liivakasti läbi, aga peale kassikaka ei leidnud midagi. Kuidas teie laps auto üles leidis?” küsis memme Meelika vanaemaga liivakasti kõrval pingil istet võttes.
„Ega leidnudki. Pätsas, nagu koolipoisid ütlevad. Torkas lihtsalt oma taskusse.”
„Niisama lihtsalt?” memme tõstis kulme.
„Niisama lihtsalt. Ma ei tea, miks. Me oleme kodus seda mitu korda arutanud. Aga tal kohe on niisugune mood. Vahel, mitte alati. Aga mõnikord, näiteks mõne lapse sünnipäeval hakkab mingi mänguasi hirmsasti meeldima, siis tahab selle oma koju kaasa võtta. Enamasti ta küsib küll luba. Mitte teise lapse käest muidugi, tuleb ja sosistab mulle või kellelegi oma inimesele kõrva. Eks ema ja isa tegid selle vea, et küsisid omakorda sünnipäevalapse vanemate käest luba mänguasi seks korraks kaasa võtta. Järgmisel päeval viisid nad ise selle tänuga tagasi. Plika oleks muidu võõras kohas niisuguse jonniseeria vallandanud, et hoia ja keela. Aga kui kord nendele sellidele järele annad, on omad vitsad käes. Minuga tal need nipid läbi ei läinud. Õpetajaamet on mind karastanud. Anna õiges mõõdus armu, aga ikka parasjagu rangust ja hirmu ka,” seletas Meelika vanaema.
Memme noogutas mõistvalt.
Seesuguse näppamiselooga algas neil liivakastitutvus, mis peagi sõpruseks kasvas. Ja nii tõsiseks sõpruseks, et kui Meelika taheti lasteaeda panna, polnud ta mingil juhul nõus ilma Maretita sinna minema. Mareti vanematel polnud esialgu mingeid lasteaiaplaane. Memme oli juba tööl käimised lõpetanud ja päris meelsasti nõus tüdrukut kantseldama. Aga Meelikal õnnestus sõbranna vänta lüüa, kuni see lausa nõudis, et tema tahab ka lasteaeda ja jutul lõpp. Saatus oli plikakeste poolel. Nagu tellitud, vabanes lasteaias koht, ja Maret, kelle vanaema oli paar aastat tagasi lasteaia järjekorda igaks juhuks kirja pannud, sai nüüd naksti vabanenud koha endale. Ning hoides teineteise käest kinni, vantsisid sõbrannad vastu oma esimesele iseseisvale eluetapile.
Kuna lasteaed asus kodudele lähedal ja läbida tuli pelgalt pargilõik, usaldati vanemaks saades tüdrukud lasteaiateele juba ilma täiskasvanust saatjata. Aga ikka kahekesi koos. Maret ootas kodutrepil paar maja eemal elava Meelika ära ja siis oli kiire minek. Õhtul jäi Maret nii kauaks trepile, kuni Meelika oma koduni jõudis, ning siis lehvitati.
Lasteaiast edasi ikka koos: samasse kooli, ühte pinki. Teisiti poleks kumbki ette kujutanud.
Iseloomult, nagu välimuseltki, olid piigad täiesti erinevad. Meelika heledate inglilokikestega sinisilm. Maret tumedapäine, paksude karmide juustega. Silmad olid Maretil küllalt ebatavalised – rohekashallid. Meelika kadestas sõbratari silmavärvi pärast. „Need on sul lihtsalt superilusad,” kiitis ta kadedust varjamata. „Kui sa veel ise näeksid, kuidas need värvi muudavad: vahel päris hallid, siis jälle täpselt helerohelised. Ja mitte ainult erineva valguse käes. Kõik su meeleolud on silmadest näha. Sa pead olema kohutavalt ettevaatlik, need kes selle ära tabavad, neile oled lugeda kui lahtine raamat. Aga oleksid minul kas või pooltki nii ilusad! Ikka need kõige tavalisemad hallikassinised.” Nüüd, juba neiuea künnisel, oli Maret ka ise hakanud rohkem oma silmi peeglist uurima ja leidnud, et ju vist on ilusad küll. Ta oli avastanud, et vahetevahel paistis vasakus vikerkestas isegi kuldpruune terakesi. See tegi ühe silma natuke teistsuguseks, aga seegi oli Maretile meeltmööda. Nüüd, mil ripsmete värvimine oli neil oma klassi tüdrukute ringis ka juba aktuaalseks muutunud, pääses Maret vähemasti sellest vaevast. Loodus oli talle kinkinud tumedad pikad tihedad ripsmed. Tüdrukute arutelud ripsmepikendajatest ja – tihendajatest tundusid talle naeruväärse lobana.
Aga silmad olid ka ainukesed, millega Maret enda juures täielikult rahule jäi. Muus osas leidis ta endal kümneid parandamatuid vigu. Nagu enamasti küll paljud selles vanuses. Kuna nendel aastatel visatakse pikkust tormiliselt juurde ja tuleb silmitsi seista ehmatavate tõsiasjadega, mida hormoonid põhjustavad, jätab keha neiuliku ilu vormimise esialgu veel tahaplaanile. Ent ilusad tahavad naisinimesed olla terve elu, küllap sündimisest peale. Meelika võttis teismeliseea teatavat nurgelisust suhteliselt külma kõhuga, Maret oli enda suhtes kriitilisem.
