ja ära pandud asjad.
Ta oli siin toas viibinud igal õhtul, pisut oli teda näha poolavatud uksest, kui ta töötas loengumärkmete, üliõpilaste esseede ja käsikirjade kallal või, hoopiski igapäevasemalt, luges ajalehte. Ta luges seda lehte peaaegu religioosse innuga igal viimasel kui õhtul… kui me magasime või olime ärkvel, lebasime tuulerõugetega voodis või uitasime väljas linna peal. Mõnikord, kui ma vaatasin pealt, kuidas ta lehe lahti lõi, nii et see kattis kogu kirjutuslaua, soovisin, et ta oleks vaadanud hoopis mind või vähemalt murdvarast mu riidekapis, oleks pööranud mulle poolegi sellest keskendunud tähelepanust, mis tal kulus, et lugeda tagumise lehekülje väikesi kuulutusi, järelehüüdeid ja politseiteateid Leedsis tabatud röövli kohta. Aga suhted ema ja minu vahel olid keerulised. Mõistagi oli see peamiselt minu viga, sest olin liiga allaheitlik, olin seda alati olnud. Mina ei trüginud elu juhiistmele. Ei löönud selga piisavalt sirgeks. Ema aga ei olnud pehmeke ja ta polnud ka nõrk, ta oli kui kõva helkiv kalliskivi, ent kui väga me mõlemad ka pingutasime, minu meeleheitlikult meeldida püüdev tasane mina ja tema sära ei saanud ju järeleandmatult vastassuunas toimida – see oleks nagu kassi vastukarva silitamine, nagu kuldse vanillikastme segamine kohupiimasegusse. Nii olid need asjad olnud minu ema ja minu vahel.
Ma ei ole kindel, kui kaua ma seal seisin… tema toa lävel… hingates sisse nõrka järelkaja raamatutest ja kindlameelsusest, mida oli tema loomuses nii palju… oodates pisaraid ja soovides leida vähemalt ühteainsat väikest head mälestust temast, sest just kõikide päevade hulgast täna peaks ju mulle meenuma ta nägu, peaks meenuma tema ise… õigel kujul ja terviklikult.
Ilmselt pidi midagi juhtuma ja midagi juhtuski.
Telefon helises.
Teine peatükk
Helin kajas nii kummaliselt kabineti sünguses, just nagu kostaks vee alt sireenihuile. Tardusin sekundiks. Peagi see kordus, ning kuuldes selle kaja koridoris, sööstsin kirjutuslaua juurde ja kahmasin toru.
„Jah?” pomisesin sosinal, jälgides närviliselt ust. Oleksin vägagi eelistanud, et mind ei leitaks hiilimas ema kabineti pimeduses, kui peaksin hoopis allkorrusel aitama neil leinata.
„Kas proua Harington?”
Olin surunud telefonitoru kõvasti vastu kõrva ja hääl teises otsas suundus nüüd otseteed mu vasakusse ajupoolkerasse. Suutsin lämmatada kiljatuse ning viskasin sinepivärvi toru käest, nii et see kukkus kõlksatades kirjutuslauale.
„Proua Harington? Kas olete seal?” kraaksatas telefon. See oli keegi mees, kes rääkis aeglaselt ja käriseva häälega. Mingi sisemine refleks sundis mind suud avama, kuigi proua Haringtoni, hm, siin ju ei olnud.
„Vabandage, jah, mis küsimus teil on?” poetasin kõhklevalt telefoni, pilku taas ukse poole heites ja kurku puhtaks köhatades.
„Tean, et eelistate sellel telefonil mitte suhelda,” jätkas hääl teises otsas, „aga te ei ole viimased paar nädalat mobiilikutsungile vastanud. Sooviksin teada, kas see on teil välja lülitatud? Kaua aega ei ole midagi uut olnud, nii et teie palvel ei ole ma ise kontakti võtnud. Siis aga sain täiesti ootamatult päris huvitava kirja, mille tahaksin peagi teile edasi toimetada, aga kuna te palusite, et ma ei saadaks teile mitte midagi ette teatamata…”
Proua Haringtoni ei ole siin. Ütle talle ometi, Addie.
„Kiri?” kostsin vastuseks võõrale, kes helistas mu surnud emale.
„Ma ei ole selles päris kindel, see võib osutuda järjekordseks ummikteeks, aga…” Mees vaikis hetkeks ja ma kallutasin end instinktiivselt ta hääle suunas. „Tänane ühendus pole vist väga soovitav, niisiis vabandage, et teen lühidalt, aga igal juhul saate õige varsti ka kirja. Muide, neljateistkümnendal veebruaril,” liin ragises, „näib seal olevat olnud…”
Neljateistkümnendal veebruaril? Kortsutasin kulmu ja tahtsin just esitada kõige endastmõistetavama küsimuse, aga siis kostis järjekordne heli. Köögiuks kiunatas reetlikult ja trepil oli kuulda samme.
„Vabandage,” sosistasin telefoni. „Pean minema. Mul on väga kahju. Helistan teile,” lisasin veel pealekauba.
