Kui mind enam pole, saavad nad selle võõrastemaja endale, aga poiss eelistaks sõduritega lobiseda ning tüdruk hakkab ohkima ja itsitama kohe, kui mõni rüütel mööda ratsutab. Ausõna, mina küll aru ei saa, misjaoks. Rüütlid on täpselt samasugused mehed nagu teisedki ja ma ei tea, et piigivõitluse tulemus oleks kunagi munade hinda muutnud.”Ta silmitses Dunki uudishimulikult; mõõk ja kilp rääkisid ühte, nöörist vöö ja koredast riidest ürp hoopis muud. „Kas sa lähed ise ka turniirile?”
Dunk võttis enne vastamist lonksu õlut. See oli pähkelpruun ja keelel mõnusalt paks, just nagu talle meeldis. „Jahah,” ütles ta. „Mul on plaanis see ära võita.”
„Et või nii?” vastas perenaine üsna viisakalt.
Kõrtsitoa teises otsas tõstis isandahakatis pea veiniloigust. Ta nägu liivakarva rotipesa meenutava soengu all oli haiglaselt kahkjaskollane ja ta lõuga kattis hele habemetüügas. Ta hõõrus suud, vaatas silmi pilgutades Dunki ja ütles: „Ma nägin sind unes.”Ta käsi värises, kui ta sõrmega osutas. „Hoia minust eemale, kuuled? Hoia kohe hästi kaugele.”
Dunk silmitses teda kahtlevalt. „Isand?”
Perenaine kummardus lähemale. „Ära tee temast välja, ser. Ta ainult joob ja räägib oma unenägudest. Ma lähen vaatan, kuidas toiduga on.” Ta kiirustas eemale.
„Toit?” Isandahakatise suus kõlas see sõimusõnana. Ta ajas end kohmakalt jalule, toetudes ühe käega lauale, et mitte ümber kukkuda. „Mul hakkab halb,” kuulutas ta. Mantliesine oli vanadest punase veini plekkidest korpas. „Ma tahtsin lõbunaist, aga siin pole ühtegi võtta. Kõik on Saarekoolme aasale läinud. Head jumalad, mul on veini vaja.” Ta kõikus ebakindlalt kõrtsitoast välja ning Dunk kuulis, kuidas ta omaette laulda jorisedes trepist üles läks.
Õnnetu olevus, mõtles Dunk. Aga miks ta arvas, et ta tunneb mind?Ta mõtles sellele hetke õlut rüübates.
Lammas oli just nii hea, kui ta seda kunagi söönud oli, ja part oli isegi parem, küpsetatud koos kirsside ja sidrunitega ning üldse mitte nii rasvane kui tavaliselt. Perenaine tõi veel võiga tehtud herneid ja alles ahjusooja odraleiba. Selline on rüütli elu, ütles ta endale viimaseid konte lihast puhtaks lutsutades. Hea toit, ja õlu alati, kui ma tahan, ning keegi ei anna vastu pead. Ta võttis teise karika toidu kõrvale, kolmanda selle alla loputamiseks, ja neljanda, kuna kedagi polnud ütlemas, et ta ei tohi, ning kui ta lõpetas, maksis ta perenaisele hõbemündiga, saades veel pihuga vaskpenne tagasi.
Oli juba päris pime, kui Dunk välja astus. Ta kõht oli täis ja kukkur pisut kergem, kuid ta tundis end tallide poole astudes hästi. Eest kostis hobuse hirnatus. „Rahulikult, sõber,” ütles poisi hääl. Dunk kiirendas kulmu kortsutades sammu.
Ta leidis vanamehe turvist kandva tallipoisi Äikese seljast istumast. Rõngassärk oli pikem kui poiss ise ja ta oli kiivri oma juusteta peas kuklasse lükanud, muidu oleks see ta silmad katnud.Ta nägi välja täiesti keskendununa ja täiesti naeruväärne. Dunk peatus talliuksel ja naeris.
Poiss tõstis pilgu, punastas ja hüppas maha. „Isand, ma ei kavatsenud …”
„Varas,” ütles Dunk, püüdes karmi häält teha. „Võta turvis seljast ja ole rõõmus, et Äike kabjaga vastu su lolli pead ei äsanud. Ta on sõjaratsu, mitte poisikeste poni.”
Poiss võttis kiivri peast ja viskas õlgedele. „Ma ratsutaksin temaga niisama hästi kui sina,” ütles ta söakalt.
„Pane suu kinni, ma ei taha su jultunud juttu kuulda. Rõngassärk ka, võta see seljast. Mida sa enda meelest tegid?”
„Kuidas ma seda sulle öelda saan, kui mu suu on kinni?” Poiss puges rõngassärgist välja ning lasi sel kukkuda.
