sa tead, kes see kolge on?“ oli Silvi sõbrannat müksates tolle uustulnuka kohta küsinud.
„Keda sa mõtled?“ Endla pilk eksles mujal, ta ei taibanud kohe, kellest Silvi räägib.
„Seda pikka, noh! Pole teda nagu kunagi varem siin näinud.“
„Ah see? Ega ma tema nime ei tea, aga mäletan, et mõni aasta tagasi mängis ta TPI meeskonnas korvpalli. Mina olin korvpallifänn, käisime tihti nende mänge vaatamas. Kenad suured poisid, neid oli mõnus jälgida! Aga tema vist enam ise ei mängi, nüüd pidi olema korvpallikohtunikuks hakanud,“ seletas kunagine kooliõde.
„Mh… Kõik sa ka ära tead,“ turtsatas Silvi kadedust varjamata. Endla oli temast aasta-paar vanem, järelikult ka kogenum, seega autoriteet ja seetõttu mõneski suhtes kadestamisväärt. Sõbrannadel oli tavaks saanud ennast laupäeviti linnarajooni kultuurimajas tuulutamas käia; nädalalõppudel toimuvaid kokkutulekuid nimetati küll poliithariduslikeks noorteõhtuteks, aga kõige olulisem osa, mis publiku kokku tõmbas, oli tants. Iga selline õhtu lõppes võimalusega tund-poolteist kohaliku ansambli muusika saatel jalga keerutada.
Enne oodatud tantsuõhtut pidid aga kõik osavõtjad osalema harival üritusel, õigemini küll poliitilisel desinfektsioonil. Noorteõhtud algasid alati päevakohase ettekandega rahvusvahelisest olukorrast. Lektori ettekande ajal istusid laval punase riidega kaetud laua taga ka linnarajooni komsomolikomitee liikmed, üks tähtsam kui teine; lauatagust nimetati noorte hulgas pilkamisi aupresiidiumiks. Õhtust osavõtjatele oli seletatud, et laua taga istujatele võib kõikvõimalikke küsimusi esitada, et saalis tekiks üldine mõttevahetus, millest kõik osa võtaksid ja saaksid end seeläbi poliitiliselt harida. Küsijaid aga ei olnud, vaid üks kord leidus saalis julge ja sõnaosav noormees, kes hakkaski presiidiumi pommitama küsimustega oodatava ülemaailmse revolutsiooni kohta, mille tugipunktideks ja innustajateks pidid olema Nõukogude Liit, Hiina ja Kuuba; paraku jäid aga vastajad oma teadmiste ja kõneosavuse poolest küsijale alla. Nähtavasti ei olnud neid sellel teemal küllalt põhjalikult instrueeritud, ning pärast niisugust läbikukkumist kadusid lavalt nii punase riidega kaetud laud kui ka kogu presiidium. Kõnepult siiski jäi ja kuskilt propagandaühingust tellitud oraator pidas õhtu sissejuhatuseks loengu, millega ürituse poliitiline osa ka piirdus.
Igava algusloengu tõttu hakkasid tantsuhuvilised kohale tulema hiljem, selleks ajaks, kui lektor oma kolmveerandtunnise ettekande lõpetas. Loengu ajaks ilmus kohale vaid neli-viis inimest ja see tekitas korraldajatele peavalu, sest kogu jagatav poliitiline aur ähvardas kaduma minna. Niisugune ignorantsus nõudis vastuabinõude rakendamist, hiljem saabujaid hakati küsitlema. Ka sel õhtul oli keegi üliagar nooruke aktivist tüdrukud sisenemisel kinni pidanud ja juba uksel pärinud:
„Miks te õigel ajal ei tulnud? Teate ju, et koosolek algab kell seitse!“
„Lihtsalt ei jõudnud! Seelik oli vaja enne ära triikida!“ seletas Endla ega püüdnudki varjata oma üleolekut sellest komsomolihakatisest.
„Ma panen teie nimed hilinejate kirja! Kuidas on teie nimi? Kus te töötate?“
„Oota, las mina räägin!“ Silvi trügis Endla ja küsitleja vahele. „Pane siis kirja, kui julged: minu nimi on Viirpuu, oled seda nime ehk kuulnud? Minu isa on ministeeriumi osakonnajuhataja, partei linnakomitee liige. Sulle võib sellest ettekandest äkki pahandusi tulla!“
Aktiivne kontrollija lõigi ebalema ja andis sõnatult alla. Astus kõrvale ja ühmas poolihääli nagu vandeseltslastele:
„Olgu, minge edasi!“
Tantsuõhtu jooksul õnnestus Silvil end sisenemisel nähtud pika noormehe lähedale manööverdada ja kui kodanlikuks igandiks tunnistatud teate „daamide valik“ asemel hüüti: „Tähelepanu, valivad tütarlapsed!“, pöördus Silvi pikakasvulise poole.
