kiivas. Pärast tuli uks ikkagi lahti ja kõik kukkusid meie koridori. Ja lamasid maas. Hoovis tulistasid tankid.
03.03
Ema käib meie kõrval baasis. Otsib puid. Puid pole, aga teekannu tuleb lõkkel soojendada.
Baasis käivad lahingud. Vene sõdurid ja rahvaväelased jooksevad. Mansur läks puude järele ja nad hakkasid tema pihta tulistama. Ta sai vaevu ära joosta. Hüppas teiselt korruselt alla.
Mansur kannab mütsi. Ta on mereröövel! Tõeline mereröövel!!! Ma ei suuda talle sõnagi öelda. Kuigi tahan väga. Aga ei suuda. Häbenen. Ta leidis kusagilt lauvärvid ja tõi mulle. Sellised väikesed, karbikeses. Sirelikarva. Kingitus! Mulle!
04.03
Oli Uraza-Bairami pidu! Vanaema Zina tõi hapendatud tomateid ja riisi. Aga onu Ahmed tõi praekartulit. Terve pannitäie! Lõkke peal praadis.
Oh, kui õnnelikud me oleme! Jagasime oma kingitusi tädi Valja ja Aljonkaga.
05.03
Ema ja onu Sultan läksid baasi puude järele. Mul on üksinda hirm.
Jooksin läbi aedade baasi. Üksipäini. Snaiper tulistas raudteed. Kuulid langesid mu kõrvale. Ma tahtsin ema üles leida. Jooksin, hüüdsin teda. Nägin tapetuid, aga ema seal ei olnud ja ma ei läinud lähedale. Mingid tädid ja lapsed lebasid lumel. Ja üks oli halli pearätiga vanamemm.
Siis leidsin ema üles. Onu Sultan oli juba meie hoovi läinud. Ema otsis ikka veel puid. Me läksime baasi majakesse, seal olid vanad toolid. Siis hakkasid tankid tulistama. Ikka pahh-pahh-pahh! Mürsk lõhkes. Me kukkusime maha. Lööklaine! Meid puistati üle krohvi ja kividega. Aga mitte palju. Saime välja ja roomasime minema.
Ema selgitas, talle räägiti, et on sellised soojatundlikud miinid. Nad tulevad inimesele järele ja rebivad ta tükkideks. Ma roomasin mööda lund ja mõtlesin, et selline miin leiab mind kindlasti üles, hiilib mulle järele ja rebib siis tükkideks.
Lamasime kaua tee veeres. Lendasid mürsud, punased ja oranžid. Pärast õnnestus meil majade juurde joosta.
Me tõime puid!
07.03
Käisime toitu otsimas. Otsisime. Kuulatasime kesklinna minnes: kui lendas miin või mürsk, viskasime pikali maha.
Kohtasime vene vanamemme. Õpetaja! Ta käis purustatud majades ja korjas raamatuid kokku. Mitte asju, mitte nõusid. Raamatuid! Ladus kärukesele. Nuttis:
„Ajalugu tuleb päästa!”
Ei saanud aru, kust kogu aeg tulistati.
Me ei leidnud toitu, aga ema jõudis mulle rääkida Nikolai II perekonnast. Eriti jäi meelde see, kuidas tsaari lapsi viidi mahalaskmisele ja nad läksid treppi mööda keldrisse. Ma läksin ja mõtlesin, et lapsi tapetakse keldrites. See on vist selline traditsioon.
Me käisime keldris ainult üks kord. Oleme kogu aeg kodus, kogu aeg tulistatakse. Kui tapetakse, siis vähemalt kodus. Vihkan keldreid!
11.03
Mul läksid saapad katki. Jalad on märjad. Jalatseid ei ole. Otsustasin võõrasse majja minna. Kuigi olin emale sõna andnud, et ei lähe võõrasse majja. Aga läksin – saapaid otsima.
Ma ei märganud, et keldri luuk on lahti. Astusin sisse ja nägin saapaid. Need olid diivanil. Ma vaatasin neid ja … kukkusin. Keldrisse. Aga mitte päris sisse. Kui oleksin sisse kukkunud, oleksin surnud. Redelit polnud, aga kelder on kolm meetrit sügav ja all on betoon.
Haarasin kätega servadest. Ei suutnud välja ronida. Jõudu ei olnud. Vajusin vööni sisse. Appi ei tulnud kedagi. Keegi ei teadnud, et ma läksin saapaid otsima. Mul läksid isegi sõrmed valgeks. Siis astus sisse tšetšeeni taat. Arvasin, et ta lükkab mu alla ja ma suren seal, aga tema andis mulle käe. Ja ma ronisin välja.
