Warcraft. Filmi ametlik romaani versioon. Кристи Голден

rännutelgid. Igaühe ees rippus tuuletus kuivas õhus lõdvalt Härmahuntide lipp, valge hunt sinisel tagapõhjal. Durotan laskis pilgul ringi käia – telke oli siin lausa terve meri, mitte üksnes nende, vaid ka teiste klannide omad. Nondegi ees rippuvad lipud olid sama väsinud moega, kui Durotan end praegu tundis.

      Lipud liigatasid ootamatus kerges tuulepuhangus, mis kandis Durotani sõõrmetesse küpseva liha lõhna. Ta lõi Orgrimile kämblaga seljale. „Ükskõik millised katsumused meid homme ees ootavad, täna õhtul saame igatahes süüa!”

      „Mu kõht on selle eest tänulik,” vastas Orgrim.

      „Millal me üldse viimati sõime midagi jänesest suuremat?”

      „Ei mäleta,” vastas Durotan silmapilk uuesti tõsiseks tõmbudes. Jahiloomi oli klannile retkel ette sattunud vaat et veel vähem kui külmunud põhjaaladel. Põhiliselt tuli neil läbi ajada väikeste näriliste lihaga. Tema mõte läks talbukitele, õrna moega, kuid ometi tugevatele gasellitaolistele loomadele, ja tohutu suurtele sõrgjalgadele, kelle küttimine nõudis küll osavust ja julgust, ent kellest jätkus omal ajal külluslikult toitu kogu klannile. Ei tea, mis loomi Gul’dan siit kõrbest on leidnud, arutles ta endamisi, ent otsustas siis, et ei tahagi teada.

      Kui nad Härmahuntide laagripaigale lähenesid, kostis nende kõrvu meeli soojendavat naeru. Durotan lisas sammu ja leidis ühe lõkke ääres istumas Draka, Geyah’ ja Drek’Thari. Koos Orgrim Viimsepäevavasaraga moodustasid just nood kolm pealiku nõukoja. Durotan oli neilt alati saanud asjalikke soovitusi ning tundis endas Mustkäe korraldusi meenutades uuesti pahameelt pead tõstmas. Kui tätoveeritud orkikomandör oma tahtmise läbi surub, on nad kõik peale Orgrimi sunnitud maha jääma. Teised pered olid kogunenud samasuguste väikeste lõkete ümber. Väsinud lapsed tukkusid sealsamas. Aga Durotan nägi, et neil on esimest korda üle mitme kuu kõht toidust punnis, ja oli selle üle rõõmus.

      Lõkkel küpses mitmes vardas väikesi loomi. Ta heitis Orgrimile kahetseva pilgu. Paistis, nagu tuleks neil ikka leppida rusikasuuruste loomakestega. Aga see oli ikkagi liha ja pealegi veel värske ning ta ei mõelnudki kurta.

      Draka ulatas talle tule kohalt ühe varda ja Durotan lõi sellesse hambad sisse. Liha oli kuum ja põletas suud, kuid ta ei hoolinud sellest. Pealik ei suutnud meenutadagi, millal oli viimati maitsnud värsket liha. Esimene nälg kustutatud, rääkis Durotan teistele, mida nad Orgrimiga olid näinud ning mida Mustkäsi neile oli öelnud. Mõnda aega valitses lõkke ümber vaikus.

      „Keda sa kaasa võtad?” küsis Drek’Thar vaikselt. Orgrim pööras selle küsimuse peale pilgu kõrvale. Sõbra ilmest luges Durotan välja kergendust, et tema ei ole pealik ega pea edastama halbu uudiseid.

      Durotan tegi teatavaks nimekirja, mille oli mõttes koostanud, kui tema ja Orgrim Mustkäe juurest lahkusid. Drakat, Geyah’t ja Drek’Thari selles ei olnud. Vaikus venis pikaks. Geyah oli see, kes lõpuks suu lahti tegi.

      „Ma ei sea sinu otsust kahtluse alla, mu pealik,” lausus ta. „Mina jään rahumeeli maha. Kui me Drek’Thariga Elu Vaimu juures käisime, sain temalt käsu püsida klanni juures. Nüüd saan ma aru, mida ta silmas pidas. Olen küll šamaan ning tubli sõdalane, kuid ikkagi leidub neid, kes on minust nooremad, tugevamad ja kiiremad. Ning pealegi olen ma pärimusehoidja. Kaitsku teid vaimud, aga kui eelvägi peaks hävitatama, ei kao sellega koos kogu meie rahva ajalugu.”

