kammisid praegu ümbrust läbi juhuks, kui ta läks omapäi minema nagu vennadki. Nad võisid üksnes loota, et nii see oligi. Teistele võimalustele ei olnud Huldaril tahtmist mõelda.
Politseinik võttis oma ülevaate taas käsile. „Mida rohkem me ustele ja akendele kloppisime, seda tõenäolisem mulle näis, et see inimene, kes seal sees on, ei ole teadvusel. Ma kaldusin üha enam uskuma, et tüdruk ja üks vanematest läksid kuhugi ning majja jäänud vanemaga juhtus midagi. Oli raske uskuda, et keegi võis veel magada selle lärmi peale, mida me lõime. See lihtsalt ei tundunud võimalik olevat.”
„Kas te siis otsustasitegi majja sisse murda?”
„Jah. Ma otsustasin tegutseda. Selle aja peale ma kahtlustasin, et üks vanematest lebab majas teadvusetult või on juhtunud midagi veelgi hullemat. Ma olin isegi hakanud kahtlustama enesetappu. Aga seda küll mitte.”
Mees sai hakkama veel ühe vägeva ohkega, paisates välja küüslaugupuhangu, mis sundis Huldari ennast tahapoole kallutama. Ta tundis kiusatust pakkuda mehele nikotiiniga närimiskummi, mida ta viimasel ajal kõikjal kaasas kandis, et proovida suitsetamist maha jätta. „Ei. Seda ei oleks keegi oodata osanud.” Ta ei hakanud tegema politseinikule etteheidet selle eest, et too enne kiirete järelduste tegemist abikaasade töökohtadesse ei helistanud. Üksainus telefonikõne Riigihaiglasse oleks kindlaks teinud, et mees on välismaal konverentsil. Siis oleksid tüdrukukese otsingud alanud varem.
„Mina läksin naabri majja tagasi, Dóri jäi aga lukkseppa ootama. Naabrinaine paistis olevat rohkem uudishimulik kui mures – ta muudkui uuris ja puuris. Ma suutsin temast kuidagiviisi lahti saada ja ma ei maininud, mida ma kardan, sest väikesed poisid olid köögis ja sõid hommikust.” Ta kirjeldas, kuidas poisid teda suuri silmi üle oma pudrukausi vahtisid ja kuivõrd hämmeldunud nägid nad välja pärastpoole, kui nad politseiautoga minema sõidutati. Ta oleks naisele rõõmuga ühe täie virutanud, kui too poiste hirme õhutades nendega koos auto juurde tuli ja teada tahtis, mis siin toimub. Lõpuks õnnestus neil ta tuppa tagasi peletada. Nüüd istus ta nagu liimitult elutoa akna taga. Polnud kahtlustki, et Ríkharduri nägemine tekitas naises hämmastust, sest mitte keegi ei oleks teda politseinikuks pidanud.
„Kui lukksepp oli oma töö lõpetanud, püüdsin ma enne majja sisenemist uuesti helistada, kuid keegi ei võtnud kõnet vastu. Ma koputasin koridori viivale uksele, sest see oli kinni, ja kinni oli ka pererahva magamistuppa viiv uks.”
„Kas teil olid kindad käes?”
Mehe põsed värvusid tumedamaks. „Ei olnud.” Tema kaitseks võib öelda, et ta vähemalt ei püüdnud mingeid vabadusi leida.
„Ma oletan, et teie sõrmejäljed on meil toimikus olemas? Ja ka teie partneri Dóri omad?”
„Jah. Minu omad igatahes on. Dóri eest ei saa ma vastutada. Kui ta politseisse tööle tuli, siis ilmselt võeti temalt jäljed.”
„Seda küll.” Huldar tõstis pilgu märkmikult. „Mida te mõlemad tegite pärast seda, kui avasite ukse ja nägite, mis seal toas on? Kas te puudutasite midagi?”
Mees raputas pead. „Ei puudutanud. Dóri pani käe suu ette ja jooksis välja. Mina läksin naise juurde, et järele vaadata, kas ta on äkki veel elus, kuigi olin üsna kindel, et ei saa olla. Ma helistasin sama ajal ka jaoskonda, et neile sellest teatada.”
„Kas te tema pulssi katsusite?”
„Jah.”
„Kus?”
„Kaelal. Ma ei tajunud pulssi. Ja katsudes oli ta külm, nii et ma oletasin, et ta on surnud. Mingisugusele muule järeldusele ei olnud tõesti võimalik tulla. Pulssi polnudki vaja katsuda, aga ma tegin seda harjumusest. Lihtsalt igaks juhuks.”
„Kas te puudutasite teda veel kusagilt?”
Mees punastas uuesti ja õhetus levis kraest allapoole. „Jah.”
„Oleks parem, kui te läheksite sinna sisse ja näitaksite patoloogile täpselt, mida te tegite. Ta otsib surnukehalt sõrmejälgi.” Huldar lõi märkmiku kinni. „Tulge minuga kaasa.”