„Mida sa siit otsid?” küsis ta.
„Ma tahtsin saapad võtta,” ütlesin mina.
„Kas sul häbi ei ole varastada?” küsis taat.
Läksin punaseks kui tomat.
„Su jalad astuvad vales kohas! Need on leidnud vale tee!” ütles taat valjul häälel. „Patt! Patt!”
„Ma pole kunagi käinud asju otsimas. Üks kord …”
„Aitab ühestki korrast!” katkestas mind taat. „Häbi!”
Siis nägi ta, et ma seisan katkistes saabastes. Läks ja võttis saapad. Viskas üle toa.
„Säh!” ütles ta. „Võta. Minu omad said pommist surma. Tütar ja lapselapsed said surma. Keegi ei tule sellesse majja elama. Kõik on seal!” ta näitas käega üles.
Ma ütlesin:
„Vabandage” ja lahkusin.
Lahkusin oma katkistes saabastes. Aga pärast panin jooksu. Mul tekkis tahtmine ära joosta.
Sattusin laibale. Pool tundi tagasi seda polnud. Aga nüüd lamas! Umbes neljakümnene mees. Venelane. Elanik. Ta lamas ja vaatas mind siniste silmadega. Kõrval oli ämber. Ta läks vett tooma. Snaiper vist tappis ta.
Ema leidis moosi ja tõi kotiga:
„Kus sa ringi kolad?” küsis ta.
Ma ütlesin. Ema andis kuklavopsu. Otse koolnu kõrval. Kuklavops pani silmad kirvendama. Hakkas väga häbi.
„Peale toidu ei tohi midagi võtta!” ütles ema karmilt.
Ema leidis teki, mis vedeles tänaval. Kattis koolnu kinni ja me läksime koju.
12.03
Oh, mis juhtus! Me käisime üle silla kirikus. Sild oli pooleldi jõkke kukkunud. Sest pomm sai talle pihta. Aga teist poolt pidi saab üle. Pääseb teisele poole jõge.
Silla lähedal on veel purustatud presidendipalee ja võõrastemaja Kavkaz. Aga silla peal on kahur ja sõdurid. Venelased. Ja toolid on ka ja nad istuvad toolidel. See on nüüd nende sild.
Me läksime emaga kiriku poole ja olime juba silla keskel. Ja mina näen: teisel sillal, mis on kaugemal, jooksevad rahvaväelased. Ma tundsin nad kohe ära – neil on rohelised lindid ümber pea. Nad hakkasid tulistama sellisest pikast rohelisest torust, mida kantakse õlal. Ja otse meie pihta! Tollelt sillalt selle silla pihta! Kuuui kärgatas! Tuld! Kõik langesid maha.
Meie kõrval läks tädi poisiga, tšetšeenid. Ja taat memmega, venelased. Ja meie. Kõik läksid kirikusse – seal antakse vahel toiduaineid. Kasakad toovad.
Kui hakkasid tulistama! Lahing! Sõdurid hakkasid kahurist tulistama rahvaväelasi, teist silda. Kahur oli suur! Ratastel! See tulistab, aga maapind liigahtab, nagu maavärin.
Ma lamasin ja karjusin hirmust. Aga ema tiris mind kraest purustatud võõrastemajja Kavkaz. Inimesed sillalt jooksid samuti võõrastemaja varemetesse. Seal lamati põrandal. Aga tulistamine läks aina tugevamaks. Ma kartsin nii väga! Mõtlesin, et surm on käes. Mingit soojatundlikku miini pole vaja. Niisamagi löövad maha.
Võõrastemaja on purustatud. See oli saanud tuhandeid mürsutabamusi. Seinad on kui pits. Jalge all on kivikildude hunnik. Me lamasime seal kaks tundi. Saime tuttavaks.
Poiss nuttis. Ronis tädi Asjale sülle. Tädi lamas põrandal, hoidis poissi kaisus. Aga taat Boris lohutas meid. Ütles, et kuulid ei ulatu meieni. Nii ei saa ju olla, et kõik tapetakse korraga. Igaühel on oma saatus!
Pärast vaatame, et kotihunnik hakkab nurgas liigutama. Seal oli prügi, igasugused pakid. Neli sõdurit ilmub nähtavale. Tuleb välja, et nad on seal kogu aeg lamanud! Ema nende käest küsima:
„Mida teie siin teete?!”
Nemad vastu:
„Peidus oleme. Me ei taha sõdida!”
Taat Boris hakkas nendega pahandama:
„Mida