käsutati jõuluvanast põnevil väikesele vennale seltsiks, ja nad sattusid ise joonistamisest hoogu. Tapio jälgis õdede lõbutsemist diivanilt ja võttis siis lõpuks sinise vildika. Nüüd tahab ta laenata musta, et saaks värvida autosummutist voogavat tossu. Maarit joonistab vapikujulist logo, mille keskel seisab suurte tähtedega „Hurriganes”.
Esikuuks kolksatab ja trepikojast levib tuppa kibe suitsuhais. Kari juhib Helena käevangus elutuppa, möödub ettevaatlikult jõulukuusest ja paneb Helena diivanile istuma. Tädi on pannud endale selga lotendava pruuni kleidi, mille kinkis talle vanaema eile, kui isa oli jõulukülalised lennujaamast kohale toonud.
Kari istub tugitooli, klõpsab põrandalambi põlema ja hakkab lugema „Valitud palade” kuu lugu, mille ta oli lauale jätnud. Tuomas küsis talt, kas neil on Helsingis laps, aga Kari ei vastanud midagi. Tavaliselt on Kari tore ja mängib nendega ja räägib naljakaid jutte, aga praegu on ta halvas tujus.
Helena kuulatab tuba.
„Kes siin on?” küsib ta.
„Kõik meie,” vastab Maarit teistegi eest oma tädile. „Mina ja Minna ja poisid ka.”
„Mida te teete?”
„Joonistame.”
Helena tõuseb diivanilt ja kombib vasaku käega lauaserva, järgib seda, kuni jõuab sellest mööda ja leiab tugitooli.
„Mööbel on siin teisiti kui suvel,” ütleb ta.
Osa elutoast on raamaturiiuli abil Minna toaks eraldatud. Helena möödub toolist ja pöörab vasakule. Maarit nihutab Tuomase tädi jalgade eest tahapoole.
„Kus see klaver on?”
„Kohe seal kõrval. Vasakul,” vastab Kari, pilku raamatult tõstmata.
„Seal, kus on aknad?”
„Nende vahel.”
„Siin on nüüd kõik nii teises kohas.”
Helena pöörab vasakule, kobab käega madalamalt, teeb sammu ja kobab uuesti. Kolmandal sammul leiab ta klaveri üles. Helena leiab tooli, istub sellele ja tõstab klahvidelt kaane.
„Ma mängiks natuke.”
Käed kerkivad klahvidele. Helena vajutab vaikselt ühele neist, kuulab selle häält ja viib sõrmed kiiresti õigetele kohtadele. Tuomas teab jõululaulu lasteaiast ja ta tõuseb, et vaadata tädi käsi. Ema nõuab, et Helenale tuleb öelda tädi. Ema ei tee etteheiteid, kui kutsuda tädisid ja onusid pelgalt eesnimega, aga iga kord, kui see ununeb, heidab ta pilgu ja parandab. Tädi Helena, onu Kaarle. Emale on sugulus tõsine asi.
Tädi parema käe sõrmed mängivad kiiret meloodiat. Nad leiavad õiged klahvid, kuigi silmad vahivad põiki üles. Vasak käsi otsib akorde, aga sellel pole sugugi nii kiire. Aeg-ajalt sirutub väike sõrm või pöial tasakesi valget klahvi vajutama ning Helena kuulab selle tekitatud häält. Selle abil leiavad teised sõrmed igaüks oma koha. Tuomasel on tunne, justkui tegutseksid käed üksteisest sõltumatult: üks mängib „Haldjate jõuluööd” ja teine lisab juurde mitmesuguseid madalaid helisid, aga kahe eraldi töö tulemusel sünnib tuttav laul.
„Kuhu sa, Maarit, kavatsed sügisel pärast kooli edasi minna?” küsib Helena.
„Gümnaasiumi,” vastab Maarit ja katab tušiga logo s-tähte.
„Ta oleks tahtnud juuksuriks hakata,” teatab Minna.
Maarit kortsutab kulmu.
„Mis see sinu asi on?”
„Tip-tapi” vahetab välja „Sinimägede öö”.11 Tuomas läheb paberi juurde tagasi ja värvib oranži rohelisega üle. Minna on saanud Maaritilt tänutäheks oma paljastuse eest põsele punase täpi. Ta limpsab sõrme, pühib värvi vilunult maha ja vahib vihaselt oma õde. Maarit põrnitseb vastu.
„Isa sundis mind, kuigi ise pole ta üheski koolis käinud.”