Panin toru käest ja taipasin kohe, et ma tegelikult ei tea ju selle inimese telefoninumbrit ega nime. Ma ei saanud ka aru, mida ta tahtis. Ja kas ta oli ikka tõesti öelnud „neljateistkümnes veebruar”? See on imelik, sest… aga mida see mees peakski teadma 14. veebruarist? Ning kui mõtlema hakata… kes ta niisugune üldse on? Silmitsesin kulmu kibrutades telefoni, unustades kuiva torkimise silmakoobastes ja trollitaolise klombi kurgus. Proua Baxter võiks teada. Pean temalt küsima.
Hääled koridoris. Kingaklobin üle põrandaplaatide, kontsakõksud tualettruumi ja sealt tagasi, seejärel välisukse kägin.
„Varsti siis näeme.” Jasi hääl kostis läbi seina. „Onu Fred, ma võin sind viia jaama, sobib, mis? Pean tagasi haiglasse põikama.”
„Mul pole aimugi, kus Addie võib olla. Ta ju ütles, et tuleb siia.” Kähedus nüristas Venetia teravat häält, aga teatud lõikavus oli siiski selgesti tajutav, ja mu peidupaigas oli mul käsi ikka veel sinepivärvi telefonil ning ma tundsin juba ette häbi, mõeldes vältimatust hetkest, mil ta tuleb ja mu siit leiab.
Pärast mõningat edasi-tagasi tammumist saabus lõpuks vaikus ja ma kuulatasin pingsalt. Võib-olla oli ka Venetia lahkunud, jättes köögi kellegi teise koristada, ning mina saaksin välja lipsata, et otsida üles koogikarp, proua Baxter ja isa. Meil oli täna eripakkumisel rullbiskviit ja ma olin teinud viis kõige õhulisemat biskviidirulli, maitsestanud taina vanilliga ning kaunistanud rulli pikantsete rubiinpunaste vaarikatega. Olin näpanud mõned lõigud ka koogikarpi, sest pika ja väsitava päeva lõpus ei ole midagi paremat kui tass proua Baxteri kuldset Oolongi teed ja üks kreemitäidisega rullbiskviidilõik.
Minu must Whistlesi kandekott oli põrandal ning jakk, mille olin visanud väikesesse tugitooli, kui telefon helises, oli sealt samuti libisenud põrandale, puistates vaibale laiali münte ja muidu nii korras tuppa kogu välistaskute pudi-padi. Laskusin kiiresti põlvili, et asjad kokku kraapida, ning hakkasin end jälle püsti ajama, kui mulle korraga kirjutuslaua all midagi silma torkas. Seal tagapool korralikult lauajalgade vahele torgatuna, pannal püüdmas juhuslikku valguskiirt, varjus mu ema käekott.
Silmitsesin seda silmapilgu, siis aga, et ma ei saaks meelt muuta, sirutasin käe välja ja libistasin koti enda poole. Grafiithall, elegantselt toekas Hermèse kott varasemast perioodist… Noh, praegu oli see uunikum, kuigi ei pruukinud olla siis, kui ema selle seitsmekümnendate alguses muretses. Ta ostis koti oma kõige esimese auhinnaraha eest. Too kirjutis rääkis Jane Austeni kaasaegsetest, kes olid nähtavasti omal ajal olnud temast palju edukamad, nüüd aga enamasti unustusse langenud. Silitasin koti külge, tajudes sõrmeotste all naha konarusi. Mul polnud aimugi, mida kotil siia asja oli, aga teiselt poolt jälle, kus ta siis oleks pidanud olema? Mu isa magas ikka endiselt voodis paremal pool, ema padi ja tekk ta kõrval ning ema raamat lahtiselt lambijalal. Venetia, kes oli väga varmas kõike elus märkama ning minu puudusi eriti, oli ema puhul üpris ebakindel − ta oleks vist tahtnud mähkida kogu kabineti kilepakendisse, et seda igavesti säilitada. Nii me jätsime ämbriservale rippuma ema aiatöökindad, mis olid juba võtnud ta käte vormi, ega puudutanud ka romaani „Miss Jean Brodie oma parimas eas” niiskusest pundunud ja siis jälle kuivanud eksemplari ülemise vannitoa valamu vesiluku taga. Olime jätnud ka ta mantli esikuvarna ja šampoonipudeli duši kõrvale. Keegi peaks kirjutama kaebekirja Hamish McGree peale.
Asetasin koti kirjutuslauale. Kui me kunagi saame niikaugele, et hakkame siit ema asju välja viima, siis võtab Venetia tõenäoliselt Hermèse endale. Nii tema kui ka ema asjades valitses ühtemoodi lihtne rõhutamata šikk joon. Nad mõlemad armastasid ilusad välja näha ja ümbritseda end väikeste luksusasjadega, mis siis nende päeva omamoodi kaunistasid. Venetia teadis alati eksimatult, mida emale kinkida sünnipäevadeks, ja surmkindlalt meeldis emale just see, mille tõi Venetia. Vaadates pealt, kuidas ema pakkis lahti isa väga tähelepanelikult valitud kingituse ja seejärel midagi Venetia stiilset, püüdsin mina varjata oma ränga vaevaga valitud ja ahastusest ümbritsetud kinki, sest ma teadsin, et see ei ole ligilähedaltki nii täiuslik