      Durotan naeratas tänulikult. Ema hääl oli kõlanud leplikult, aga ta teadis, kui suur on Geyah’ soov võidelda poja kõrval. „Aitäh. Sa ju tead, et tulen teile kõigile järele, niipea kui see on turvaline.”

      „Minagi mõistan sinu otsust,” lausus Drek’Thar, hääles kübeke kurbust. Ta osutas sidemele, mida kandis, et varjata oma räistatud silmi. „Olen pime ja vana. Oleksin teile ainult tülinaks.”

      „Ei,” sekkus Draka karmilt. „Mu süda, mõtle ümber ja võta Drek’Thar kaasa. Ta on šamaan ning vaimud tõotasid, et kaitsevad meid selles uues maailmas, kuhu kavatseme ümber asuda. Sa vajad šamaani kõikjal, kus leidub maad, õhku, tuld, vett ja elu. Drek’Tharile pole võrdset. Ta on tervendaja ja,” lisas Draka, „tema nägemustest võib sul abi olla.”

      Durotani läbistas külmavärin ja karvad tõusid tema käsivartel turri. Rohkem kui korra olid Drek’Thari nägemused päästnud nende elu. Kord oli Tule Vaimu hoiatus päästnud hukust kogu klanni. Kuidas sai ta Drek’Thari maha jätta? „Sa ei astu koos meiega lahingusse,” lausus ta. „Ainult ravid ja annad nõu. Kas tõotad?”

      „Tõotan, mu pealik. Juba see, et saan kaasa tulla, on suur au.”

      Durotan vaatas Draka poole. „Ma tean, mu süda, et oled vapper sõdalane, aga …” Tema hääl katkes, kui ta püsti tõusis ja käe Lõhestaja varrele libistas.

      Külaline oli peaaegu sama suurt kasvu kui Mustkäsi. Lõkketuli heitis varje kerele, mis oli otsekui kivist tahutud. Mustkäsi oli jätnud Durotanile vägeva mulje, ent see ork, ehkki kasvult pisut väiksem, oli veel lihaselisem ja tundus isegi võimsam. Nii nagu Mustkäsi, oli temagi tätoveeritud, aga kui sõjapealikul olid tindiga mustaks tehtud kämblad, siis sellel orkil oli lõug must nagu öö. Tema pikad mustad juuksed olid seotud pealaele sõlme ja silmad hiilgasid tule paistel.

      „Mina olen Sõjalaulu klanni pealik Grom Põrgukarje,” teatas võõras ja libistas pilgu üle uustulnukate. „Mustkäsi ütles, et Härmahundid on viimaks kohale jõudnud.” Ta mühatas naerda ja viskas Durotani jalge ette mingi koti. „Toit,” sõnas ta.

      Kott võbises ja liikus, sopistudes aeg-ajalt mõnes kohas välja. „Putukad,” lisas Grom. „Kõige paremad elusana ja toorelt.” Tema suu venis muigele. „Või kuivatatult ning pulbriks jahvatatult. Maitse pole laita.”

      „Mina olen Durkoshi poja Garadi poeg Durotan,” vastas Durotan, „Sõjalaulu pealik Grom Põrgukarje on meie lõkke ääres teretulnud.”

      Durotan otsustas jätta teised tule ääres istuvad klanniliikmed tutvustamata, sest ei tahtnud tõmmata neile liiga palju tähelepanu – iseäranis nüüd, kui oli otsustanud Drek’Thari endaga koidikul kaasa võtta. Ta püüdis Draka pilgu ja too noogutas. Naine tõusis, puudutas vaikides Geyah’t ja Drek’Thari õlast ning viis nad endaga kaasa teise lõkke äärde.

      Durotan osutas vabadele kohtadele ning Grom sättis end istuma tema ja Orgrimi kõrvale. Ta võttis vastu sütelt tõstetud varda ja lõi isukalt hambad mahlasesse lihasse.

      „Me pole küll kohtunud,” lausus Durotan, „aga mõned su klanni liikmed pidasid aastate eest koos minu küttidega jahti.”

      „Mäletan oma jahimehi ütlemas, et Härmahundid on väga head kütid ja õiglase meelega, aga võib-olla natuke liiga …” Ta otsis õiget sõna. „Vaoshoitud.”

      Durotan ei hakanud ütlema, kuidas Härmahundid Sõjalaulu olid iseloomustanud. Nemad olid kasutanud sõnu ohjeldamatud, lärmakad, perud ja segased. Mõnel puhul olid need, tõsi küll, lausutud imetlusega, aga mitte alati. Selle asemel nentis ta: „Näib, et Gul’danil on nüüdseks õnnestunud ühendada kõik klannid.”