oleks see kõik vaid üks julm õnnemäng eludega, mis mõnel puhul lühidalt lõpetati, teisel aga juhuse tahtel jätkuda sai.
Kui Jane tagasi oma auto juurde jalutas, jõudis temani – tuulest kantuna – üks lõhestavalt üksildane kitarriviis, saateks veelgi üksildasemale kurvale lauluhäälele. Ta polnud kunagi varem midagi niisugust kuulnud, kuid muusika oli ilus ja sobis meeleoluga.
Ta otsustas muusikale järgneda, pöörates ümber nurga ja leides ühe ukse vahelt muusiku. Mees oli kitarri kohale kummardunud, nägu varjamas määrdunud nokkmüts. Tema jalge ees oli lahtine kitarrikohver, sees mõned dollarid ja paar münti. Jane oli laulust nii liigutatud, et peatus, hakates käekotist raha otsima. Et ta oli aga oma viimase raha Melody toakaaslasele andnud, leidis ta nüüd vaid hõbedollari, mille tundmatu võõras oli Melody hauale jätnud, ning seda ei tihanud ta ära anda.
Naine ootas, et laul lõppeks ja ta saaks mehelt uurida, kui kauaks too siia jääb, et siis käia raha järelja tagasi tulla, ent kui kõlas lõppakord ja muusik oma pea tõstis, Jane jahmus: need silmad! See oli tema – mees surnuaialt, vihmasajus seisnud võõras. Autoaknast avanenud pilt oli naisele mällu sööbinud. Ta oleks need silmad igal pool ja igal ajal ära tundnud.
Jane arvas, et nägi ka mehe näol äratundmishelki, kuid see kadus kiiresti, asendudes laia naeratusega, kui too küsis: „Kas on soovilugu?“
„See oli tõsiselt hea,“ ütles Jane, otsustades, et ei maini nende hiljutist kohtumist. „Ikka päriselt tõsiselt hea.“
Mees kallutas pead.
„Tänan teid, proua!“
„Kas teie kirjutasite selle?“
„Noh,“ vastas mees, näides järsku häbelik, „ma pole seda veel kusagile otseselt üles kirjutanudki, tegelen sellega alles oma peas, kuid jah, meloodia ja sõnad on minu enda omad, kui te seda silmas peate.“
„See on tõesti võrratu,“ ütles Jane.
„Mul on hea meel, et see teile meeldib. Tavaliselt eelistavad inimesed vanu lugusid, mida nad teavad. Ilmselt nostalgiast. Ehkki „Halleluuja“ on loomulikult suurepärane laul, ei jaksa ma seda siiski terve päev laulda.“
Jane silmitses jutuajamise ajal mehe nägu:
„Kui te pahaks ei pane, siis kui vana te olete?“
Mees võttis mütsi peast ja lükkas sõrmedega läbi oma pikkade tumedate juuste. Ta ohkas.
„Noh, kui mulle räägiti mu sündimise päeva kohta tõtt ja ma enne ära ei sure, siis saan tuleval juulil 25-seks.“
„Te pole veel 25-aastanegi ja kirjutate sellise loo? Kas olete kogu elu muusikat teinud?“
„Seda ei oska ma öelda.“ Mees kehitas õlgu. „Ma pole veel kogu oma elu ära elanud.“ Seejärel ta naeratas jälle ja vahetas teemat. „Kas sooviksite ka mingit lugu?“
Jane oli nii lummatud rohelisest täpist, mis mehe kurbades silmades põles, et kummardas talle lähemale.
„Kuidas teie nimi on?“
„Ma ei taha ebaviisakas olla, proua, aga ma teenin endale niimoodi elatist. Kas teil on mõni laul, mida te kuulda tahaksite? Sest kui ei ole, siis pean edasi liikuma.“
„Aga ma tahaksin teiega rääkida.“
„Mina pole selleks õige inimene.“
Mees tõstis kitarri üle oma pea ja kükitas, et raha ära korjata, seejärel pani ta kitarri kohvrisse.
„Ma tahan teile lihtsalt mõned küsimused esitada.“
„First and Pine’is on viiskümmend kutti, kes on nõus ühe õlle nimel rääkima rohkem, kui vaja. Mina ei ole üks neist.“
Ta puudutas oma mütsinokka, justkui hüvasti jättes, võttis kohvri ja kõndis minema.
„Ma nägin teid surnuaial,“ ütles Jane talle selja tagant järele.
Mees peatus, pöörates end aeglaselt ringi.
„Olin autos ja vaatasin teid. Melody pidi teie jaoks palju tähendama, et sellise vihmaga kalmistule tulite.“
Jane avas oma käekoti. „Võtke! Jätsite sinna selle mündi.“
„Kas ta oli teie õde?“ küsis mees.
„Ei, ma olen tema ema.“
Üle mehe näo libises tormipilvena kurbus ja tema pilgus helkis lein. Jane arvas hetkeks, et too puhkeb nutma. Kuid mees langetas pilgu ja lausus: „Avaldan kaastunnet.“
Seejärel pööras ta end ringi ja lahkus.
Ei mingit selgitust, ei mingit hüvastijättu.
Jane seisis ja vaatas, kuidas teine eemaldub.
Kui mees nurga taha kadus, kukkus kõnniteele, kus ta seisnud oli, vihmapiisk, nagu oleks tema vari sinna nutma jäänud.
Jane seisis nüüd üksi kõnniteel ja tundis, kuidas tal eneselgi pisarad voolama hakkavad.
Uus vihmavaling sundis naise pugema sama ukse vahele, kus mees ennist musitseerinud oli. Ta pani käed ümber põlvede ja jäi vaatlema vihmapiiskade trummeldamist kõnniteel – kitarrimuusika oli asendunud autorataste alt pritsivate veeplartsatustega.
Kolmas peatükk
„Sa pead sööma.“
Grace osutas hautisekausile Jane’i ees, näol emalikult murelik ilme.
„Ma tean,“ lausus Jane, „aga mul pole isu.“
„Võta, kasta leib selle sisse.“
Grace lükkas leivataldriku Jane’i poole ja viipas ettekandjale, kes parajasti lõunatajatest maha jäänud lauda koristas.
„Kas