„Teie vanaisa sundis mind Helsingisse minema,” ütleb Helena.
„Oh, kui ainult sinna saaks.”
„Inimene teeb seda, mida tahab.”
Kari katkestab lugemise ja heidab Helenale pilgu, aga ei ütle midagi.
Tuomas jälgib, kuidas Tapio joonistab. Auto on päris uhke. Ta ise püüab paberile kollaseid rõngaid joonistada. Minna joonistab veel ühe kassi ja saab siis vanemalt õelt mõtte.
„Kas sa Hurriganest oskad mängida?”
Maarit püüab Minnat näpistada, aga haare jääb nõrgaks. Helena katkestab mängimise.
„Ma ei tea seda. Kas see on mõni uus?”
„Jah.”
„Laula pisut.”
„Neil on see „Get on, baby, get on.””
„Mis see on?”
„Mis mis?”
„See on rokk,” ütleb Tapio.
Helena istub veidike. Ta paneb käed sülle ja kuulatab koridori poole.
„Kus teie vanaema on?”
„Läks koos isaga vanaisa Onni hauale küünalt viima.”
Helena tõstab käed tagasi klahvidele. Parema pöidla alt kerkib tasane heli ning teised sõrmed rivistuvad selle ümber. Vasaku käe väike sõrm lööb kiirelt kaks nooti, seejärel nimetu sõrm, keskmine sõrm ja nimetissõrm. Pärast pöialt läheb rütm tagasi nimetissõrme ja sealt sõrmekaupa väikese sõrmeni. Parem käsi hakkab mängima meloodiat. Tapio tunneb rütmi ära ja tõuseb kuulamiseks püsti.
„Rokabilli!”
Helena pühib silmadele tükkiva juuksekihara parema käega eemale ja jätkab mängimist. Kari paneb ajakirja käest ja vaatab. Minna ja Maarit tõusevad kuulamiseks püsti.
Tuomas jääb üksinda paberi ette ja mõtleb Helena sõrmedele. Ta võrdleb Helenat, Tapio ristiema enda omaga. Ega tädi Annal midagi viga pole, ta on tore. Tal on sünnipäevad ja nimepäevad meeles, ta koob rohelisi villaseid sokke ja kutsub külla. Ometi valmistab olukorra juures miski talle meelehärmi, miski, millele ta pihta ei saa. Tuomas küünitab ettepoole ja saab kätte Maariti maha jäetud punase vildika. Ta tõmbab sellelt korgi pealt, vajutab otsa vastu Tapio autopilti ja tõmbab tihedaid üles-alla jooni.
Tulta polttavaa 12
TUOMASEL ON HIRM, aga vanaema käsi rahustab. See pole samasugune nagu emal, vaid kortsuline ja veresooned liiguvad kohe naha all. Emal on pikad peenikesed sõrmed, aga vanaemal sama lühikesed nagu isal.
Isa teeb pulmapilte. Ta närveerib, kas lähenev äike viib elektri ära ja kas välklamp ikka töötab. Ema aitas teda, sest välklampi ta ei karda, ainult välku. Nüüd on ta keldris. Kuigi ema väidab, et põhjas pole äikeseilm üldse nii hull ning et tema lapsepõlvekodus välgutas ja paugutas sedasi, et isegi vanaisa kartis, läheb ta ikkagi alati keldrikorruse sauna, kui esimest korda sähvatab. Seal pole akent. Pärastpoole vanaema naerab ja nimetab teda argpüksiks, aga ema ei saa selle peale pahaseks.
„Eks mul on ka siis üks nõrk koht. Võite õnnelik olla.”
Ema ütleb vanaemale alati teie ja mitte kunagi sina, nagu vanaema temale. Isa väidab, et nad on üksteisega viisakad, aga Tuomas ei usu seda.
Tuomas oli koos Tapioga elutoas, kui torm tõusma hakkas. Ta asutas ennast keldrisse emale seltsiks, aga vanaema haaras tal käest kinni.
„Inimene peab otsustama, kas ta hakkab maailma kartma või ei hakka.”
Vanaema avab raske pööninguukse ja nad astuvad koos mööda nagisevat treppi üles. Kodu on külas kõige suurem maja, alumine korrus on tervenisti välja üüritud ja nad ise elavad teisel. Selle kohal on veel pööning, kus lõhnab vana saepuru järele. Minna on pärast Maariti väljakolimist pööningukambrisse elama asunud ja toas tossab pidevalt