Montmartre'i jalamil. Britta Röstlund

ja ka tomatid näevad päris koledad välja. Kui Mancebo hakkab välja praakima paprikaid, hõivab miski tema tähelepanu. Nii vara hommikul on tal kõige üle tugev kontroll, isegi kui see on kõigest puuleht, mis keereldes maapinnale langeb. Päeva peale läheb raskemaks. Seda teab ta väga hästi.

      Keegi mustas riietuses puiste liigutustega naine venib üle tänava. Naise must kuju tõmbab Mancebo tähelepanu värvikatelt aedviljadelt endale. Kulub mõni silmapilk, enne kui ta mõistab, et see on Fatima. Mancebo ei teadnudki, et Fatima juba ennelõunal majast välja läheb. Ta ei tea isegi, miks ta on endale pähe võtnud, et Fatima on hommikuti kodus. Võib-olla sellepärast, et naine ei ole kunagi öelnud, et ta käib nii vara väljas asju ajamas. Võib-olla sellepärast, et Mancebo on alati arvanud, et naine räägib talle kõigest, mis ta päeva jooksul on teinud. Mancebo läheb välja tänavale ja jälgib pilguga oma naist, kui too mööda bulvarit eemaldub. Aga siis juhtub midagi imelikku. Nagu olnuks Fatimal silmad kukla taga, pöörab ta järsult ümber ja vahib oma meest, kes seisab tänaval, kummaski käes paprika.

      „Mida sa praegu siin teed?” hüüab naine ja pöördub tagasi poodi.

      Mõneks hetkeks on Mancebo unustanud, et tal tõesti ei ole mingit põhjust veel poes olla. Kell hakkab alles kaheksa saama. Ta ei ole isegi veel Le Soleil’sse kohvi jooma jõudnud. Ta peaks olema tagasiteel Rungisist, kaubik täis puu- ja juurvilja. Aga Mancebo kogub ennast kiiresti nagu üks tubli eradetektiiv kunagi.

      „See neetud kosu ei läinud käima. Muudkui turtsus ja turtsus ja jäi siis päris vait. Lihtsalt suri välja. Mis nüüd kliendid ütlevad? Tule vaata, kuidas kaup välja näeb!”

      Igaks juhuks teeb ta, nagu pühiks põselt pisara. Fatima uurib juurvilja ja tõstab vihaselt veel mõne porgandi kõrvale.

      „Kas ma pole öelnud, et on ainult aja küsimus, kui see romu katki läheb. Aga mis homme saab?” pomiseb ta.

      „Homme?”

      „Nojah, kuidas sa homme Rungisi saad?”

      „Jah, noh, ei, aga küll ma päeva peale midagi välja mõtlen.”

      Mancebo on nii ametis sellega, et kimbatusest pääseda, et unustab hoopis küsida, miks naine nii vara välja läheb.

      „Ja õunad on ka koledad, niisuguseid ei saa ju müüa,” osutab Fatima ja haarab veepritsi pihku.

      Äkki Mancebo vihastab, sest kui olekski nii, et auto oleks katki ja ta tõesti ei saanuks Rungisi sõita, siis oleks Fatima reaktsioon täiesti ebaõiglane. Miks on naine tema peale vihane? Hoopis kahju peaks tal oma mehest olema.

      „Aga muide, mida sina nii vara väljas teed?” küsib ta.

      Fatima vaatab mehele otsa ja raputab põhjendamatult pead.

      „Vara? Ma kuulsin, et auto ei läinud käima, see turtsus ju nii õudselt, nagu sa isegi ütlesid. Ma kloppisin rõdul vaipu ja mõtlesin, et tulen alla sulle appi, sest ma sain aru, et keegi peab ju puuviljad ära sorteerima. Mis siin siis imelikku on?”

      Mancebo märkab, et naisel on käes rahakott. Ja miks oli ta minemas üle tänava, seda ta ju ometi oli?

      Mancebo on vait, mitte ainult sellepärast, et ta Fatimat kardab, vaid sellepärast, et peab nüüdsest oma jälitustöös järelduste tegemisel ettevaatlik olema.

      Üha rohkem inimesi ilmub kõnniteele ja Mancebol on seetõttu raskem kontrollida kõiki, kes mööda lähevad. Näha pole ühtki pruuni soni. Kell on alles kümme, aga kõht juba koriseb. Ta arvab, et see tuleb hommikul joomata jäänud kohvist. Soojal joogil on võime hoida magu vait kuni lõunani. Mancebo vaatab jälle üle tee asuvat maja, aga see on täiesti pime. Mancebo kuuleb trepilt hääli ja kohe astubki poodi Tariq.

      „Ma kuulsin, et auto jupsib. Kole lugu. Kas tahad, ma ütlen, et Raphaël tuleks läbi ja vaataks, mis kärul viga on?”

      Raphaël on Tariqi parim sõber. Ta on elektrik, aga tal on jumala anne parandada kõiki asju, mis on katki läinud. Viimati praktiseeris ta oma kunsti siis, kui sai käima Fatima jalamassaaži aparaadi. Masin oli seisnud tolmukihi all ja lootnud, et tal enam mitte kunagi pole vaja tööd teha. Aga Raphaëlil õnnestus see käima panna.

      „Tänan, aga küll ma helistan. Proovin alguses ise. Päev tuleb rahulik, näed ju, et siin on pigem nagu kompostihunnik.”

      „Pagan võtku.”

      „Tõesti.”

      Tariq süütab sigareti, kindlasti mitte esimese sel hommikul, ja suundub üle bulvari. Mancebo hakkab mõtlema, et Tariq tunneb võib-olla kirjanikku, kes tema kingsepatöökoja peal elab. Võib-olla on mees Tariqi hea klient. Kuid Mancebo ei mäleta, et kunagi oleks olnud juttu kliendist, kes elab töökoja peal, või kellestki kirjanikust, kes aeg-ajalt Tariqi juurde sisse astuks. See on imelik, kui mõelda, et kõik inimesed peavad ju vahel laskma kingadele uued kontsaplekid panna või uue võtme teha, ja siis minnaksegi lähima kingsepa juurde, kes kirjaniku puhul peaks ju olema Tariq.

      Mis ta siis proua Catile ütleb, kui mitte midagi ei juhtu? Terve hommik on läinud, ilma et teisel pool tänavat midagi oleks toimunud. Mitte mingit draamat. Tasapisi imbub toidulõhn alla kauplusse. Lõpuks ometi. Mancebo näljast on nüüd saanud halb enesetunne. Vastu tahtmist suleb ta puu- ja juurviljalettide luugid, endal pilk suunatud vastasmajale. Teatada pole millestki. Tariq tuleb ja aitab võret alla vedada. Vaikides lähevad nad trepist üles, toidulõhna poole, lõunasöögi juurde, mis ootab nagu tavaliselt, kuigi päev ise on ebatavaline.