„Ma palun teid!“
Algul tundus noormees tagasihoidlik ja vaikne, aga tantsida oskas tõesti hästi, nii et tüdruk nende sujuvat koosliikumist täielikult nautis. Nende vahel tekkis nagu iseenesest vastastikune tunnetus, mis pani teise vähimalegi liigutusele kohemaid ja õigesti reageerima. Niisuguseid partnereid kohtab avalikul tantsuõhtul harva ja Silvi ei saanud seda ütlemata jätta.
„Te tantsite meesterahva kohta üllatavalt hästi!“
„Sellepärast, et teie nii tundlikult reageerite! Ja pean tunnistama, et püüdsin lapsepõlves veidike võistlustantsuga tegeleda, aga kasvasin kiiresti välja,“ seletas noormees nagu vabandavalt.
„Kasvasite välja? Mis see tähendab?“
„Sünniviga,“ muigas küsitu. „Ma lihtsalt kasvasin liiga pikaks ja enam ei leidunud sobiva pikkusega partnerit. Treener ütles, et iluuisutamises võib partnerite pikkuse vahe suur olla, aga võistlustantsus on teine lugu. Siis ma hakkasin hoopis korvpalli mängima, seal pole partnerit vaja.“
Muusikas kuulutati vaheaeg, jutt oli aga pooleli jäänud ja äsjased tantsupartnerid istusid kõrvuti seinaäärsele pingile.
„Saagem tuttavaks, minu nimi on Olev.“
„Mina olen Silvi! Ega see nimi mulle eriti ei meeldi, aga kui vanemad panid, siis ma olin veel liiga väike, et vastu hakata,“ seletas tüdruk muigamisi.
„Eks nende nimedega ongi häda, kuigi Silvi on ju ilus nimi. Mind aga hakati koolis Käändeks hüüdma, kui me eesti keele grammatikat õppisime.“
„Käändeks? Mispärast?“
„Noh, eesti keeles on ju niisugune kääne – olev! Olev, saav, rajav ja mis nad kõik on koolilaste hirmuks välja mõelnud,“ seletas noormees naerusui.
„Silvil jälle ei ole r-tähte sees, see nimi kõlab kuidagi lahjalt, selles on viga.“
„Kas peab olema? Mis nime te siis endale tahaksite – Ramilda, Marietta, Riina, Miralda…?“
Olev osutus hoopis vägagi sõnaosavaks ja Silvi imetles uut tuttavat aina enam. Järgmisel tantsuvaheajal hakkasid nad teineteist noortepäraselt sinatama ja õhtu lõppedes lepiti kokku, et järgmisel laupäeval kohtutakse jälle.
Kui tüdrukud koduteele asusid, viskas sõbranna Endla solvunult:
„Oled ära tehtud, jah? Peale selle pika sa ei näinud seal mitte kedagi, mind ei lasknud enam endale ligigi!“
„Mis siis, oled kade või?“ torkas Silvi vastu. Tema mõtted olid ikka veel Olevi juures ja koondusid aina enam lõppotsuseks: selle poisi pean ma endale saama! Kas just päriseks ja kogu eluks, aga vähemalt senikauaks, kuni leian veelgi parema. Või kuni selgub, et särava koore all polegi seda õiget sisu, mis praegu nii ahvatlev tundub!
Silvi Viirpuu oli oma kakskümmend kaks aastat kestnud eluea jooksul juba nii mõndagi kogenud, isegi ühe ebamääraselt mitteametliku kihluse katkestanud, kui hakkas toonase väljavalitu endistelt kallimatelt noormeest laimavaid ja tema eluviise paljastavaid kirjakesi saama. Raske oli kindlaks teha, kui palju oli kirjades tõtt ja kui palju mahajäetud tüdrukute kättemaksuhimu, aga lõpuks jäi too nurjumine Silvi jaoks vaid üheks mööduvaks seikluseks, mis teda paraku eriti targemaks ei teinud. Sest õpitakse küll igast kogemusest, nii positiivsest kui negatiivsest, aga üle piiride läinud enesekulutamine võib lõpuks tuua ka eksitava teadmise, et elu ja armumist ei tasugi liiga tõsiselt võtta. Liiatigi oli Silvil sõbranna Endla näol hea tugi ja eeskuju, kellega sai ka kõige intiimsemaid asju arutada ja kogemusi vahetada. Silvi õnneks jäi suurem osa tema pisiseiklustest isa eest varju, sest Oskar Viirpuu pidas ennast ühiskonna üheks tugitalaks ning elas kindlas teadmises, et tema peres on kõik parimas korras. Emale tarvitses Silvil vaid mainida, et veedab aega koos Endlaga – Leili Viirpuu silmis oli sõbrannast saanud tagatis, et tema tütrel hoitakse silma peal, ja pealegi oli Endla eeskujuks, sest käis korralikult kuskil kontoris tööl, Silvi aga polnud veel teda huvitavat töökohta leidnud. Kui päris täpne olla – ta polnud seda tegelikult otsinudki, sest Viirpuude kolmeliikmelises peres ei tuntud millestki puudust. Pereisa palk ei olnud küll eriti suur, sest seadused panid palgaredelile kindlad piirid, aga ministeeriumi juhtivtöötajate sissetuleku põhiosa moodustasid preemiad, mida igal võimalikul