„Vastamiseks võid suu lahti teha,” ütles Dunk. „Võta nüüd turvis, raputa tolmust puhtaks ja pane tagasi sinna, kust sa selle leidsid. Ja kiiver ka. Kas sa hobuseid toitsid, nagu ma käskisin? Ja hõõrusid Kergejala kuivaks?”
„Jah,” vastas poiss soomusrüült õlepuru raputades. „Sa lähed Saarekoolmesse, eks ole? Võta mind kaasa, ser.”
Võõrastemaja perenaine oli teda selles osas juba hoiatanud.
„Ja mida su ema võib selle kohta öelda?”
„Mu ema?” poiss krimpsutas nägu.
„Mu ema on surnud, nii et tema ei ütle midagi.”
Dunk oli üllatunud. Kas perenaine polnudki poisi ema?
Võib-olla oli poiss tema juures ainult õpilaseks. Dunki pea oli õllest pisut udune.
„Kas sa oled siis orb või?” küsis ta kahtlevalt.
„Aga sina?” viskas poiss vastu.
„Kunagi olin,” tunnistas Dunk. Kuni vanamees mu kaasa võttis.
„Kui sa mu kaasa võtaksid, siis ma võiksin su kannupoiss olla.”
„Mul pole kannupoissi vaja,” ütles ta.
„Igal rüütlil on kannupoissi vaja,” ütles poiss. „Paistab, et sinul rohkemgi kui teistel.”
Dunk tõstis ähvardavalt käe. „Ja mulle näib, et sina paistad vajavat üht laksu vastu kõrvu. Pane mulle üks kott kaeru täis. Ma lähen Saarekoolmesse … üksi.”
Kui poiss ka kartis, varjas ta seda hästi. Hetke seisis ta tõrksalt, käed rinnal risti, aga kui Dunk oli valmis juba loobuma, pööras poiss ringi ja läks kaeru tooma.
Dunk tundis kergendust. Kahju, et ma ei saa … aga tal on siin võõrastemajas hea elu, parem, kui oleks rändrüütli kannupoisina. Ta kaasa võtmine poleks mingi heategu.
Kuid ta sai aru, et poiss oli pettunud. Kergejala sadulasse ronides ja Äikese ratsmeid võttes otsustas Dunk, et vaskpenn aitab tuju paremaks teha. „Võta, poiss, abi eest.” Ta nipsas mündi naeratades õhku, kuid tallipoiss ei teinud katsetki seda püüda. Münt kukkus ta paljaste jalgade vahele maha ja jäigi sinna.
Küll ta selle üles võtab, kui ma läinud olen, kinnitas Dunk endale.Ta pööras ratsu ringi ja ratsutas ülejäänud kahte hobust juhtides võõrastemajast eemale. Puud läikisid kuuvalguses ning taevas oli pilvitu ja tähetäppe täis. Ent juba teelgi olles tundis ta, kuidas tallipoiss talle pahuralt vaikides järele vaatab.
Pärastlõunased varjud pikenesid, kui Dunk laia Saarekoolme aasa ääres peatus. Rohumaal oli püsti pandud juba kuuskümmend telki. Mõned olid väikesed, mõned suured; mõned kandilised, mõned ümmargused; mõned purjeriidest, mõned linasest ja mõned siidist, aga kõik olid erksavärvilised, lipuvarraste küljes lehvivatel pikkadel vimplitel oli rohkem värve kui metsikutel lilledel: sügavpunased, päikesekollased, lugematu arv rohelisi ja siniseid varjundeid, tumedad mustad ja hallid ja purpursed.
Mõnedega neist rüütlitest oli vanamees koos ratsutanud; teistest teadis Dunk lugude järgi, mida kõrtsitubades ja lõkke ääres räägiti. Lugemise või kirjutamise võlukunsti polnud ta kunagi õppinud, aga heraldikat oli vanamees talle järelejätmatult õpetanud, seda sageli teekondadel korranud. Ööbikud kuulusid isand Caronile piirimaadelt, kes oli harfiga niisama osav kui piigiga. Krooniga hirv kuulus ser Lyonel Baratheonile, keda kutsuti Naervaks Tormiks. Dunk märkas Tarly jahimeest, Dondarrioni koja purpurset välku, Fossowayde punast õuna. Möirgav kuldne lõvi karmiinpunasel põhjal kuulus Lannisteridele ja kahvaturohelisel taustal ujuv tumeroheline merekilpkonn Estermontidele. Pruun telk punase täku all sai kuuluda vaid ser Otho Brackenile, keda pärast seda, kui ta kolme aasta eest tappis Kuningalinna turniiril lord Quentyn Blackwoodi,