Nad sisenesid üheskoos pererahva magamistuppa. Neile ukselt näkku karanud lõhn oli niivõrd ebameeldiv, et Huldar tundis peaaegu puudust küüslaugust.
Elísa lamas risti üle kaheinimesevoodi. Tema pea oli silmi, nina ja suud varjava kleeplindi sisse mässitud nagu muumial. Paistsid ainult lauba ülemine osa ja pööraselt turris juuksed selle kohal. Kõige häirivam oli siiski see, mis oli juhtunud tema suuga. Talle oli kurku pressitud tolmuimeja metalltoru, mis oli samuti kleeplingiga kohale kinnitatud. Voolik laskus loogeldes alla voodi kõrval põrandal lebava tolmuimeja juurde. Polnud ime, et algajast politseinik öökima hakkas ja jalga laskis.
Oli liigagi selge, et selle naise lõpp polnud kaugeltki kerge. Asjaolusid arvestades võisid nad ainult tänulikud olla, et tema näost paistis ainult nii väike osa. Hõbedaselt läikiva kleeplindi laiade ribadega varjatud surmaheitluse grimass pidi olema tõepoolest kohutav.
Patoloog oli kummardunud naise kohale. Ta saabus alles äsja ega olnud pannud veel selga neid rõivaid, mida ta säärastel puhkudel harilikult kandis. Tema abiline seisis nurgas ja kruvis fotoaparaadile objektiivi ette.
Patoloog vangutas pead. „Hea see just välja ei näe.”
„Ei näe.” Huldaril ei olnud midagi lisada. Ta astus edasi, et tema selja taga uksel seisev politseinik nähtavale ilmuks. „See mees oli esimesena sündmuskohal. Ohvri kaelal on iga pool tema sõrmejälgi. Kas sa soovid, et ta näitaks, kust ta naist puudutas?”
„Ei soovi. Praegu ei soovi. Ma ei taha, et keegi sellal ruumis viibiks, kui ma esialgset ülevaatust läbi viin. Sellega tuleb oodata. Oleks parem, kui sa ka ise koridori tagasi läheksid.”
Huldar kuuletus kärmelt ja kirus ennast mõtlematuse eest. Ta ei ole põrmugi parem kui too eakas politseinik, ehkki vähemalt tema hingeõhk pole nii vänge. Patoloog vedas kaitseülikonda selga, tema abiline aga hakkas sellal Elísat iga nurga alt pildistama. Valgusesähvatused pimestasid neid seni, kuni silmad sellega harjusid. Ohvriga ühele poole jõudnud, pööras piltnik tähelepanu ruumi ülejäänud osale ning sealhulgas ka seintele ja põrandale. Ta kadus voodialuse pildistamiseks kooku tõmbudes vaateväljalt, kuid kargas siis otsekohe püsti, näost valge nagu paber. „Ah sa pask!” Ta vehkis käega põranda poole. „Seal all on üks laps.”
Huldar tormas patoloogi korraldusi unustades tuppa. Ta tõstis valge lina allarippuva serva üles ja kõõritas voodi alla. Seal lebas kerratõmbunult väike öösärgis tüdrukuke, kelle silmad olid kõvasti kinni pigistatud, lõug rinnale surutud ja käed kõrvadele litsutud. Huldari määratuks kergenduseks see kõhn keha liigutas ennast. See pidi olema Elísa ja Sigvaldi tütar. Seesama tüdruk, keda leida püüdes nad praegu põhjalikult ümbruskonda läbi kammisid. See tuba oli neil senimaani veel läbi otsimata, sest nad kartsid kuriteopaiga uurimist segada. Kellelegi ei olnud pähegi tulnud, et laps ei tule peidust välja ka siis, kui hüütakse tema nime ja on ilmne, et on saabunud politsei.
Huldar ei jõudnud veel suudki avada, kui veel üks töörühma liige hõikas koridorist: „Me leidsime köögist midagi, mida sa pead nägema.”
Ta ei osanud endale ette kujutada, et miski võiks olla veel tähtsam kui see laps voodi all. Köök võis oodata.
3. peatükk
Toakärbes peksles vastu väikest akent kõrgel keldrilae all. Tema jõud oli raugemas, sumin ja kopsatused vastu klaasi vaibusid tasapisi, kärbse võitlus oli peaaegu lõppenud. Taevas teab, miks too kärbes tahtis nii meeletult õue pääseda, et selle nimel pidi ohverdama oma elu. Aeda kattis põõsaluustikega ümbritsetud lumevaip. Kärbsel poleks seal olnud vähimatki võimalust ellu jääda. Siin, keldris oli vähemalt soe. Ometigi jätkas ta visalt ega hoolinud põrmugi teiste kärbeste laipadest, mis risustasid aknalauda pärast ebaõnnestunud katseid sedasama teed pidi minema pääseda. Küllap oli käes aeg aknalaud ära puhastada. Karl otsustas oodata puhastamisega seni, kuni seegi kärbes on oma langenud kamraadidega liitunud, sest muidu peaks ta ju koristamist kordama, tolmulapi kättevõtmine polnud aga tege-likult tema