See polnud nende iseloomude juures ainukeseks lahknemiseks. Memme, kes Meelikat niisama kaua tundis, ütles aina, et need sõbrannad on nagu tuli ja vesi. Ehkki vesi tulega kuidagi kokku ei klapi, paistsid erinevused tüdrukuid veelgi rohkem liitvat. Nende puhul kõlbas tõsiasi, et vastandid tõmbuvad teineteise poole. Maret oli väga hoolikas ja püüdlik. Head hinded olid talle äärmiselt tähtsad ja need sai ta korraliku ja järjekindla tööga. Meelikal olid samuti head tunnistused – küll mitte nii head kui Maretil – aga hinded kukkusid talle sülle nagu kogemata avanenud küllusesarvest. Tema hoolikusehood käisid nõnda, nagu jumal parasjagu juhatas. Viie kõrvale mingi hooletusekaks saada polnud tema puhul ime. Selle parandas tüdruk kohe jälle ära ja veerandi lõpuks venitas vähemalt nelja välja.
Täna läksid tüdrukute teed pärast kooli lahku. Meelika kiirustas oma tsirkusetrenni, mis toimus peaaegu iga päev. Maret läks koolist tavaliselt otse koju. Vahel küll väikese ringiga isa töö juurest läbi. Kui Meelika oli sõbrannale kade viimase ilusate silmade pärast, ei mahtunud Mareti hinge Meelika tsirkuseharrastus. Seda enam, et oli enda sellest ise kõrvale jätnud. Nad olid esimese klassi sügisel hakanud üheskoos käima tantsulise võimlemise trennis, sest mõlemad tahtsid saada iluvõimlejaks, niipalju kui pisiplikad seda ise soovida oskasid. Nad olid võimlejaid näinud korra televiisoris ja hirmsasti meeldis. Ent iluvõimlemise maailm on karmimast karmim ning mõlemad praagiti kohe paari treeningtunni järel põhigrupist välja. Treeneri pilk ei näinud nende kehades seda tulevikku, mida tema oleks soovinud. Ja tühja tööd ta teha ei kavatsenud. Et aga lapsed väga löödud poleks, moodustati väljaarvatutest tantsulise võimlemise rühm. Asjaosalised ise olid alul sellega üpris rahul. Muusika saatel heljumine ja keksimine oli nende meelest isegi palju toredam, kui valusad lihasevenitused iluvõimlejate juures.
Nii oleks see võinudki kesta. Tantsutrennid läksid küll raskemaks ja sealgi tuli omajagu pingutada. Enda proovilepanek tüdrukutele päris meeldis ja lisaks oli palju esinemisi. Selleks õmmeldi kihvte kostüüme ja suurel laval saalitäie vaatajate ees tantsida oli ilmatu vahva.
Ühtäkki tuli murrang. Meelika aktiivne vanaema avastas ühe laste tsirkuserühma ja viis oma lapselapse sinna. Võimlemise ja rütmilise liikumisega kokku puutunud tüdruk võeti kahel käel vastu. Meelika oli esimestest trennidest alates uuest harrastusest supervaimustuses ja kutsus ka sõbrannat sinna. „Küll näed, sa saad samuti kohe sisse,” julgustas ta kõhklevat Maretit. Kuid nüüd juhtus see, mida varem polnud juhtunud. Maret ütles ei. Mitte et ta poleks soovinud minna Meelika kiidetud tsirkuserühma. Soovis, ja kuidas veel. Kuid ta oli enda võimetes kahtlema löönud. Äkitselt oli ta veendunud, et pole nii andekas ja nii hea võimleja kui sõbranna. Seda enam, et tsirkus ei vajanud niivõrd musikaalseid ja plastilisi hõljujaid, kui julgeid ja sitkeid akrobaate. Just julgusest, teadis tüdruk, jäi tal puudu. Ma ei tule sellega toime, kinnitas Maret endale. Ma teen seal endale häbi, hoidis ta end tagasi. Meelika pealekäimisele aga ütles, et ei raatsi tantsulisest võimlemisest ära tulla ja vanadest trennisõpradest loobuda. „Ah, lõpeta ära! Me ei jää ju nendega võõraks. Ja seal tsirkuses on veelgi ägedamaid!” üritas Meelika sõbratari meelt muuta. Ent selgus, et Maret oli üsnagi kõvast puust ega lasknud end ümber veenda.
Raske otsus tehtud, jäi tüdruku hing põdema. Meelika jutud tsirkusestuudiost lõikasid nagu vaheda noaga. Maret käis tantsutrennis edasi veel aasta. Käis tujutult. Isegi esinemised ei tundunud enam nii kütkestavad. Isa polnud tütre juttudega loobuda tantsulisest võimlemisest sugugi päri. „Sul läks seal ju nii hästi,” püüdis ta kõhklejat tagasi hoida. „Arvesta, see on ju sport. Annab sitkust ja head tervist.”
Maretile tundusid need plussid praegu tühised. Kui kaotad millegi vastu huvi, pole enam midagi parata. Meelikale, kes omakorda hakkas sõbrale mõistust pähe panema, teatas Maret, et ei taha, et isa peab tegema lisatööd tema tantsutrenni pärast, mis tõesti üsna kopsaka rahasumma nõudis. „Kas sa tead, kui kalliks need meie viimased esinemisriided on läinud? Üle mõistuse! Isa muudkui vorbib saiakesi, et minu nõmedaid hilpe kinni maksta.” Selle peale polnud ka Meelikal enam midagi kosta. Ise tundis ta vaid kahekordselt rõõmu, et oli tantsimise tsirkuse vastu vahetanud, sest tsirkusetrennid olid eelmise harrastusega võrreldes imeodavad.
Meelika